Eksootiline Hiiumaa

Alustaksin ehk sellest, et ma oskan hinnata inimesi, kes süvenevad mingisse alasse tõesti põhjalikult. Ma ise olen kaunis pealiskaudne tegelane, kes kipub ühelt teemalt teisele üle hüppama ja mõningane püsivus on tekkinud alles pensionieelikuna. Seda enam austan inimesi, kellel on püsivust ja viitsimist näiteks puid seemnest kasvatada.
Mida ma sellest Hiiumaa keskel, soo servas asuvast aiast siis kirjutada oskaksingi...minu kehvakesed botaanikaalased teadmised olid seal kaunikesti kasutud ja ma olin päris uhke, kui ma mõne tegelase iseseisvalt ära tundsin. Ambrapuu näiteks, ja kui kuulsin aiaperemehe käest, et kaunid tumepunased lehed pidid veel detsembriski küljes olema, läks eelviimane Aavikuemanda ambrapuu täna oma aeda maha. Ma ei julge öelda, kui vana ükski taim seal aias oli, üles ei kirjutanud ega meelde ju kõik ei jäänud. Aga ambrapuu oli rohkem kui viieaastane kindlasti ja muuseas vähemalt viimane talv oli Hiiumaal viie kraadi võrra külmem kui meil. Pilt ei tulnud kahjuks välja, see vihmaeelne valgus ei olnud pildistamiseks just parim.
Esimese asjana autost välja astudes rabas uhke asparipõõsas. Mul on ka aspar, viis aastat juba, aga selle kõrval näeb välja nagu pintsel.

Dendroloogide väitel ei pidavat valgepöök Eestis vastu pidama. See hekk on tehtud valgepöögist.

Sellist viigipuu-pinnakattevõsa kasvas siin ja seal, puha seemnest kasvatatud

Parimad meist haaravad trende õhust. Ammu enne seda, kui mina Inglismaalt varemepiltidega saabusin, oli aiaperemees oma varemed valmis saanud.

Ja need kraavid ja ojad, hetkel küll põuakuivad, aga ma kujutan ette, kui imeliselt ilus seal kevadel on. Kui ma selliseks kujundatud maastikke näen, tahaksin ka vahel olla suur tugev mees, mitte tilluke naisinime radikuliidiste randmete ja lõhkilõigatud ja kokkuõmmeldud kerega...

Karuspalmivõsa. Suuremad pidid talvituma toas, väiksemad õues.

Soosekvoia ehk sooküpress (Taxodium distichum). Armastus esimesest silmapilgust, pean endale ka saama. Seal aias üheksaastane. 

Selle püsiku ma pean ka oma amuuri siidpöörisele seltsiks saama, kasvavat 4-6 meetriseks. Hiidroog (arundo donax), hankimisauk ka juba teada, tuleb kevadel koos muu nänniga. 

 Edasi lihtsalt pilte, dendroloogilise kretiinina sõna ei võta. 

Kõike ei jõudnud pildistada ja osa pilte jäi selles imelikus valguses ka uduseks. Muljeid jääb nämmutada pikemaks. Selline aed on elutöö ja mitte väike. 

Saaresutsakas

Pean ilmselt alustama vabandustega kõigi oma Hiiumaa ja Läänemaa sõprade ees, kellele ma järjekordselt külla ei jõudnud. Sai lubatud Hiiumaale ühed taimed ära viia. Majanduslikult muidugi miinusmärgiga sõit, aga huvi seda eksootilist dendroaeda näha nii suur, et alati ei saa plusse ja miinuseid lugeda. Samas tundus see nii üüratu ettevõtmine olevat, meretagune asi ju. Lõpuks selgus, et ära sai käidud kolmveerand päevaga.
Igatahes vaatasin paar päeva tagasi kalendrit ja otsustasin, et kas nüüd või mitte iialgi, s.t järgmine võimalus oleks terendanud kuskil novembris...broneerisin interneti kaudu praamipiletid (väga mugav süsteem), viisin neljapäeva hommikul oma karvased põngerjad lastesõime (meie külla kolis üks samasugune hull nagu mina, viie koera ja aiahullusega, loomulikult sõbrunesime..), nüüd saame vastastikku vajadusel oma penisid kantseldada ja kui FB pilte vaadata, oli neil hullult lõbus ja minu kutsikad magavad peale kojujõudmist küll nagu laibad.

