Oktoobri selgroog

Nädal on olnud märg ja tormine ja muid tegemisi täis, täna esimene kodutöine päev. Hommikul vaatasin küll, et ei mingit õueminekut, kraadiklaasi näit 2,3 plusskraadi ja reaalne külm painduvaid puudelatvu vaadates kindlasti veel külmem. Õine tormihakatis oli maja ka külmaks puhunud, tegin tule kaminasse, kuuma kohvi ja juba hakkaski paremaks minema. Hommiku pühendasin nauditavale tegevusele ehk uurivale kirjutamisele. Mõnus oli üle tüki aja ajusid liigutada.
Lõunast tuli päike välja ja südametunnistusele hakkasid koputama kasvuhoones vedelevad istutamata pojengid, nädalavahetuseks lubab veel külmemat. Toppisin soojalt riidesse, aga tegelikult polnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates paistis. Tegelikult hakkas auke kaevates, istutades ja hiljem kasvuhoonet koristades vahepeal lausa palav. Hoog juba sees, sai edasi madistatud ja lõpuks selgus, et koos päeva lõpul tehtud koerajalutusega olin õues üle viie tunni. Isegi kohvi kannatas pärastlõunal terrassil juua.
Hollandi pojengisaadetise potistasin tegelikult ära juba laupäeval, neli endalejäänut oli lihtsalt istutamata, ei jõudnud. Kvaliteet selle firma puhul super nagu alati, seekord olin taara ehk pottide suhtes juba paremini valmistunud, põhiosa suutsin ikka 2,5 liitristesse kandilistesse pottidesse mahutada, aga vaadates viimaseid, `Coral Sunset`i ja `Red Charmi`juurikaid, andsin alla ja tõin 5,7 liitrised kandilised,,,neid on küll raske tassida ja kallis postiga saata, aga no kui ei mahu, siis ei mahu.
Täna said siis istutatud oma kollektsiooni
ITOH-hübriid ´Pastel Splendor´

ITOH-hübriid ´Yellow Emperor´, polnud üldse plaanis, aga saadeti kingituseks, palju haruldasem kui sõsar `Yellow Crown´

P.lactiflora ja p.peregrina hübriid, `Coral Charmi´õeke `Coral Sunset´, õis tundub pildil üsna sarnane, aga Sunset on madalam ja varrel on mitu õit

ja täiesti vastupandamatu värvi ja õiekujuga p.lactiflora ja p.peregrina hübriid ´Diana Parks´

Hirmus kiusatus on endale soetada ka kollastest kõige pisem ´Yellow Gem´, mis on ainult 40 cm kõrge, aga oma suuruse, õigemini väiksuse tõttu peaks ta koha leidma majale lähemal aias ja seda ma hetkel välja ei mõelnud, nii et selle talve veedavad kõik "kalliskivid" pottides.

Siis mässasin paar tundi müügiplatsil, tõstsin, pakkisin, lõikasin. Umbes päeva või pooleteise jagu on seal veel tööd, siis võib kuni kevadeni sinnapoole mitte vaadata. Vahepeal oli meeles ka pilti teha, sest hiljem läks valgus juba liiga rööpseks ja varjud liiga teravaks. Praegusel ajal paistab viimane päikesekiir meie õuele kella nelja paiku, peale seda kaob päikesepall metsa taha ja läheb jahedaks.
Suurelehised hortensiad teevad uusi noori õisi, aga ega neil pikka pidu pole, nädalavahetuseks lubatakse öökülma

Beautensia Papillon on tegelikult hullult ilus, nagu hiiglaslik begooniakimp, täiesti eriline õis, kahjuks jäi halvasti pildile

Habeõis ´Hint of Gold´, nende käitumisest eelmisel talvel olen täiesti seinast seina infot saanud, kellel väljas, kellel suurepärased.

Palun, liiliad oktoobris, ´Strawberry Vanilla Latte´, nüüd siis otsustas lõpuks õitsema hakata, väikese ja madalana, aga siiski. Eks asi ka selles, et sibulaid oli mul aega maha panna alles pooles juunis ja siis oli ka ju kuni juulini väga külm, sellepärast tal kalender sassis ongi.

Täielik ja imeline üllataja on minu jaoks suureõieline abeelia (abelia grandiflora), kes laseb õitseda augusti keskpaigast siiamaani ja ei ole isegi seda nägu mitte, et lõpetama hakkaks, isegi vahepeal üle käinud hallad ei teinud õitele mitte kui midagi

Vahepeal oli meilgi natuke kulda, enam ei ole, nüüd on raagus. pilt tehtud viis päeva tagasi. 

