Suvesoe on tagasi,

vähemalt päevasel ajal, õhtud on pimedad, külmad ja niisked ja kaua enam väljas ei kipu olema. Sellest hoolimata on sel nädalal üsnagi palju ära tehtud. Hortensuaala tuunimine, üks, parempoolne rida oli seal varemgi muru sees, nüüd kiskusin mätta üles ja istutasin teise rea juurde. Ootab veel tilkkastmise voolikuid ja katmist, aga sellega ma ootaks enne mingi vihma ära, meil pole jälle kaks nädalat tilkagi sadanud.

Eelmisel nädalal saabus Lätist kauaoodatud ja rohkem kui kuu aega tagasi kinni makstud pojengipakk, kvaliteedi üle natuke nuriseks, aga kuna sordid nii haruldased, siis parem ei nurise, istutan maha ja loodan parimat. Sordid Raspberry Clown, Green Spider, Green Lotus, Maria Brand ja Circus Circus. Neile kaevasin täna augud valmis, näevad kehva valgusega kaugvaates pisut mutimullahunnikute moodi välja.

Väike inspektor käis kontrollimas ja sai väga mullaseks. 

Eilsest Võhma Juurikast mul midagi erilist kirjutada pole. Palju kalleid inimesi oli päeva parim osa. Üksinda käia on vaevaline. Autojuhtimine on ka töö, paraku. Ja üksinda platsil olles ei pääse ei teistega lobisema, sööma, kohvi jooma ega tualetti. Teiste müüjate kaupagi vaatasin kiirelt päeva algul ja päeva lõpus, aga kuna olen kindlalt otsustanud osta ainult taimi, mille jaoks on mul istutuskoht olemas, erilisi kiusatusi ei tekkinudki. Müük oli ka kehvavõitu, isegi kehvem kui eelmisel aastal. Selle aasta teiste üritustega ei andnud üldse võrrelda, isegi Saare-Tõrvaaugu pisikesel koduõueüritusel ei tulnud mul nii palju kaupa autosse tagasi laadida. Hea oli, et kodus ootas tublide Lepatriinude köetud saun.

Olude sunnil (kevadel jäävad ikka mõned sibulad kätte) on minust saanud liiliakasvataja, meil siin kõrbepoolsaarel õitsevad liiliad septembris ja on maksimaalselt põlvekõrgused. 

Võhma Juurika parim saak anti mulle üle TBA letist. Olen haapsalu salli tahtnud juba aastaid, aga pole leidnud ühtegi, mis mind kõnetanud oleks. Pole ju tegemist just eriti odava asjaga, seetõttu pole esimest ettejuhtunut soetada tahtnud. See villa, siidi ja kašmiirisegune piibelehemustriline ime on kootud just nimelt mulle ja tõi mulle koos karbis kaasas olnud heade soovidega pisara silma. Aitäh imelisele kudujale Liliale, kelle osavad näpud selle kunstiteose lõid, luban, et hoian seda hoolega ja vahel ikka kannan ka. Tuleb läbi sõrmuse nagu lipsti (ma loomulikult proovisin :D)

Pühapäev oli suviselt soe, Lepatriinuisand möllas saega metsaservas, neid kuivanud ja kukkunud või kohekukkuvaid puid on ikka metsikult ja oma pärismetsas pole ma aastaid käinud, mulle ei meeldi metsas olla. Seda on küll ainult hektar, aga las ta praegu olla. Lepatriinu tegi pojengidele poisipead ja põletas pealsed, nüüd tuleks seal veel niita. Õnneks lubab veel kuiva ja sooja ja see, et seejuures hortensiaid kasta tuleb, on talutav.