Juuli, mu arm

Eluaeg on mulle juuli kõikidest kuudest kõige rohkem meeldinud ja meeldib ka nüüd, aiaomanikuna. Roosid õitsevad,  ebajasmiin õitseb ja kõik on seda pöörast lõhna täis. Muru ei kasva enam kiirusega kümme sentimeetrit päevas, umbrohi ja naadid on tempo maha võtnud või on need lämmatanud suureks sirgunud püsikud ja mis peamine, pool suve on alles ees. Kui lõunaosariiklased postitavad oma liiliate ja päevaliiliate pilte, siis meil õitsevad isegi alles mõned pojengid ja isegi osa roose pole täit õieilu veel näidanud.
Kuigi rohida oleks alati midagi, on õnnestunud saada isegi kaks puhaste küünealustega päeva järjest. Eilne sisaldas küll pikka kontoriskäimist ja juuksurit, aga täna käisime Lepatriinuga hoopis võõraid roose imetlemas.

Selliseid uhkeid roosiväravaid, -pinke ja -puid meie aias, kus ka õitseb praegu tuhandeid roosiõisi, pole, sest ma ausalt öeldes ei viitsi nende ronirooside talvitumisega jantida. Kõik see jupikaupa painutamine ja muu tsirkus, liiga palju jama. Ongi tore neid võõras aias imetlemas käia.
Napsasin perenaise loal paar oksa ja tegin õhtul mõned pistikud. Homme teen oma aia pargikatest ka. Kui ei proovi midagi uut ja põnevat, polegi enam huvitav.
Ainuke nuhtlus on sääsed, kes väljas õhtuti enam üldse elada ei lase. See põrgu, mis tavaliselt on juuni algul, on see aasta juuli teises pooles ja oma õrna nahaga olen ma nii sääsemuhke täis, et midagi koledat.
Muidu aga on kõik enam-vähem hästi ja ma ei saa üldse aru nendest oigajatest, kes kurdavad, et suve sel aastal pole olnud. Ma ei tunne sellest küpsetavast kuumusest vähimatki puudust ja et hommikul ja õhtul terrassil istudes tuleb pleed peale visata, on kõigiti meie suvele kohane. Homme katsun krundi läbi jalutada, enamustesse kohtadesse pole ma juba kuu aega jõudnud...