Lõunaosariikide värvipidu siinkandis ei ole, käisin teiste piltidest innustatuna kilplehte uurimas, no ei mingeid erilisi värve. Pool oli roheline ja pool pruun, ei mingeid lõbusaid värve. 

Roos ´Astrid Lindgren´oli üks väheseid, mida ma põuakahjustuste tõttu maatasa lõikama ei pidanud, pilt tänasest päevast. 

Ja väike pesamuna polegi enam nii väga väike ja oskab juba elu nautida

No ja siis on veel sügisastreid, kukeharju ja puhkenud ja veel puhkemata krüsanteeme, aga kõiki pilte nüüd üles laadima ka ei hakka. Tassisin tuppa loorberipuu, millele oli suvi aias nii meeldinud, et ei tahtnud enam aknalauale mahtuda. Tegin veel kümmekond vajalikku pisiasja ja tegelikult olen rahul mitte ainult tänase, vaid ka kahe eelmise päevaga. Oli õige mõte end koolitusele kirja panna, andis juba esimesest päevast uue hingamise.
 Põhiline ongi  see, et tundub, et ma olen maailmaga jälle rahu saavutanud ja tema minuga ka.

Kutsikate sügisseiklus

Ma olin ikka mitu päeva nii vapustatud, et ei suutnud sellest kirjutadagi. Aga kuigi enesetunne on endiselt kehvavõitu, püüan kirjutamisteraapiaga päeva paremaks teha. Kontsentratsioonivõime on juba pikemat aega nullilähedane ja ei aita siin aed (kuhu ma õieti minnagi ei taha) ega puhkamine. Viimane siiski pikapeale peaks toimima hakkama, ma vähemalt loodan.
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,

Hortensiate eri

Kui üheks Su peamiseks lemmikuks aias ja ka kaubaartikliks on hortensiad, teeb selline ebasõbralik suvi kurvaks küll. Öökülmad mais olid minu maalelu jooksul absoluutselt esmakordsed ja võtsid maani maha kõik hollandist saabunud uued sordid suurelehiseid. Mujal oli veel juuniski öökülma. Siis tuli kuu aega kuuma põuda ja augustis läksid kohe uuesti vähemalt ööd väga külmaks ja ega päevadki eriti kiita polnud.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
 Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.

Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike

Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.

Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.

peale seda hakkas ta kiratsema ja vahepeal arvasin, et on üldse välja läinud. Sel aastal ikka leidsin mingi paarikümnesentimeetrise tüüka ja istutasin paremasse mulda. Ühe uue soetasin ka. Mõlemad on praeguse seisuga elus ja testin neid eri valgustingimustes, Muld igal pool ühtlaselt vilets. 

Tammelehist hortensiat olen kaks korda ümber istutanud ja viimane tundub lõpuks ometi meeldivat. Õitsemist meie vinduva suve ja kevadega eriti ei loodagi, aga lehed on ka lahedad. Pool kassi on ka pildile jäänud. 

Ning viimasena siis suurelehised, kellele see suvi oli kohe eriliselt sobimatu. Vähemalt meie kandis. Peenras talvitunutest hakkas õitsema ainult kolm sorti, Forever&Ever Pink, mis eelmisel aastal sai istutatud kena roosana, puhkedes aga oli hoopis pigem lilla, Pilt tehtud 28.juulil. 

Järgmise ilmutas end Peppermint ja kah veidra värviga, roosa-valgekirjuna istutatud põõsas ilmutas end sellisena

 ja õitsema hakkas ka YouMe Together. Viimasest kaks põõsast, idakülje oma alustas kuu aega varem ja praeguseks on õied hiiglaslikud

ja läänekülje põõsas, mis saab valgust vaid mõned tunnid päevas ja mille Malati talvel peaaegu üles võttis, alustas nädal aega tagasi. Mõlemad on hoolimata ohtrast turbamulla lisamisest roosad mis roosad, aga ega ma pole ka happelisusega mängida viitsinud.

Teised talvitunud suurelehised kasvatasid ainult lehti ja ükski pole kuni tänaseni õienuppe näidanud. 

Huvitav oli aga jälgida seda, mis toimus pottides müügiplatsil. Forever and Ever taimed tulid kõige hiljem ja said kõige vähem kannatada, said korralikult süüa ja juua, kastmismatid aitasid põua puhul ja õied olid tõeliselt uhked. 

