Õhtused plõksud

Istusin 11.juuli õhtul terrassil, terrassisoojendaja sees ja seljas sama jope, millega sai talvel puid tassitud. Karvane nurrloom ka veel soojenduseks teise käe peal.  Eestimaa suvi :), aga ega Inglismaal suurt soojem ei olnud.
T'õeline külmkapisuvi, ebajasmiin esmaspäeval ei näidanud veel ühtki õit, täna nagu lumemägi. Sordist ei tea midagi, vanavanaema istutatud. Mina ainult lasksin ta kunagi traktorikopa abiga teisele poole maja istutada, viiekümne- või rohkemagiealine põõsas kannatas kolimise välja küll. Sel hetkel oli küll meetrikõrguseks pügatud, nüüd nii 3x4 meetrit...Saabumisõhtul õues ei pannud ma seda lõhna nii väga tähelegi, sest roosiaed lõhnab nagunii, aga õhtul avatud aknaga magamistuppa astudes tekkis küll küsimus, kas ma olen mingi lõhnaõlipudeli puruks pillanud.

Rote Flamme ulatuks ka kolme meetrini, kui keegi viitsiks ülemise jupi veel üles toestada. Arutame strateegiat,sest sel elukal on habemenoasuurused ja sama teravad okkad.

Inglise roosid, sel soojal talvel praktiliselt külmakahjustusteta, käituvad nagu inglise roosid. Allameetrimehi ei ole. Mitte nii nagu tavaliselt, et inglise roosid oleksid kuskile põhjamaale küüditatud ja külmakartuses tagasihoidliku kasvuga. Maailma vanim nimega roos Rosa Mundi istus ühele noorimale sordile William and Catherine niimoodi pähe, et ma pidin viimase uude kohta istutama.

Teistest ma ei räägigi. Lootusetu anglofiil nagu ma olen, on mu lemmikud ikkagi Austini roosid. Austini väljapanek võitis ka Hampton Court Palace Show 2014 kuldmedali
Winchester Cathedral oli üks esimesi, kes kunagi majapidamisse kolis, nüüdseks vist kaheksaastane ja ulatub mulle lõuani.

Golden Celebration

Teasing Georgia

Arvestades seda, et möödunud aasta kevadest saadik ei ole ma aias mitte piiskagi keemiat kasutanud, on roosid üllatavalt terved ja suurepärases seisundis. Mõningad täpilised lehed ja üksikud lehetäid, aga ei midagi sellist, et peaks pritsi järele tormama. Asi polegi põhimõttes, muidu ma olen paar korda aastas ikka pritsinud, aga sel kevadel kas polnud aega, oli liiga tugev tuul, liiga külm (alla 10 kraadi pole mõtet) või sadas vihma, nii see keemia peale panemata jäi. Nüüd juba jälgin huviga, mis toimub, sest tavaliselt ilmnevad kevadise pritsimatajätmise tagajärjed suve teises pooles.
Chippendale

Alissair, Princess of Phoinicia, lihtõieline iludus

Pean häbiga tunnistama, et tundub, et tänu eelmise aasta peataolekule on ka rooside andmebaasiga mingi puder ja ma ausalt öeldes ei tea, palju mul neid sorte on. Kusagil 250 ja 300 vahel. Välja läks talvega kaks, Orange Muttertag, mida mul nimesegaduse tõttu oli nagunii kaks, ja pikka aega põdenud Morden Amourette. Juhani poogitud kanadalased ei kannata ausalt öeldes mingit kriitikat ja uued kanadalased püüan hankida Soomest.
Vahepealne püsikuhankimise hullus on vist ikka täiega üle läinud ja ma olen tagasi rooside juures, sest ma armastan neid nii väga. Pojenge ja hortensiaid muidugi ka, aga kõik muu võib olla ja võib mitte olla. Inglismaal Bill LeGrice stendi juures kippus ikka mingi nire suunurgast nõrguma, kuigi roose kohvris lennukiga vedada pole just kõige parem mõte. Õnneks on ajad muutunud ja suhtumist, et mingisse Strolbooniasse me midagi ei saada, ma praktiliselt Hamptonis ei kohanud. Leidsin kaks väga head tarnijat alpitaimedele, millega talvel tegeleda ja üht-teist veel.. Parimad ostud olid küll aiandusega seotud, aga täiesti mittetaimsed. Kui teil on mingi unistuste taim ja see on olemas selles 70-tuhandelises andmebaasis, siis nüüd ma teile suudan selle ka hankida (iseküsimus on muidugi hind)

Ja neid kokkupandavaid ostukärusid nägin tegelikult juba kaks aastat tagasi Hamptonis, tookord jätsin ostmata, sest valikus olid ainult sinised ja mustad. Nüüdseks oli asja kõvasti arendatud, oli neid mitmes suuruses ning värvis ja parimatele sai kaaned ka eraldi juurde valida. See oli tõesti reisi parim ost, sest nagu varsti selgus, sai neid asjandusi suurepäraselt ka toolidena tarvitada (vabad istumiskohad on suurüritustel raske defitsiit) , lisaks olid kaane all kogu kolu, taimed, käekotid, fotokad, ja tipuks käisime õhtul ka samade kärudega supermarketist läbi, midagi ei pidanud käe otsas tassima. Kokkupandult mahtusid kenasti ka kohvrisse ja mul on kavatsus need ka Aavikuemanda tootevalikusse leida. Ühe kavatsen aias kasutusse võtta kühvlite, kääride ja muu aiapudi kaasavedamiseks ja hoiustamiseks ja teine läheb autosse kaasassõitmiseks.

Abilised polnud ka maganud. Füüsiku abil sai üks savine ja vihmaga väga libe jalgrada uue näo ja mulle väga meeldib, kuidas see langusel istutusalasid eristab, enam ei märka isegi seda, et peenrad on rohimata :)

Eelmise aasta traagiliste juhtumiste tõttu pooleli jäänud maja lõunakülg on saanud kolmekordse uue pinoteksikatte ja näeb päris viisakas välja, aga seda eraldi pildistama ma ei hakanud.
Ja kuigi meile lubatakse järjekordset pikka põuda ja niigi pole nädal aega tilkagi sadamud, on suurim rõõm see, et enamus suvest on alles ees.