Kui tegutsemisvõime on piiratud

Piiratud sellepärast, et oskasin eile pikali kukkuda. Ja oleks siis veel, et kodus, kus ma nagunii pidevalt vanainimesele sobimatuid asendeid võtan. Ei, naabervalla vallamaja saalis. Otsisin pilguga tualetti, samal ajal edasi astudes ja ei märganud astet, järgmisel hetkel olin lapiti, vasaku käe kaks sõrme tagurpidi ja parem põlv korraliku põrutusega. Õhtul nagu polnudki väga hull, aga hommikuks oli käsi paistes ja põlv ka. Tuli rahulikumatele tegevustele ümber orienteeruda. Kükitada ei saanud, põlvitada ammugi mitte, kaevata kah mitte. Päris diivanile pikutama jääda ei saanud, pakid vajasid pakkimist ja ilm oli ka liiga ilus, et seda toas veeta. Üldiselt oleks mul hädasi paari kehva ilma vaja, esiteks pole meil terve septembri jooksul tilkagi vihma tulnud ja teiseks oleks mul vaja end läbi järgmise aasta pojengitellimuste närida. Aga küll tuleb ka.
Pakid pakkisin ära, eile õhtul kell pool üheksa saabunud kandilised potid lahti ja riiulisse. Potistasin mõned asjad. Mingis Kentucky Lõvi asendis rohisin ära viimased pojengid, no lihtsalt ei saanud lõpetamata jätta. Uitasin aias ja tegin pilte. Õitsejad:
You and Me Together. Turbapeenras ja ometi roosa mis roosa. Ilus sellegipoolest.

 Karinilt eelmisel aastal saadud heleenium

 Limelight nagu vahukooretort

 Aed-leeklill Blue Perfume

 Siilikübarad lasevad juba üle kuu aja

 Roosid on sel aastal kannatada saanud. Kevadel oleks ikka pidanud pritsima, suur osa põõsaid on praktiliselt lehtedeta nagu see kangekaelselt õitseda üritav Sahara

 Aasia liilia Pearl Jennifer

 Aas-kurereha metsa alt

 Aed-leeklill, mida mul miskipärast tabelis pole. Kui keegi ära tunneb, võiks mainida.

 Põõsasmaranaid võiks rohkemgi olla ja ma peaaegu mõtlesin neile koha välja.

 Selle tegelase nimi ka meelde ei tule. 2015.aasta põhiliseks projektiks peaks kuulutama, et õpin oma aeda tundma. Mõne aastaga on kokku ahnitsetud üüratu hulk püsikuid, keda ma ei tunne ja sellepärast olengi sel aastal hoo kõvasti maha tõmmanud. Katsuks kõigepealt olemasolevatega tuttavaks saada.

 Kõreliilia Miyazaki Pärnu Taimelaadalt, mina ja Karin ainukesed, kes ostsime. Mina igatahes olen oma ostuga väga rahul :)

 Naistepuna, peaks olema Hidcote

 Bauhofist hamsterdatud emajuur paistab end hästi tundvat.

 Hubei ülane on ilmselt hortensiatelt väetist varastanud, õied suured nagu pojengil.

Kõrvaolevad hortensiad see-eest ei õitse üldse. Hortensiatest teen mingil ajal eraldi postituse, aga esialgu veel jälgin, mis toimub.
Marjad. Uskumatu lugu,hortensiad ei jõua õitsema minna, aga esimest korda on valmis viinamarjad, peaks olema kunagi M nõudmisel istutatud Zilga, mida keegi kunagi hooldanud ei ole. Päris magusad olid.

Enamus marju süüa ei kõlba, on niisama ilusad. Ameerika kermesmari

Valge siumari Tartu Botaanikaaia mingi aasta müügiletist

Läiklehise mahoonia marjad on pildistatud tegelikult varem, praeguseks on linnud need vist nahka pannud.

Hollandi lumimarja (symphoricarpos x doorenbosii) peaks olema selles hekis kaks sorti, ´Amethyst´ja ´Magic Berry´, aga ausalt minu võhikusilm neid eristada ei suuda, üks on väidetavalt roosam ja teine lillam, aga...

Pihlakaid on sel aastal meeletult palju.

Kuigi kuskil Rakvere kandis oli juba öökülma olnud, ei jõua see vist siiakanti õnneks niipeagi. Saared on alles lehes ja kaktused prisked nagu põrsad.

Maja taga kehvas mullas kaks aastat kiratsenud persicaria microcephala (eestikeelset vastet ei leidnud) ´Purple Fantasy´on peale  ümberistutamist heasse mulda täiesti pöördesse läinud, laiutab ja õitseb. Tema taga olev virgiinia kirbutatar ´Painter´s Palette tuleb ilmselt veelkord ja kaugemale istutada.