Hullem lugu oli varem saabunud sortidega, mille rohtsed osad mai algus pea maani süldiks võttis ja mis seetõttu praktiliselt otsast peale pidid alustama. Esimesena andis õie 4.augustil Bicolor.

järgnes pigem begooniat, kui hortenisiat meenutavate õitega Beautensia Papillon

ja Saare-Tõrvaaugu ürituse ajaks augusti lõpus hakkasid õitsema ka mõned You and Me Love

ja Fantasia

You and Me Romance and You and Me Together on minu silma jaoks küll äravahetamiseni sarnased, kui viimast sinisena hoida ei suuda, ja pottides õitsema ei suutnudki hakata kumbki sort. Kuigi eksperimendi mõttes panin augustis mõned potid isegi kasvuhoonesse. Samas, nagu öeldud, talvitunud You and Me õitses peenras kenasti. 

Aias ei näidanud õisi ükski Endless seeria hortensia, Zorro ega ka mõned varem soetatud Foreverid. Jääb loota, et järgmised suved on hortensiasõbralikumad ja sooja aega jagub pikemalt, sest külmad ööd nii juunis kui augustis ilmselt õienuppude moodustumisele paugu panidki. 

Sügises on

minu jaoks alati kurbust ja nukrust. Maal elades siiski vähem kui linnas. Linnas tähendas oktoober seda, et praktiliselt kuni kevadeni polnud välja enam muud asja kui tööle ja töölt tulekule. Maal elades võib oktoober tähendada hoopis mõne varem meeles mõlkunud projekti ühe päevaga valmis tegemist. Hea koha ehitas Lepatriinu valmis juba kevadel, aga kuna see pärnadealune on selline koht, kuhu muru külvata pole mõtet. liiga pime, sai sinna ette hoopis killustik ja paeriba hakkab hiljem piirama põõsaala. Kahekesi killustikku ja kive vedades läks uskumatult kiiresti. Lepatriinu jõudis veel mingi kivi, metalli- ja klaasikildude hunniku ära lahendada. Me oleme neid hunnikuid seitseteist aastat koristanud ja otsa nad ikka veel ei saa...
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.

Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.

Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.

Pistikumajandusest ja muust

Kui varjud poleksid juba nii rööpsed, päike pea päev läbi silma ei paistaks ja kased poleks juba täiesti raagus, oleks tänane ilm sobinud vaat et pigem augusti, kui septembri viimaseks päevaks. Hommikul tundus tuul küll üpriski vali olevat, aga välja minnes selgus, et tuuseldab peamiselt puude latvades ja alla õuele suurt ei mõju. Esmaspäevane päev oli tubane, olen tõdenud, et kui aiastegutsemine hakkab juba tõeliselt vastikuna tunduma, tuleb sellest vähemalt üks päev eemale hoiduda, aitab. Täna oli vähemalt mingisugunegi energia tagasi. Seda enam, et lihtsalt ilus on, muru näeb jälle välja roheline, mitte kollane ja kärsanud ja kui raagus puude, põuakahjustuste ja seatempude poole mitte vaadata, on lihtsalt ilus.

Sokutasin peenardesse paar pirtsakamat müügitaime, lõikasin ära kahe suure kasti jagu pojengipealseid, torkisin maha viimased lillesibulad. Osa preerialaternaid, calochortus venustus ja Symphony on 5.tsooni taimed ja peaksid kivilas hakkama saama. Kui just veeuputust ei tule. Tegelikult ennustatakse järgmiseks aastaks veel hullemat põuda kui sellel ja eelneval ja see paneb igasuguse taimehamsterdamise suure ja sügava küsimärgi alla.
Vaatasin üle pistikumajanduse. Rõõm tõdeda, et omajuursete pargirooside esimene katsetus on kenasti jalad alla võtnud ja eriti hea meel on Kurista pargiroosi üle, see roos on müügilt praktiliselt kadunud. Kindlalt on juurdunud must leeder "Black Lace" ja saarvaher "Flamingo", kõik hortensiakatsetused, kahtlusi on kuldvihma ja luudpõõsa osas...eriti elusad nad välja ei näe, aga täitsa surnud ka mitte. Igatahes kolisid kõik potsikud põõsa alla talvituma, eks kevad näitab, kes ellu jäi.
Tegin pottidesse sügiskülvi, talvel suures kevadeihaluses olin Inglismaalt mingeid seemneid tellinud, nüüd siis jäid ette...saab mis saab.
Pooleli on veel mõnigi projekt, mis küll lõhnavad pigem sillutamise kui aianduse järele, aga selliseid töid ongi mõistlikum teha ajal, kui iga liigutus niisamagi higistama ei aja. Ja see kuradima müügiplats tuleb talveuneks ette valmistada, taimi jäi kätte igatahes hullus koguses ja jääb ainult loota, et talv tuleb sõbralik. Ruumipuudus on totaalne, maad ju laiendada nagu oleks, aga kaugemale ei jätku veesurvet ega vettki.  Järgmise aasta tellimused on tehtud ja ära saadetud, need olid tillukesed, aga olulised. Tulemas on veel ports haruldasi pojenge Hollandist ja Inglismaa sibulikud, mõlemad peaksid selle nädala jooksul liikuma hakkama.
Õitsejatest on lisandunud mõned kõreliiliad, põua tõttu küll imepisikesed nii kasvult kui õielt.