Mina olin selle ajaga otsaga Haapsalus ja nüüd ma tahaksin mitte lausa kivid, vaid rändrahnud veeretada nende kodanike kapsaaeda, kes Hiiumaal ja Läänemaal turismindusega tegelevad. Suubusin Tallinn-Haapsalu uuele maanteele vanalt maanteelt Linnamäe kandis ja lootusetu maailmaparandaja nagu ma olen, nägin küll silti Rohuküla, aga hakkasin mõtlema, et kui ma oleksin ikka võõras turist, kes autoga ringi hulgub, kas ma ikka teaksin, et Rohuküla on sadam, kust saab Eesti suuruselt teisele saarele. Vormsist rääkimata. Ilmselt ei teaks. Meie kandis näitavad sildid küll lisaks Paldiskile ka Kapellskäri, mis teatavasti asub hoopis Rootsimaal, laeva pilt loomulikult ka siltidel. Haapsalus endas pidin lootusetult ära eksima, viimasel ringil ei näidanud Rohuküla poole enam mitte ühtegi silti (ma tagasi sõites lausa kontrollisin) ja see, et see väike muhklik läbi pargi viiv tänavakene viib sadamasse, oleks välisturisti jaoks küll täielik hiina ristsõna. Kui mul nt. karavan taga oleks, parem ei riskiks.  Puudu oli tõesti veel silt, et piiritsoon...mind ennast juhatas õiges suunas ainult mälu, mu esimene mees oli Haapsalust pärit ja tollal sai seal palju ringi hulgutud, ma lihtsalt kuidagi mäletasin, et Rohuküla tee läheb kuskilt jaama tagant. Kui siia lisada, et arvestuste kohaselt hulgub igal suvel Euroopas ringi 50-60 miljonit autoturisti, kes sõidavad lihtsalt siltide järgi huvitavatesse kohtadesse, siis on isegi raske ennustada, milline tulu sellest paari sildi puudumisel saamata jääb.
Rohuküla sadam. Uus, ilus, elektrooniline, aga kas te näete kusagil silti, mis juhataks WC-sse või kohvikusse? Poleks ma ajalehepoissi kohanud, poleks teadnudki, et kuskil süüa saab ja mu kõht korises juba päris kõvasti.

Tegelikult oleks võinud selle sadamapuhveti koos maitsetute lihapannkookidega vahele jätta, sest parvlaev Hiiumaa peal hõljusid hoopis ahvatlevamad toidulõhnad, loputasin saepuruste pannkookide maitsetuse maitsva lõhesupiga alla.
Laevasõit läks sujuvalt, kuigi mulle üldse ei meeldi oma suure autoga nii kitsastes kohtades laveerida. Mahasõit samamoodi. Vahepeal sain oma hülgehalli mere kaifi kätte, aegajalt ma endiselt lihtsalt pean merele saama. Mu väikelaevajuhiload koguvad juba 15 aastat kapis tolmu, sest kõiki jumalaid korraga teenida ei saa ja oma viimase paadi olin ma sunnitud maha müüma, kui maja renoveerimiseks raha vaja oli...aga üheks mu salaarmastuseks jääb merelolemine ikka ja alati.