Ning kuigi ma hästi ei oleks saanud seda endale lubada, oli hinnapakkumine nii hea, et ma nakitsesin natuke oma säästude kallal ja siin on tulemus, 40 tonni freesasfalti selleks, et suured autod saaksid normaalselt ringi pöörata. Peaks mainima, et nii hästi kitsastes oludes manööverdavat kallurijuhti (ja kallur oli hiiglaslik, 20 tonni korraga peal) pole ma ammu näinud. Premeerisin teda kahe kobara äsjanopitud viinamarjadega. Nüüd tuleb kuskilt sebida mehhanism, mis selle hunniku ära planeerib, käsitsi loopimiseks on seda liiga palju, eriti haige käe ja jalaga.

Ja noh, lõpuks ma muidugi kastsin, kastsin ja kastsin. Hortensiaid, ja ka hibiskuste juures hakkas maa juba pragunema. Rohkem kui kahe nädala jooksul pole tulnud tilkagi vihma.

Tule puhastav maagia

See risuhunnik oleks tulnud juba ammu ära põletada. Kogu see puukuurindus on siiani krundi kõige koledam koht, aga sel aastal ei jätkunud uue ehitamiseks ressursse, ei ajas ega finantsis. Pealegi tuleks enne uue ehitamist vana maha tõmmata, aga see on osaliselt puid täis ja puude mitu korda ümberladumine tundub väga kilplaslik olevat.
Kiireks läks selle risuhunniku likvideerimisega eelmisel nädalal, kui selgus, et kutsikad avastasid, et algul mööda mullakottide hunnikut ja edasi mööda puuriita on maru tore puukuuri katusele ronida.

Mullakotid ladustasid Lepatriinud teise kohta kiirkorras juba pühapäeva õhtul ja vasakul näha olevat rondikuhja põletamist alustasid ka. Õhtul märkasin, et Lepatriinuisanda poolt lõkkesse tassitud kännul on nägu peas.

Kui kellelgi süda verd tilkuma hakkas, et selline samblane känd on lõkkes, siis paraku meil on nii sammalt kui kände üleloomulikus koguses ja hetkel pole ühtki ideed, mida nendega pihta hakata. Selleks ajaks, kui idee tekkima peaks, on kindlasti ammu uus portsjon metsakuivi puid valmis saanud ja tormides pikali kukkunud
Lepatriinu käskis mul mustad mõtted ära põletada ja seda ma vist tegingi, sest nii tegutsemistahtelisena pole ma ammu ärganud. Paar tundi läks paberimajandusele, ports tellimusi oli nädalavahetusel tulnud. Siis õue, lõket sorkima ja tellimusi kokku panema. Sellised lõkkeasemed ei kustu ühe ööga ja hommikul uuesti tule üles saamiseks tuli ainult natuke sudida. Päeva jooksul sai mitu traktorikärutäit juurde veetud, ega see seenetanud ja poolkõdunenud niiske puu nii kiirelt ei põle. Ise niitsin ja rohisin.
Viisin autota naabrinnale ära lubatud turba ja kanasõnniku. Võtsin ta toidupoodi kaasa. Pisikesed heateod teevad hingele alati pai.
Istutasin ja sildistasin pojengid. Jäänud on veel Võhmast hamsterdatud kõrrelised.
Poleks valgus vastikuks muutunud, õhtupäikest meil ju pole, oleks vist edasi madistanud. Aga ka veel natuke paberitööd tahtis tegemist, varbad hakkasid külmetama ja tuli tuppa kolida.

Suvesoe on tagasi,

vähemalt päevasel ajal, õhtud on pimedad, külmad ja niisked ja kaua enam väljas ei kipu olema. Sellest hoolimata on sel nädalal üsnagi palju ära tehtud. Hortensuaala tuunimine, üks, parempoolne rida oli seal varemgi muru sees, nüüd kiskusin mätta üles ja istutasin teise rea juurde. Ootab veel tilkkastmise voolikuid ja katmist, aga sellega ma ootaks enne mingi vihma ära, meil pole jälle kaks nädalat tilkagi sadanud.

Eelmisel nädalal saabus Lätist kauaoodatud ja rohkem kui kuu aega tagasi kinni makstud pojengipakk, kvaliteedi üle natuke nuriseks, aga kuna sordid nii haruldased, siis parem ei nurise, istutan maha ja loodan parimat. Sordid Raspberry Clown, Green Spider, Green Lotus, Maria Brand ja Circus Circus. Neile kaevasin täna augud valmis, näevad kehva valgusega kaugvaates pisut mutimullahunnikute moodi välja.

Väike inspektor käis kontrollimas ja sai väga mullaseks. 