Endiselt passivad sügisastrid ja krüsanteemid, aga ehk on neil ka aega. Siin mere ääres kestab sügis kaua. 

Poolest oktoobrist algavad õnneks koolitused ja siis saab viimasel ajal juurvilja tasandile mandunud vaim ehk uut ergutust. Sellist olukorda, kus tegevust jätkub küll hommikust õhtuni, aga mõistusel on surmigav, kogen küll vist esimest korda elus ja see ei ole eriti meeldiv kogemus. 

Seakari, ma ütlen...

Seekord siis sõna otseses mõttes. Eile lõuna ajal saabunud Lepatriinu läks aeda värsket õhku hingama ja tuli natukese aja pärast tagasi imeliku näoga, küsides, millal ma viimati majast kaugemal käisin...viimasel nädalal kindlasti mitte, muud tegemist oli liiga palju ja terrassist ja kasvuhoonest ma kaugemal aias käinud pole. Võtsin fotoka kaasa ja läksime vaatama, avanev pilt oli masendav.

Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:

Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.

Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.

Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"

Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera

Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt

Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.

Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi  ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,

Sügise tormine algus

Ärkasin öösel kell pool viis selle peale, nagu oleks keegi välisuksest käinud. Mis on praktiliselt võimatu, kedagi teist kahejalgset polnud kodus ja allkorrusel magavad koerad, kes oleksid kohe lärmama kukkunud. Siis sain aru, et on tormiks läinud ja ju see tuul õue peal midagi vastu seina viskas. Magama enam ei jäänudki, väljas kolises, ulus ja undas,  kolisin allkorrusele, tegin kohvi ja ahju tule, päris kõle ja külm oli. Nende esimeste külmade sügisilmade ajal on mul alati meeletult külm, olgu toas või õues, Hiljem harjub ära.  Parima meelega oleksin kolme teki alla mattununa terve päeva raamatuid lugenud, paraku olin lubanud paar pakki Smartposti panna ja linnas juuksuris käia. Pakid tuli eelnevalt veel kohmas kätega ära ka pakkida. Tuli minna, kuigi tegelikult oleksin hoopis lennujaama tahtnud minna ja istuda esimesele lõuna poole suunduvale lennukile. Aga need kohustused...
On ikka kontrastid. Nädalavahetusel müttasime pluusiväel õues. Täna Tallinnas näitas autotermomeeter veel vähem kui kodus, kui meil oli +7, siis linnas +4. Oleks vist pidanud talvesaapad välja otsima.
Laialilennanud asju lähen siis koristama, kui ilm mõistlikumaks muutub, Aknast vaadates võib tõdeda, et puud ja põõsad on senini lookas, kask on pooltest lehtedest ilma jäänud, uue parkla asfalt on maskeeritud paksu männiokkakattega, aga saared hoiavad oma lehtedest veel kramplikult kinni. Seega alla nulli veel ei lähe. Ja tegelikult oli paari tubast päeva hädasti vaja. Elekter ka õnneks senini alles ja puid jätkub.

Skisofreenia

Viimasel ajal ärkan ma hommikuti kahestunud isiksusena. Üks neist tahab kohutavalt edasi magada või vähemalt poole päevani kohvi juua ja siis teha midagi, mis ka mõistusele mingit tegevust pakub. Lugeda head raamatut, uurida midagi netist või vaadata mingit head filmi. Või analüüsida midagi põnevat. Aiandusest on sel isikul sügavalt kõriauguni, vähemalt selleks aastaks. Teine isik teatab, et toas istub sellise ilmaga ainult loll, aiandushooaeg pole veel kaugeltki läbi ja annab nii mindagi veel ära teha...rääkimata sellest, et müügiplatsil lausa oleks vaja teha, pealsed lõigata ja kokku pakkida ja ümber potistada....aga no ei taha ega viitsi. sügava sügiseni tegelikult aega veel küll ja mingil määral tilgub isegi veel kliente ja veebipoe tellimusi.
Laupäeva hommikul löödi isik üks üsna vara toast välja, hommikul helises telefon, et tellitud traktor tuleb kohevarsti asfaldihunnikuid laiali lükkama. Tunnike tööd ja valmis see oligi. Nüüd on meil nagu korralikul mõisal olema peab, alumine ja ülemine parkla. Ülemine rohkem oma pere autodele, alumine külalistele. Pildil siis tuttuus alumine parkla.