Esimese peatuse Hiiumaal tegin Pühalepa kiriku juures

edasi läks suund otse Tapio aeda ja see, et me kooserdasime seal ringi üle kahe tunni ja et mul ei tulnud isegi suitsunälga peale, on näitaja omaette...aga sellest aiast teen omaette postituse, kui olen pildid üle vaadanud ja sorteerinud, sest ma ei mäleta enam isegi, mis imeelukad seal kõik kasvasid, infot sai liiga palju.
Viimasel pooltunnil hakkas vihma sadama ja ma olin üsnagi mitmevahel, mida teha. Esialgne plaan oli jääda Hiiumaale ja vaadata seal pisut ringi, sest pisut piinlik on tõdeda, et oled käinud Madeiral rohkem kui Hiiumaal...aga vihma sadas, niiskus puges kontidesse, mõte öö veetmisest kuskil niiskes kämpingus ei ahvatlenud põrmugi, kodune voodi tundus hoopis õdusam ja nii leidsingi end hoopis õhtuses Heltermaa sadamas üldjärjekorras praami ootamas. Õnneks sai järgmiseks päevaks ostetud e-piletit kasutada ka varem või hiljem, ainult eelisjärjekorda ei olnud...peale me minu rohelise diivaniga õnneks mahtusime ja tund hiljem sööstsime juba piki vana maanteed kodu poole. Läbi vihma, lendavate veepritsmete ja lompide, saabuva pimeduse ja uduga võidu. Lubatud maksimaalset kiirust ma kuigipalju ei ületanud, aga keskmist kiirust hoiavad üleval teatud trikid, mida ma kodustes tingimustes järele teha ei soovita ja mida tohib teha ainult siis, kui sul on olnud rallisõitjast isa ja mees, kes on sind lollimoodi koolitanud...ja eelnevalt tuleb sõita kruusarajal umbes 500 ringi ralli-Moskvichiga, millel puudub roolivõimendus.
Reede hommikul tuli ära käia Ellamaal. Teatud põhjustel polnud mul küll kavas sinna minna, aga kui ma neljapäeval Hiiumaa poole kulgesin, helistas Goba, et ta toob mu kaks kuud tagasi tellitud taimed sinna. Ja kuna ta ise oli otsaga  juba Pärnus, polnud võimalik ka asju Võhma ümber mängida. Olin juba ette päris pahur, 80 km mõttetut sõitu ja kütuseraiskamist ja aeg...oleks ma veel teadnud, et otseteel on kümme kilomeetrit teeremonti, kus auto ujus nagu kiilasjääl ja maksimaalne kiirus oli 20 kmh, oleksin kindlalt minemata jätnud. Ellamaale jõudes oli selg märg, kahmasin oma tellimuse, vaatasin üle meile eelistatud konkurentide kaubavaliku (kahjurõõm on kah rõõm, valik oli väga vilets ja hinnad väga kallid), tegin sõpradele kähkukalli ja startisin minema, korraks vaatasin ka poolakate asju, kuid enda jaoks midagi huvitavat ei näinud. Tagasi otsustasin minna pigem 40-kilomeetrise ringiga, kui et veelkord selles veerevas kruusas ujuda...õnneks olin öösel jätnud välja tõstmata Triinu habeõie ja nii sai põige Ristile ka mingi mõtte. Tee peal ajastasime veel kohtumise veel Itella kulleriga, pealtvaataja jaoks oleks ilmselt olnud üsna kummaline vaatepilt, et kuskil metsa vahel kohtuvad kaks autot, ühest tõstetakse teise suur kast...mina sain kätte oma viimase tellimuse saba, Bunge saatusepuud ja küll näevad ägedad välja, pilti teen siis, kui nad kastisolemisest toibuvad, kuigi transport Hamburgist oli seekord alla 72 tunni.
Vihmade aeg on ka siia jõudnud, eile leotas täiesti mõnusalt ja täna sai juba rohida, ilma et pool peenart oleks kaasa tulnud.

Ikka veel liiga kuiv

Kuigi meil sadas eile pealelõunal ja öösel, on maa endiselt nii plink, et tiigi äärde savimaasse angerpisti istutades pidin äärepealt kirka järele minema. Kuidagi sain ikka kühvliga augu sisse.
See-eest oli seal miljon sääske, mitte ei mõista, kuidas nad sellise kuumusega tekkida saavad.
Lepavõsa on viimase kuuga, umbes nii kaua ma pole selles aiaosas hulkunud, kasvanud meetriseks, tuleb jälle kääridega minna. Külvab, sinder, juurikad on sealt traktoriga välja võetud. Toomingas samamoodi, üks on end kasvatanud tiigi küljele kohta, kus selle väljavõtmine on paras peamurdmine.
Suur looduslik tiik on praktiliselt kuivanud,teist aastat järjest ja ei näe üldse hea välja. Hundinuia peaks välja kiskuma ja sordivõhumõõgad paljunevad ka ohjeldamatult. Läheks vähe niiskemaks, enne ei saa midagi teha.
Täna kella kuue paiku sai imetleda ilusat tumesinist vihmapilve Keila poole suundumas. Meie saime kaks tilka.
Kuidas pildistada ängelheinu? Tucker Princessi õied õõtsuvad minu pealaest tublisti kõrgemal, Hewitt´s Double oli end vastutulelikult diagonaali kallutanud, aga eriti hästi ei jää pildile ka tema imeline lilla pitsivaht.

Kirelillel on plaanid, loodetavasti ei maga ma neid maha, lähipäevil pole eriti aega aias luusida. Üksainuke varreke, aga õisi...