Eilsest Võhma Juurikast mul midagi erilist kirjutada pole. Palju kalleid inimesi oli päeva parim osa. Üksinda käia on vaevaline. Autojuhtimine on ka töö, paraku. Ja üksinda platsil olles ei pääse ei teistega lobisema, sööma, kohvi jooma ega tualetti. Teiste müüjate kaupagi vaatasin kiirelt päeva algul ja päeva lõpus, aga kuna olen kindlalt otsustanud osta ainult taimi, mille jaoks on mul istutuskoht olemas, erilisi kiusatusi ei tekkinudki. Müük oli ka kehvavõitu, isegi kehvem kui eelmisel aastal. Selle aasta teiste üritustega ei andnud üldse võrrelda, isegi Saare-Tõrvaaugu pisikesel koduõueüritusel ei tulnud mul nii palju kaupa autosse tagasi laadida. Hea oli, et kodus ootas tublide Lepatriinude köetud saun.

Olude sunnil (kevadel jäävad ikka mõned sibulad kätte) on minust saanud liiliakasvataja, meil siin kõrbepoolsaarel õitsevad liiliad septembris ja on maksimaalselt põlvekõrgused. 

Võhma Juurika parim saak anti mulle üle TBA letist. Olen haapsalu salli tahtnud juba aastaid, aga pole leidnud ühtegi, mis mind kõnetanud oleks. Pole ju tegemist just eriti odava asjaga, seetõttu pole esimest ettejuhtunut soetada tahtnud. See villa, siidi ja kašmiirisegune piibelehemustriline ime on kootud just nimelt mulle ja tõi mulle koos karbis kaasas olnud heade soovidega pisara silma. Aitäh imelisele kudujale Liliale, kelle osavad näpud selle kunstiteose lõid, luban, et hoian seda hoolega ja vahel ikka kannan ka. Tuleb läbi sõrmuse nagu lipsti (ma loomulikult proovisin :D)

Pühapäev oli suviselt soe, Lepatriinuisand möllas saega metsaservas, neid kuivanud ja kukkunud või kohekukkuvaid puid on ikka metsikult ja oma pärismetsas pole ma aastaid käinud, mulle ei meeldi metsas olla. Seda on küll ainult hektar, aga las ta praegu olla. Lepatriinu tegi pojengidele poisipead ja põletas pealsed, nüüd tuleks seal veel niita. Õnneks lubab veel kuiva ja sooja ja see, et seejuures hortensiaid kasta tuleb, on talutav. 

Koos jõuab rohkem

ja seltsis on segasem. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis nagu väga täpselt kindlasti ei tulegi meelde, mis me kõik nädalavahetusel ära tegime, siis esimese hooga ei tulnudki meelde, hunnik pisiasju, aga vajalikke pisiasju.
Esimese asjana võtsime Lepatriinuga käsile tiigitaguse lepavõsa, mõned isendid olid juba kahemeetrised. Kui algul nagu ei tundunudki seda väga palju olema, siis lõpuks kerkis lõkkeasemele ikka ligi meetrine kuhi. See on lõppematu võitlus nagu üheksapealise lohega, see igast küljest peale tungiv võsa ja igal pool ei saa ka niita ja trimmerdada. Üks toomingas oli kasvanud tiigikaldasse, kaks leppa ka, sealt ei saa isegi kände mingi nipiga kätte.
Kutsikas ja kass pidasid läheduses džunglisõda, mis lõppes muidugi kutsika järjekordse tiikikukkumisega. Selleks ajaks, kui me Lepatriinuga kohale jooksime (sulpsatus oli vägev), oli neiu küll juba omal jõul kaldale saanud, duši alla läks sellegipoolest ja ka peale seda ei meenutanud kohe kuidagi udupeent tõukoera.

Siis võtsime käsile müügiplatsi, tõstsime ja rohisime. Kahekesi sai kiiremini. Ruumi ei ole kevadeks ikkagi millegi muu kui hortensiate jaoks. Meil on raudselt Baltikumi parim valik kolmiklilli, aga halastamatu laorpgramm näitab, et müüdud on neid haruldusi alla kümne. Kõikide sortide peale kokku. Pea siis sihukeste imeloomadega ettevõtet käimas...samas mingi hirmus tavapärasega tegelemine ei paku ju oma vaimule midagi põnevat,
Pühapäeval sai jätkatud hortensiaalast mätta eemaldamisega. Minu jaoks kokku kaksteist ruutu on suur asi. Lepatriinu aitas läheduses rohida ja Lepatriinuisand möllas saega mahalangenud puude kallal ja tegi lõket. Kutsikas oli jälle muidugi abiks kord ühel, kord teisel.