Seljavalus Lepatriinu hakkas lõket valvama, mina vedasin risu ette ja likvideerisin vahepeal ka ühe betoonitükkide hunniku. Risu sai veel tänagi päev läbi põletatud ja nüüd ometi on see kuurikülg enam-vähem korras.

Õhtul lasime mõlemal noorkoeral end heinamaal tühjaks mürgeldada. Mõlemad said uued liiginimed, suurem on nüüd koerilla (koer x gorilla), natuke seda nägu ja ronib nagu ahv ja teine koiir (koer x hiir), piiksub ja närib, viimane saavutus täna hommikuks kadunud Lepatriinu tossupaelad...
Aiakass Aalu mürgeldab ka mõnuga kutsikaga, lemmikmäng on peitus:

Veel hiljem tegime sauna, pehmitasime konte, puhastasime hingi...hommikuks oli Lepatriinu seljavalu ta õnneks maha jätnud ja ta möllas juba iseseisvalt risuhunniku ja lõkkega. Õhtuhämaruses saabus Lepatriinuisanda lahkel kaasabil ka pakk, ma mõtlesin küll rohkem naljaga, et küsiks paar kilo sügislillesibulaid, aga Rahmeldaja oli asja väga tõsiselt võtnud ja minu arust kaalus see pakk ikka üsna mitu kilo...ja suured ja südamlikud tänud saatjale.

Kuna esialgu mõeldud paika ei saa praegu istutada, järjekordne kolmenädalane täiesti vihmavaba periood on maapinna kivikõvaks muutnud, leidsid enamjaolt juba õitega 100+ isendit koha roosipeenardes, seal peaks neil piisavalt hea olema seni, kuni millalgi saabub sobiv hetk nad puude alla istutada. Roose ma sel aastal mullata ei kavatse, möödunud aasta mullalisamine on pookekohad nii sügavale jätnud, et pole erilist mõtet. Küll tegin midagi, mida ma varem teinud sügisel pole, lõikasin osa põõsaid maatasa. Põuaga on osa põõsaid lehed täiesti maha visanud ja nägid lihtsalt jubedad välja. Kevadel tööd natuke vähem.
Täna likvideerisin ühe vana pusakoha, M oli mingil põhjusel sordituid mustsõstraid potistanud ja siis potid ühes väga tobedas kohas maasse pannud...nüüd mõttetud põõsad tuhaks saanud ja koht enam-vähem korras. Homme üritan töine olla, arved ja pakid ette valmistada, pojenge potistada jnejne. Katsun järjest selgemat piire tõmmata tööasjade ja aiaasjade vahele, muidu pole tõesti arukaotus enam kaugel ja see, mis enne tundus lõõgastumisena aias, tundub ka juba tööna. Aga küll asjad ajapikku paika loksuvad.
Vaatan taimi, mida teised endale hangivad ja olen kergelt kade, Ausalt, botaaniline idioot oli oluliselt lihtsam olla, muudkui hamsterdasid ja olid õnnelik :), Nüüd, olles aru saanud, et meie killustik ikka tegelikult iluaianduseks üldse ei sobi ja iga istutusmuld tuleb praktiliselt peale vedada ja mingite ääristega kinnitada, et ta künka otsast talve jooksul minema ei voolaks, mõtled iga taime soetamisel ikka pikalt, kas teda on kuskile panna või mitte. Selles mõttes on aiapood jälle tore, et saab hankida uusi põnevaid asju, potistada ja sirgumist vaadata... meconopsisel nägin isegi eresinised õied kasvuhoones ära, enne kui viimased eksemplarid heasse koju saatsin, minul neile tingimusi pole...mulle meeldivad sellised asjad nagu Edromi ühistellimused, kus ma saan iga saabunud taimetitte näppida ja imetleda ja siis ta sinna uude koju saata, kus ta end hästi tunneb. Kahjuks äriideena see ei toimi ja teised põnevad püsikud ei liigu uutesse kodudesse kaugeltki sellise tempoga.
Aga jah, kuigi lõuna pool on killustiku asemel muld ja taimed kiratsemise asemel paljunevad mühinal, olen ma nõus mereäärse elu nimel kasvõi taimedeta elama :), vajan seda vaba ja soolast õhku ja lõuna talvised külmad ja suvised leitsakud mulle ei meeldiks. Nii et kuulakem koha vaimu...