Kõrrelised on suve teisel poolel kõige kaunimad, vahepealsete põudadega tekkis küll tunne, et siidpöörised jäävadki põlvekõrguseks, aga nüüd ulatub amuuri siidpööris kindlalt üle kahe meetri ja mul peaaegu tekkis plaan, kuhu siidpööriseid juurde panna. Kui ainult mõtleks enne välja, millega teiselt poolt peale tungivat võsa ohjeldada. Praegune meetod on trimmerdamine, traktoriga seal kivide ja kändude otsas pole midagi teha.

Igasuguste servadega on ka jama. Paekivi oleks muidugi piisavalt, aga neid ma ju ei tohi ega saa tõsta. Hrr.
Temperatuuri langedes tuli tagasi tegutsemistahe ja õnneks ka kliendid, kassaaparaat on iga päev klõbisenud. Koristasin lõpuni ära müügiplatsi, tõstsin hortensiaid koomale, neid lahkub õnneks uutesse kodudesse iga päev, sest nad on praegu tõesti imeilusad. Niitsin isegi maja eest muru, põhjakülg kannatas niita ja niidetud muru on lihtsalt ilus isegi kergelt kõrbenuna.

Käisin poes, veebipoe pakke Smartposti panemas ja Bauhofis. Viimases astusin läbi ka taimeosakonnast, lootes üht potikrüsanteemi hankida. Krüsanteemid olid nii rääbakad, et ma poleks neid ka rahata tahtnud, see-eest ootas mind üksik pisike pärl, gentiana scabra `Bella Blue´. Õiget sinist tasub vaadata internetist, minu fotokas õhtuhämaruses õiget eresinist kätte ei saanud. Ma loodan, et suutsin talle savimaasse hea koha tekitada, põuda ja ülekuumenemist see tegelane ju mitte ei armasta.

Noorim pereliige kannab hetkel hüüdnime Hiir, sest on väiksem kui kass ja kes keda taga ajab

On teatud asendites täiesti väikese närilise välimusega, konkreetses olukorras üritatakse fotokat ära võtta...

suurematele alla ei anta

ja on üleüldse üks ringisibav rõõmurull, kui ta just parasjagu ei maga, mis muidugi kutsikatel täidab suure osa päevatööst.
Õhtud on juba sellised, et terrassil istumiseks on juba tund aega fliis seljas, pikad püksid ja sokid on üll juba hommikust saadik. Selle vastu pole ka midagi, vahepeal oli tõesti liiga palav.

Mängimas ja hängimas

Sain just korteriselavalt sõbrannalt meili, milles ta oli kindel, et mul kui lilledega tegelejal on praegu käed-jalad tööd täis. No ega ikka ei ole küll. Peale neljapäevast sadu on mõnes kohas küll olnud võimalik mõnes kohas rohida, ilma et pool peenart kaasa tuleks, aga reedese operatsiooni "Päästke kopsurohi kägistajaastri käest" selgus, et niiskust jätkub siiski vaid pealmisesse umbes 5cm mullakihti ja allpool on purukuiv. Nii et endiselt mõtet aias suurt midagi teha ei ole. Ja kui homme lubatud äikesevihma ei tule, tuleb taas kastma hakata.
Seega olen terve viimase nädala ainult hänginud ja mänginud. Teisipäeval käisin algul Tallinnas kutsikaid vaatamas, ja siis Viivi juures Lepiku-Mardil. Viisin ära telltitud puud ja olin ise äärmiselt mõistlik, kaks pisikest pütikest, lambavaip talvel väljaläinu asemele ja üks käoking, mille nime mu 32-kraadises kuumuses võiks sulanud aju salvestada ei suutnud, peab Viivi käest üle küsima.
Koduteel võitlesin südametunnistusega, kas käia Märjamaal surnuaial või mitte, jäi käimata. Mulle tõesti ei meeldi kalmistud ja minekut ainult kohusetundest ei pea ma mõistlikuks. Ma mõtlen temast nagunii iga päev, sest ükskõik, kuhu ma vaatan, on midagi temaga seotut. Ma ei pea selleks kuskile kääpale minema.
Tee peal helistas Piret. Et tal on üüratus koguses maalamba villa, hakkame viltima. Kumbki ei oska, aga villa oli palju. Kaks lolli + kaks viltimise õpikut + mitu pudelit veini kolmapäeva õhtul andis tulemuseks kaks istumisalust, ühe äärmiselt lõbusa naisteka ja hommikul valutava pea. Õnneks läks see ruttu üle ja lõunaks olin võimeline autosse istuma ja oma noorima asenduslapse järgi sõitma. Mis need kutsikad ikka muud on, kui asenduslapsed :).
Kaheksanädalane Thunderclap Princess Alissar ehk sõpradele lihtsalt Alli saabus uude koju kennelinimele sobivalt kõuemürina, välgulöökide ja paduvihma saatel, viimased viis kilomeetrit roomasin autoga 30 kmh, sest kiiremaks sõiduks ei näinud midagi. Tegin veel Laulasmaa Comarketi juures kiire peatuse, et mingit valmistoitu kaasa haarata, sest naabrinaine helistas, et elekter lännu...Õhtu veetsin küünlavalgel kutsikaga mängides ja kell kümme läksime kogu karvase kollektiiviga magama, elekter olevat saabunud südaööl. Kõik muud tõud on ka armsad, ma armastan oma vana kaukaprouat ja tiibeti teenageri ka väga, aga minu hingeloom on ikka pikakarvaline collie