Eile oli üllatavalt palju tegemist veebipoe asjadega, lisaks tuli pakid ka posti viia ja aeda ei jõudnudki. Täna ka mitte, hommikul käis korstnapühkija ja siis hakkas vihma sadama. Mis oli üsnagi teretulnud, väsinud peaga olin eile õhtul küll kastmisautomaatika sisse lülitanud, veekraan aga oli hajameelselt kinni jäänud, no on ikka aednik. Taimed on päästnud öine kaste.
Köök muutus natukeseks ajaks nõiaköögiks. Roosivesi oli valmis ja vajas ainult pudelitesse villimist, lavendlitinktuur endale ja kõrvaõli koertele peavad nüüd kaks nädalat laagerduma enne filtreerimist ja villimist. Minu "hoidised" siis sellised. Retsepte leiab googeldades rohkelt.

Juba üle aasta otsin mingit online-aiateraapia kursust, aga ei leia. Kursuseid on, aga kõik on seotud peamiselt puuetega inimeste rehabiliteerimisega, mis mind aga ei tõmba. Tahaks midagi tavalistele inimestele. Kes on meditsiinilises mõttes terved, aga kelle hing on katki. Nagu ikka veel mul eneselgi.

Tuulutamas

Vahetevahel on päris tore end kodunt välja vedada ja kliendile taimed kätte viia. Eriti siis, kui neid on piisavalt palju. Selles Läänemaa aias kasvab kindlalt Eesti pikim hekk kenasti talvitunud Forever&Ever Pinki, 16 eksemplari kahes kaunis reas. Vastikult külma juuni tõttu tekitasid enamus alles õienuppe, ainult üks pöörane õitseja olevat möllanud juba augusti algusest saadik. Lisasime pool autotäit Zorrosid ja Love´, ning ma olen nõus järgmisel aastal taas sinna sõitma, et kogu seda ilu õitsemas näha. Kliendil on hea maitse ja kogu aed on fantastiliselt kujundatud, aga ma kahjuks sellest pilte avaldada ei saa.

Läänemaa on koht, kus ma alati tunnen nõukogude okupatsiooni ja küüditamiste jälgi kõige sügavamalt. Kümnete kilomeetrite kaupa padrikuid, vahel harva mõni raiesmik. Ei ühtegi põldu ega karilooma. Mõni üksik auto. Eelmisel aastal sealtsamas tulles jäin pimeda peale ja siis oli küll tunne, et olen ihuüksinda maa peale jäänud, poole tunni udussõidu jooksul ei näinud ainsatki tulukest ega tulnud ka vastu mitte kedagi.
Tegelikult on see pilt muidugi petlik, nagu ma koju jõudes Google Mapsi maastikuvaadet lahti võttes veenduda võisin. Pealtnäha hüljatuna tunduv mets on maju täis, aga rappuda tuleb nendeni mööda metsasihte ja suure tõenäosusega on enamus neist suvekodud.
Käisin ära ka Spithamis, kuna koju kiiret ei olnud.

Maju väga lähedalt pildistada ei tahtnud, aga need olid ilusad, väga rannarootsilikud ja värske välimusega. Aga ei mingeid märke aedadest, ainult maja ümber niidetud muru. Kohad, kuhu tullakse puhkama ja merega silmitsi olema.
Rooslepa kabel ja vana kalmistu, nimed maassevajunud ristidelt enamuses kustunud. Mõni allesjäänu rootsikeelne.

Selline pilt avaneb kodule kaheksakümmend kilomeetrit lähemal, Paldiski lahe kaldal.

Neid hilissuviseid taevaid võiks pildistama jäädagi.
Lubab mõnusalt suvist nädalavahetust ja peaks endale väljas tegevust otsima. On õnnis aeg, kui millegagi pole kiire. Järgmisel nädalalõpul mõnus Võhma Juurikas ja siis võib ilmselt hakata selle aiandushooaja otsi vaikselt kokku tõmbama hakata. Mida teha talvel, on veel selgusetu. Sellest tundest, et maailm on külm, kõle ja tühi, olen õnneks üle saanud, aga erilisi valguskiiri ka silmapiiril paista ei ole.

Suvi kestab veel

kuigi jah, kevadist entusiasmi aiatööde suhtes pole muidugi enam kusagilt võtta. Meil on jälle liiga kuiv, viimane vihmatilk tuli täpselt nädal tagasi ja enne järgmise nädala lõppu ei lubata ka mitte midagi. Mis tähendab, et kasta tuleb nii müügiplatsi kui ka mahaistutatuid. Aiale õnneks näib siiani piisavat öisest niiskusest, sest õhtud ja ööd on juba jahedad ja poole ööni terrassilelamise aeg selleks aastaks möödas. Mul polegi selle vastu väga midagi, eriti viimaste päevade uudiseid olen lausa tahtnud telekast vaadata.
Kolm viimast päeva ongi olnud kaunis kontoritöised ja tubased, olgu ilm nii ilus kui tahes, palgatöö, oma raamatupidamine ja muud kirjatööd tuleb ära teha tähtaegadeks, tulgu väljas vihma või paistku päike. Paar tundi päevas olen ikka püüdnud füüsilist tööd teha, sest ainult istudes hakkab mu selg jälle valutama ja liigutamine on ainuke asi, mis aitab.
Pisut sai üle tüki aja ka pilte tehtud, põhjamaal on alles õiteaeg, õitsevad floksid

