Lost in London ja Primarki kaksikud

Seekordne saabumine jääb kauaks meelde. Esiteks olin ma miskipärast enne väga närvis, olid ju eelmiselgi aastal piletid ostetud ja hotell broneeritud, aga juhtus mis juhtus...maha rahunesin siis, kui Airbus 320 Helsingist Londoni suunas õhku tõusis. Siis läks tuju kohe oluliselt paremaks. Enne maandumist tehti meile veel tutvumisringe Suur-Londoni kohal. Heathrow lennujaam on nii üle koormatud, et kuigi rajad võtavad minutis vastu kümme lennukit, on ikka maandumisjärjekorrad. Polegi vist nii madalalt ja selge ilmaga Londoni kohal tiirutanud, päris põnev oli tuttavaid kohti ülaltvaates üles leida.
Loobudes turismiinfo lahkest pakkumisest võtta takso (it is about 69 pounds, madam, sorry, mul on saja euroga muud plaanid kui natuke aega autos istuda), leidsime viitade järgi hõlpsasti üles bussijaama, aga siis alles tõeline seiklus algas, Olin endale Google Mapsist küll vajalikud instruktsioonid välja trükkinud, aga mida unustas meile ka bussijaama info esialgu öelda, et just päev varem, 6.juulil oli kogu  Londoni ühistranspordi süsteem muutunud sularahavabaks. Nii et kui ma saabunud ekspressbussi juhile naelu pakkusin, raputas too pead ja saatis mu kontaktivaba kaarti ostma. Kobisime infopunkti tagasi, ja ma lippasin korrus allapoole metroojaama Oyster kaarti lunastama. Pühas lihtsameelsuses arvasin,et ühest kaardist kahe peale on küll, saab ju kaks korda maksta...poole tunni pärast saabunud järgmises bussis selgus,et ega ikka ei saa küll, nüüd lippas kaarti ostma Lepatriinu ja me saime veel pool tundi järgmist bussi oodata. Kogu selle traalivaali tõttu saabusime Kingston upon Thamesi kottpimedas, kohaliku aja järgi kell üksteist ja koduse aja järgi kell üks öösel koos üsna ähmase ettekujutusega sellest, kus me hotell võiks olla...Küsisime paari kohaliku käest nõu, saime teada, et arvatud suund on õige ja hakkasime astuma. Oleks tee sirge olnud, poleks midagi, aga nüüdseks Londoniga ammu kokku kasvanud Kingstoni vanalinn on täis käänulisi kitsaid tänavaid ja kiviparkettidel põrisesid kohvrirattad kaunis lärmakalt. Minna oli üle kilomeetri ja korra jäime ikka päris nii jänni,et helistasin hotelli, õnneks olime üsna lähedal ja keskööl koeri jalutav kohalik paar oli ka abiks.
Nii et maandusime pärast südaööd kaunis kutudena, uni seiklustest muidugi läinud ja hommik oli päris vaevaline. Tulla aga nii kaugele ja lihtsalt hotellis pool päeva maha magada tundus mõttetu ja kuidagi ajasime end jalule. Veetsime Kingstoni ostutänavatel vajalikke ja veidi vähem vajalikke sisseoste tehes mõnusa päeva, uurisime välja vajalike busside väljumiskohti ja kellaaegu ja kui täna nüüd õnnestuks ka õigel kellaajal magama jääda, oleks homne vorm ehk juba parem.
Kaksikuteks aga muutusime Lepatriinuga seetõttu, et parasjagu Primarki poes olles kukkus väljas vihma kallama (kes ei tea, siis Primark on inglise valmisriietekett, kus riided maksavad ainult natuke rohkem kui eimidagi), ja ma torkasin parasjagu kassasabas olevale Lepatriinule kähku kaks kollaste ja punaste roosidega vihmajopet pihku. Nüüd oleme siis vihma ajal sunnitud ühesugused välja nägema,sest värvivalikut ei olnud, aga need keebid on päris kenad...
 Homme tuleb aga veel põnevam päev, eriti silmadega nautlemiseks, sest taimede hankimise isu puudub mul endiselt täielikult ja ma isegi ei oska arvata, mis selle uuesti äratada võiks.
Pilte kahjuks panna ei saa, sest tahvelarvutil puudub auk, kuhu saaks fotoka mälukaarti sisestada.