Reedel Bonnie Tyleri kontser Lohusalu sadamas. Kuna sinna poolsaare otsa viib üksainuke kitsuke tee, ei ole see parim paik selliste massiürituste korraldamiseks, aga see-eest hea lähedal. Kahjuks mitte nii lähedal, et jalgsi minna. Koopereerusime naabritega, läksime kaks tundi varem, sõime pubis õhtust ja suuremate ummikute vältimiseks lasime paar lugu enne lõppu jalga. Sõjaplaan töötas, ummikutesse me ei jäänudki, südaööks koju. Kontsert oli võimas. Ühe FB tuttava kommentaarile "63-aastane noor naine, hääl sama võimas kui 1976.aastal" kirjutan alla.
Ning laupäeval siis suve kõige kallihinnalisem üritus, aalujate kokkutulek Päikesetõusu talus. Kuigi süda natuke kripeldas kojujäetud koerabeebi pärast, ei saanud sellegipärast minemata jätta, Etteütlevalt, titt pidas seitse tundi toas vastu ilma ühegi loigu ega hunnikuta, vähem kui kahekuise kohta ikka väga tubli...
Imeline aed, mida ma piltide põhjal miskipärast palju suuremaks ette kujutasin (mitte et ta väike oleks olnud). Imelised inimesed. Natuke hingekriipimist, et üks tore pere peab selle vaid suvekoduks jätma sellistel põhjustel...ja heameel selle üle, et vähemalt kusagil mujal nii tublidest inimestest osatakse lugu pidada.

Taimi ja kõiki kohalviibinuid kalleid inimesi hetkel kõrvale jättes meeldis mulle kõige rohkem see mõnusalt mäekaldale paigutatud maja ja suur terrass. Kunagi noorena, kui vanavanemad veel elus olid, unistasin sellest, et ehitan Aavikule oma maja ja mõttes oli ka just kallakupealne koht. Aga läks nagu läks ja ega ma praegu siin ka õnnetu pole, rohkem maju elus ehitada ei viitsiks.
Polnud me viimased saabujad ega esimesed lahkujad, aeg jäi üürikeseks sellegipoolest. Kodus jõudsime veel isegi laupäevase sauna ära kütta ja nautida ja ma kiitsin end veelkord väga hea kerise kokkuladumise eest, kõik on kuidagi väga täpselt paigas, kivide suurus, kaal jms, , leil on lihtsalt super. Saun on minu jaoks puhastamise koht nii ihule kui hingele ja kodusest saunast paremat pole ma kusagil kogenud.
Täna peale seda tormilist nädalat põhiliselt loivasime. Minu enesetunne oli küll selline, nagu oleks mingil pikal puhkusel olnud ja ei saa asjadele üleüldse pihta. Nokkisime siit ja sealt. Vahepeal oli küll tunne, et põud on isegi umbrohu ära võtnud, aga lähemal vaatlusel tassisime nii mina kui Lepatriinu seda olematut umbrohtu korvide ja kärude kaupa komposti. Vahepeal tuli muidugi ka kutsikaga mängida ja tema tempude peale pisarateni naerda.
Ilm ei olnud täna just meeldiv, kuumus küll järele andnud, aga õhuniiskus suur ja iga tegevus, eriti päikese käes, võttis vastikult võhmale. Nii et eriti ei pingutanud. Paari hangitud potsikut seni istutama ei kipu, kui korralik vihm tuleb. Vett ei pruugi jatkuda ja eriti lisakohustusi ei taha.
Augustiõhtud on mõnusad. ritsikate sirin, vaikus (mida täna küll päev läbi täiitis purjus jauramine naabrite juurest, aga pulmad on pulmad ja sekkuma ometi ei hakanud...) ja nüüdseks paistavad järelpulmalised kustunud olevad, viimased laulud olid juba üsna vaikselt ja valesti, mu vastik muusikaline kuulmine ei talu lällamist ja ma püüdsin teisel pool maja endale tegevust leida....sellegipoolest on hea meel, et kaks meeldivat noort inimest on otsustanud ühist eluteed alustada ja olgu neil ees paljupalju ühiseid aastaid.