Need alumise pildi floksid on ühed esimesed püsikud, mis kunagi aeda tõin ja sortidest pole muidugi halli aimugi, pargiroosid ronivad neile selga, aga siiani on kenasti vastu pidanud. Igal sügisel mõtlen, et peaks mujale istutama, kevadeks on see muidugi meelest läinud.
Lõikasin ära kanasõnnikuhunniku otsas kasvava kaheneetrise maltsapuhmiku ja põletasin ära, need seemned mul veel täpselt puudu ongi. See sissesõidutee äärne hunnikuteala häirib mind enam ja enam, killustikuhunnik, kanakakahunnik, liivahunnik...aga peale kanakaka on mul neid asju ju vaja ja lihtsalt hunnikuid ühest kohast teise teisaldama hakata tundub liialt kilplaslik olevat. Kanakakat olen kevadest saadik üritanud tasuta laiali jagada, aga kaunis edutult.
Roosid avavad järjest uue laine õisi. Winchester Cathedral

Ümbertegemisel hortensiaala, murusse neid tegelasi istutada polnud väga hea idee, ma ei ole eriti hea kääridega nokitseja olnud. Lihtsam on mätas eemaldada, kate ja kas männikooremultš või killustik, pole veel otsustanud. Iga päev paar kärutäit, vaikselt edeneb. Väike abiline, õigemini segaja, ka pildi peale jäänud.

Kutsikad väsisid minu segamisest ja üksteise pookimisest ära ja jäid teineteise kaissu magama. Varsti kaheaastaseks saav mastif on suur küll, aga peast endiselt üsna kutsikas.

 Lausa imelik on, et majas on uus koeratitt juba varsti kuu aega ja mitte midagi pole puruks näritud. Mastifiplika nahka läksis isegi uksepiidad, mille Lepatriinu õnneks korda tegi.
Ostsin penidele mingi udupeene elektriaediku, mida olen juba kaks korda lahti kerinud ja siis uuesti kokku pannud, igal pool jääb jalgu ja seal, kus ei jääks, on majast liiga kaugel. Jääb esialgu head ideed ootama.
Aalu on leidnud endale kena koerakindla koha terrassilaual,

päeval esitati balletti. Või oli see vigursuusatamine.

Suvine must meeleolu on asendunud laiskustundega ja vahel on päris mõnus õhtuti diivanil lihtsalt lebotada ja raamatut lugeda. Loodetavasti tuleb kevadeks aiandusisu tagasi, seni on tulnud.

