Skisofreenia

Viimasel ajal ärkan ma hommikuti kahestunud isiksusena. Üks neist tahab kohutavalt edasi magada või vähemalt poole päevani kohvi juua ja siis teha midagi, mis ka mõistusele mingit tegevust pakub. Lugeda head raamatut, uurida midagi netist või vaadata mingit head filmi. Või analüüsida midagi põnevat. Aiandusest on sel isikul sügavalt kõriauguni, vähemalt selleks aastaks. Teine isik teatab, et toas istub sellise ilmaga ainult loll, aiandushooaeg pole veel kaugeltki läbi ja annab nii mindagi veel ära teha...rääkimata sellest, et müügiplatsil lausa oleks vaja teha, pealsed lõigata ja kokku pakkida ja ümber potistada....aga no ei taha ega viitsi. sügava sügiseni tegelikult aega veel küll ja mingil määral tilgub isegi veel kliente ja veebipoe tellimusi.
Laupäeva hommikul löödi isik üks üsna vara toast välja, hommikul helises telefon, et tellitud traktor tuleb kohevarsti asfaldihunnikuid laiali lükkama. Tunnike tööd ja valmis see oligi. Nüüd on meil nagu korralikul mõisal olema peab, alumine ja ülemine parkla. Ülemine rohkem oma pere autodele, alumine külalistele. Pildil siis tuttuus alumine parkla.

Seljavalus Lepatriinu hakkas lõket valvama, mina vedasin risu ette ja likvideerisin vahepeal ka ühe betoonitükkide hunniku. Risu sai veel tänagi päev läbi põletatud ja nüüd ometi on see kuurikülg enam-vähem korras.

Õhtul lasime mõlemal noorkoeral end heinamaal tühjaks mürgeldada. Mõlemad said uued liiginimed, suurem on nüüd koerilla (koer x gorilla), natuke seda nägu ja ronib nagu ahv ja teine koiir (koer x hiir), piiksub ja närib, viimane saavutus täna hommikuks kadunud Lepatriinu tossupaelad...
Aiakass Aalu mürgeldab ka mõnuga kutsikaga, lemmikmäng on peitus:

Veel hiljem tegime sauna, pehmitasime konte, puhastasime hingi...hommikuks oli Lepatriinu seljavalu ta õnneks maha jätnud ja ta möllas juba iseseisvalt risuhunniku ja lõkkega. Õhtuhämaruses saabus Lepatriinuisanda lahkel kaasabil ka pakk, ma mõtlesin küll rohkem naljaga, et küsiks paar kilo sügislillesibulaid, aga Rahmeldaja oli asja väga tõsiselt võtnud ja minu arust kaalus see pakk ikka üsna mitu kilo...ja suured ja südamlikud tänud saatjale.

Kuna esialgu mõeldud paika ei saa praegu istutada, järjekordne kolmenädalane täiesti vihmavaba periood on maapinna kivikõvaks muutnud, leidsid enamjaolt juba õitega 100+ isendit koha roosipeenardes, seal peaks neil piisavalt hea olema seni, kuni millalgi saabub sobiv hetk nad puude alla istutada. Roose ma sel aastal mullata ei kavatse, möödunud aasta mullalisamine on pookekohad nii sügavale jätnud, et pole erilist mõtet. Küll tegin midagi, mida ma varem teinud sügisel pole, lõikasin osa põõsaid maatasa. Põuaga on osa põõsaid lehed täiesti maha visanud ja nägid lihtsalt jubedad välja. Kevadel tööd natuke vähem.
Täna likvideerisin ühe vana pusakoha, M oli mingil põhjusel sordituid mustsõstraid potistanud ja siis potid ühes väga tobedas kohas maasse pannud...nüüd mõttetud põõsad tuhaks saanud ja koht enam-vähem korras. Homme üritan töine olla, arved ja pakid ette valmistada, pojenge potistada jnejne. Katsun järjest selgemat piire tõmmata tööasjade ja aiaasjade vahele, muidu pole tõesti arukaotus enam kaugel ja see, mis enne tundus lõõgastumisena aias, tundub ka juba tööna. Aga küll asjad ajapikku paika loksuvad.
Vaatan taimi, mida teised endale hangivad ja olen kergelt kade, Ausalt, botaaniline idioot oli oluliselt lihtsam olla, muudkui hamsterdasid ja olid õnnelik :), Nüüd, olles aru saanud, et meie killustik ikka tegelikult iluaianduseks üldse ei sobi ja iga istutusmuld tuleb praktiliselt peale vedada ja mingite ääristega kinnitada, et ta künka otsast talve jooksul minema ei voolaks, mõtled iga taime soetamisel ikka pikalt, kas teda on kuskile panna või mitte. Selles mõttes on aiapood jälle tore, et saab hankida uusi põnevaid asju, potistada ja sirgumist vaadata... meconopsisel nägin isegi eresinised õied kasvuhoones ära, enne kui viimased eksemplarid heasse koju saatsin, minul neile tingimusi pole...mulle meeldivad sellised asjad nagu Edromi ühistellimused, kus ma saan iga saabunud taimetitte näppida ja imetleda ja siis ta sinna uude koju saata, kus ta end hästi tunneb. Kahjuks äriideena see ei toimi ja teised põnevad püsikud ei liigu uutesse kodudesse kaugeltki sellise tempoga.
Aga jah, kuigi lõuna pool on killustiku asemel muld ja taimed kiratsemise asemel paljunevad mühinal, olen ma nõus mereäärse elu nimel kasvõi taimedeta elama :), vajan seda vaba ja soolast õhku ja lõuna talvised külmad ja suvised leitsakud mulle ei meeldiks. Nii et kuulakem koha vaimu...