Viimane augustine

Viimase augustinädala kahel esimesel päeval sadas lakkamatult ja siinkandis oli seda hädasti vaja. Mina põdesin välja ligi kuu aega kestnud depressiooni viimaseid jäänuseid. Ise ka ei saa aru, millest selline pikaajaline ja kauakestnud must masendus tekkis,tegelikku põhjust polnudki. Mingi eriti pikkade juhtmetega leinameeleolu? Aeda aeglaselt hävitav põud? Eelkõige siiski tegevusetus. Tööd polnud õieti ei tööl ja kodus ei saanud selle kuivusega midagi tehtud. Lisaks lootusetu tunne selle aiapoe suhtes, ma ei oska sellega edasi minna....tore on taimi leida, tutvustada ja ka müügiga saan hakkama, on ikkagi tekkinud suluseis, et eriti püsikud jäävad mitmeks aastaks kaela ja ausalt öeldes nende taimepottide rohimine ja soputamine küll mingi eriline rõõm ei ole. Suure osa sellest tööst tegi suvel ära Lepatriinu, olgu ta südamest tänatud. Mõned asjad kasvavad nii kiiresti, et tuleks jagama hakata, see on tüütu ja kõige tüütum on see, et uusi  taimi pole mõtet otsida, sest juurde midagi ei mahu. Igav ;). Ruumi on lahedalt ainult hortensiakastides, aga sinna ju tulevad taas hortensiad.
Kolmapäeval oli ilm juba päikeselisem, aga siis olin pika päeva tööl. Õhtul mööda lõppematut teeremonti koju rappudes oli tunne, et kohe läheb auto alusraam pooleks või tulevad rattad alt ära. Koju jõudes pesin üleni sopase sõiduki lihtsalt survepesuriga puhtamaks, sest enam polnud võimalik siseneda ega väljuda ilma end kapitaalselt ära määrimata. Pesulasse pole ju mõtet minna, kui lähima autopesula ja kodu vahel on seesama teeremont...
Neljapäeval oli ilm ilus ja läks lammutamiseks. Naabrinaine tuli appi ja võttis oma spordipoisist lapse ka kampa. Kambakesi saime kätte (no kui aus olla, siis noormees sai) ürgvana Festiva Maxima ja mitu hiigelhostat. Oleks vaja veel harvendada, aga pole kuhugi panna. Hostadega sain laupäeval enam-vähem hakkama, ainult Praying Hands vedeleb veel jalgupidi veeämbris, ei suuda head kohta välja mõelda, kus see kaunitar piisavalt välja paistaks ja pojengitükke on ka terve seinaäär täis, aga pojengile ei tee mõningane õhu käes lesimine midagi.
Reedel Pärnu Taimelaat, kaasa võtsin ainult hortensiad ja kollased pojengid. Läks hindele neli (viis oleks siis olnud, kui oleks platsi puhtaks müünud). Teiseks päevaks polnud mõtet jääda, kevadine sama laat näitas, et kulud lähevad liiga kõrgeks. Oma saak oli kaks siidpöörist, Grosse Fontäne ja Cabaret, viimane peaks pea kahemeetriseks kasvama, selliseid kämbusid nagu Zebrinus ma rohkem ei taha.
 Augusti kogukäive aiapoele praktiliselt sama mis eelmisel aastal, aga kui eelmisel aastal andsid Ellamaa Aianduspäevad lõviosa käibest, siis seekord meil kahjuks sinna asja ei olnud. Nii et selles mõttes igati tubli tulemus, ilma selle ürituseta pea sama käibenumber kätte saada peamiselt veebipoega.
Laupäeval ja pühapäeval möllasin kodus, õigemini aias. Potistasin, istutasin, niitsin, rohisin, lõikasin oksi, täna õhtul põletasin. Homme jätkan, sest lepavõsa juurdekasv on lihtsalt kohutavalt kiire. Mingit tormimurdu oli ka tekkinud, selle,.millele jõud peale hakkas, koristasin ära, aga mahakukkunud puid on metsaveeres ja mõni on veel kohe-kohe kukkumas. Naabrimehe lapsele tegin esimeseks septembriks kiiruga lilleseade, mis tema enda sõnul pidi kõik kadedusest roheliseks võtma, pilti teha ei jõudnud...aga ehk saab nüüd saega naabrimeest laenata.

Oksapõletuseks on Lepatriinuisanda väljamõeldud ja valmistehtud vulkaan küll ikka imeline asi, meil on tuulevaikust haruharva, aga seal saab kõik põletamist vajava aiasodi ära lahendada. Vaade tossavale vulkaanile üle kaktusteplatooKivila ja vulkaani ümbrus sai ka enam-vähem korda, kuigi seda tegemata tööde listis esialgu polnudki. Aga tuld ma põhimõtteliselt järelvalveta ei jäta, tundugu ta nii turvaline kui tahes ja nii saigi seal ümbruses asjatatud. Lähivaate tegin süüria soolikarohust (Tanacetum haradjanii), mis vist ikka tuleb talveks tuppa tarida,nad seal Inglismaal ei tahtnud mulle seda isegi müüa mitte, 8-11 tsoon ju...aga ma vist ühe kribala ikka jätan õue, ta on nii kenasti laienenud. Tagaplaanil on lavendel ´Edelweiss´ ja vaikne ajaania (ajania pacificum) Śilver and Gold`, mis just kribulataim pole, aga kuiva koha taim küll ja on ka kenasti kasvanud. Õitsema ilmselt meie suves ei jõua minna, aga niisamagi on lahe, pisike kirju lehega puu...

Tii vist ühekorra kommenteeris,et ära kaktusi rohkem istuta, ainult padjandid. Padjandite tekitamine siinkandis ongi probleem, kõik senised katsed on lõkkes lõpetanud ja probleem on sissekasvav orashein, mida siinkandis on ruutkilomeetrite kaupa ja mille levikule piiripanek on nii tuulises kohas täiesti lootusetu. Seepärast olen ma ka padjandtaimi vältinud, sest asi on alati lõppenud lootusetult orasheinapuntraks kasvanud padjandiga. Näeme, kuidas seekord läheb.
Põual on ka häid omadusi, tagumist lõunanõlva, kuhu me haruharva satume, on sel aastal niidetud vaid kolm korda. Seal tunneb end hästi tilluke metasekvoia, mida ma kevadel esimese ehmatusega hukkunuks pidasin, hiljem selgus, et oli mingil põhjusel pooleks murdunud, aga aastane juurdekasv päris lopsakas.

 Lisaks niitmisele tuli siit ka kaks traktorikärutäit lepa, toominga ja saarevõsusid ja mul mõlgub peas üldse mitte keskkonnasäästlik mõte mürgitamisest, sest välja ma neid kände ei saa ja nad muidu jäävadki võsusid ajama, võitle nagu üheksapealise lohega. Need tuustid ei ole lihtsalt niitmata kohad, seal sees ongi kivid ja kännud ja ma sel aastal rohkem traktori lõikepukke vahetada ei tahaks, need on liiga kallid.
Niidetud kohad on lihtsalt ilusad

Õrnroheline tuustakas paremal on valge mooruspuu, mis juba mitmendat aastat kasvatab endale hoogsalt võra, aga mitte kõrgust. Keskelolev isetulnukast vana kadakas nõuab kääre.
Hilissuvi on mõnus. Kui vähegi ilma antakse, saab tegeleda asjadega, millega tahaks, mitte ainult nendega, millega on hullult kiire. Kiviservad jäävad sel aastal ilmselt üle käimata, kuigi mine sa tea, Seina ääres pole enam istutamata potsikuid, kuigi jah, va Võhma Juurikas on ju alles  ees. Aga kui aus olla, mul ei ole püsikute jaoks enam ruumi, sest panin endale konkreetse piirangu peale. Rohkem kui praegu, ma enam hooldada ei jõua ja kaks põuasuve on näidanud, et kastmisega läheb sellistel hetkedel päris jamaks ja joogi- ja pesuvett ikka poest ostma ka ei tahaks hakata. Õnneks on põnevaid põõsaid, mida himustada , aga nendest juba mingi teine kord.
Ahjah, eile tõi naabrimees mingi lillepundi. Ehk kus on valla kauneima talu perenaine siis, kui teda vallapäeval aukirja üleandmiseks taga otsitakse. Istutab loomulikult, nina mullane. Lilled sain kätte, aukirja järgi tahetakse vallamajja, naabrimehele ei usaldatud,  hrr...nagu mul muud teha ei oleks, kui üle selle teeremondi valda roomata.... Lõikelillede jaoks siin majas tegelikult kohta pole, on ainult vähem tõenäoline ümberminemise võimalus köögilaual. Liiliat vaatasin niigi kahtlustaval pilgul, aga õnneks lõhnab nõrgalt ja meeldivalt.  Kaks kolmandikku kogu aust kuulub Lepatriinuperele, ilma nendeta oleksin ikka päris plindris olnud. Ja kadunud M-le, kes samuti on teinud siin meeletult suure töö.

Pühapäev viinamarjamaal

Hmm, viinamarjamaal ma käisin, aga nagu selgus, ei teinud viinamarjadest ühtegi pilti. Veidrik selline. Üleüldse oli pea nagu kapsas, kui kaks kuud pole kuskil väljas käinud, unustasin pooled asjad maha. Visiitkaardid. Kindad. Fotoka mälukaardi (pildistasin paar pilti telefoniga). Bannerit püstihoidvad pulgad. Hea, et meelde tuli vahetusraha ja pangaterminal rabada, sest hommikusest õieilust tuli koju tagasi napp kolmandik, hortensiad on praegu tõesti nii ilusad ja ahvatlevad. 

Vähemalt sõitsin seekord juhiste, mitte GPS järgi ja ei eksinudki kuskile põldude vahele ära. Tänu varasele kohalejõudmisele oli seekord mahti ka natuke ringi vaadata. Kaktused, viinamarjamaa peremehe hobi

Siin valmivad apelsinid

Veel kaktuseid

Oi, kuidas mulle need kasvuhooned meeldivad, nii ratsionaalsed, puukuur küttega ühes otsas. Mul endal poleks sellisega muidugi midagi teha, aga kui tööjõudu on võtta, siis ma naudin vaatepilti.

Kuigi öösel oli Vändra lähistel niimoodi sadanud, et teed olid libedad ja põllud lausa ujusid, oli ilm seekord meie poolt, terve pühapäev oli kuiv ja päikeseline, käis rahvast ja oli ostjaid.
Endale olin Nõrga talu Kristalt tellinud paar floksi ja näppu jäi ka ilus heleroheline helmikpööris ´Hercules´, üks peenar läheb ümbertegemisel, viskan välja tradeskantsiad, mis enamjagu ajast näevad välja nagu mingi jabur umbrohi täielikud pussakad ja lähevad asemele floksid, sest sinna on hilissuve õitsejaid vaja. Helmikpööriseid ma ka väga ei fänna, aga konkreetsele on koht olemas. Peremees andis kaasa ka kotitäie viinamarju, mille ärasöömisel pereliikmed, naabrid ja naabrilapsed lahkelt abiks olid.
Ilm täna aiategemisi ei soosi, temperatuur 12 kraadi, hommikust saadik sajab peenikest leotavat vihma ja isegi üsna ilmastikukindel tiibetlane pommis end tuppa, umbes sama ilma lubab ka järgnevateks päevadeks. Aga ega ma ei kurda, siinkandis tegi põud ränka kahju ja isegi pärnalehed on kohati kollased. Mõte liigub isegi korraks metsamineku suunas, koerad tuleb muidugi koju jätta, sest meil on meeletult puuke, aga ehk saab pannitäie riisikaid, muudest seentest suurt ei hooli, aga natuke saan endale lubada. Muidu aga oligi täna plaanis puhata ja natuke kontoritööga järjele jõuda, poes peab ka ära käima. Kui ma ilma söömata veel suudan elada, siis sigarettide otsalõppemine sunnib liigutama. Kõige raskem teekond on tavaliselt toolist välisukseni, edasi läheb juba lihtsamalt.

Vihmahoogude vahel

Viimaks ometi on vihmaaeg ka meie kõrbepoolsaarele jõudnud ja täna sadas vist lausa öö läbi. Mõnes kohas on niiskust juba küllaga ja isegi muru hakkab kõrbenudpruunist mingiks rohekaks asjaks muutuma. Plingi sinisaviga kohtades aga poleks nagu sadanudki, täna tõmbasin välja brunnera "Silver Wings", tuli täiesti puhaste juurtega ja läks enne uuesti istutamist tünni suplema.
Kätte on minu rõõmuks jõudnud aeg, kui saab midagi juba ise paljundada. Mitte et midagi veel väga üle jääma hakkaks. Mulle meeldivad inglise tüüpi aiad, kus ühte sorti või liiki on suured laigud, mitte üksikud taimekesed. Aga kuna rahaga laamendada pole kunagi olnud võimalik, on kõiki taimi ju ühekaupa ostetud ja puhas rõõm on neid suurematesse laikudesse jagada.
Tanguutia rabarberi sain täiesti valutult kätte, kivide otsas aiandamisel on ka plusse, sammasjuured, mis muidu suunduksid maasse, paiknevad rööpselt maapinnaga. Pool meetrit muru tuli kah üles, aga kätte ma selle hiidporgandi sain. Suur taim kolis tiigi juurde, kus loodetavasti need tigude poolt paljaks näritud leherootsud mu ilumeelt nii väga ei häiri, päris loobuda ei raatsinud. Paar põngerjat kolis potti.
Rabarberi asemele paningi brunnera, käitub viisakamalt ja ei maitse tigudele ka nii väga.
Õitsevad kevadel Aiasõbrast soetatud süüria hibiskused, ise pisikesed, aga õisi täis.
Woodbridge

 Marina

Hamabo

Eks talv näitab, kuidas talvitumisega lood, kuigi pole ühtegi põhjust, miks 5.tsooni taim ei peaks talvituma kohas, kus möödunud talve maksimaalne miinus oli -17,8 kraadi, viis kraadi soojem kui  Hiiumaal. Igaks juhuks teen sama, mida kunagi tegin tulbipuudega, mida mul  nüüd on aastaid talvitunud suisa kaks, põhiliik ja ´Variegata´ehk esimesel talvel muldan nagu roose, noored taimed on alati hellemad ja neid on ka raske suvi olnud, kuum ja kuiv. Tited ikka said natuke kastmisvett ja tänuks on õienuppe paksult täis, aga tundub, et üks õis kestab suhteliselt lühikest aega. 

Kõige suurem rõõm on muidugi põngerjatest, kollititt kasvab mühinaga ja ma varsti ei jaksa teda enam seda udupehmet ja kutsikalõhnalist enam sülle võtta. Oma suure ja musta sõbranna kõrval, kellega käib aina möll ja müramine, on ta muidugi endiselt väga väike. 

Vahepeal ligi poolteist kuud kestnud meeletu stress ja apaatia hakkab vist vaikselt järele andma, vahepeal oli küll juba lausa hirm, et mul on aiandushuvi äkki ja ootamatult täiesti otsa saanud, mitte midagi ei tahtnud teha. Mul on sellega kahjuks kurbi kogemusi, et äkki saab mingi huvi plaksti otsa, nii on olnud näiteks merenduse, rallisõidu ja viimasena näiteks moehuviga. Teine vastik tunne on, et aku enam absoluutselt ei lae, iga positiivne emotsioon annab laengu ainult lühikeseks ajaks. Ja kui autodele ja muudele riistapuudele saab uue aku osta, siis inimakude müügikohta ma veel leidnud kahjuks pole...aga ehk läheb paremaks.