Isegi aedniku kass ei ole normaalne,

aednikust enesest rääkimata. Paari päeva pärast uut sünnipäeva tähistav aiakass Aalule nimelt meeldib veega mängida ja mina pole küll varem ühtki kassi näinud, kes on nõus vabatahtlikult veega mängima ja selle juures aegajalt ka märjaks saama. Müügiplatsil olen teda näinud käpaga kangast vajutamas veejoakeste tekitamiseks ja täna pakkus talle suurt mängulusti sprinkler, õigemini selle liikuvad veejoad. Kuna koolis pole Aalu käinud ja füüsikat õppinud, siis vahepeal saadi selle tegevuse käigus ka lahmakas vett kaela. Raputati kasukat ja mängiti edasi.
Kuigi algul tundus, et eriti suurt kassi sellest 770 grammi kaalunud kiisukesest ei tule

on nüüdseks kasvanud ligi viiekilone kassinoorhärra, tõsi, väga härra ta enam pole, mõned kuud tagasi sai isasest kassist kesksooline kass. Kütt on ta äge, igal hommikul on perenaisele terrassile toodud hommikusöök hiire- või linnulaipade näol. Mida ma siis koristama pean :(

Nagu eelnevast aru saada, andsin täna alla ja hakkasin lisaks müügiplatsile ka aeda kastma. Kuidas sa ei kasta, kui avanev pilt on selline

Nad on ju elusad ja neil on janu. Kella neljast saadik on seega 1,2 kilovatine süvaveepump elektriarvet kasvatanud. Enne veel tuli ehituspoes käia ja voolikuid juurde hankida, juppidest pole mõtet panna, iga ühenduskoht kuigivõrd lekib, raiskab vett ja võtab survet maha. Kõigepealt uputasin pojenge, seal oli ikka tõeliselt kuiv ja kuskil kella neljast saadik sinna enam päike ei paista. Pojenge kastsin voolikust, sest ei tahtnud lehti väga märjaks teha. Vähemalt sain teada, kui kaugel pojengla majast on, 75 meetri pikkune voolik ulatus väga täpselt lõpuni.
Siis vedasin vooliku teisele poole maja, jälle 75 meetrit, panin pikas peenras sprinkleri peale ja läksin ise merre ujuma. Las Eesti Energia ja Elering siis töötavad selle raha eest....peale seda olen jupikaupa sprinklerit edasi tõstnud, aga osa aeda jääb ikka homseks, sest kella kümnest läheb peale müügiplatsi automaatkastmine ja kahele poole korraga ei jätku survet.
Koerad hakkavad ka esimesi elumärke ilmutama kella kaheksa paiku õhtul, siis veab kaukaaslaseprouhen end köögi külmalt kivipõrandalt üles ja teeb näo, et on valvekoer

(eelmisel nädalal valehäire peale G4S patrull jõudis köögis magavast koerast kaks korda mööda käia, enne kui maadam üles ärkas. Aga kui ärkas, tuli ikka päris kuri lõrr, mis mõttes, võõras mees toas...).
Tiibeti teenager koosneb selles vanuses põhiliselt ülipikkadest ja ülinobedatest käppadest ja on vahel ketis sellepärast, et küla peale ulakusi tegema ei läheks ja seejuures auto alla ei jääks.

Keskpäevane palavus on isegi minusugusele soojaarmastajale pisut liiast, täna sattusin lõuna ajal just lähimas väikelinnas olema ja koju sõites pidin ära lämbuma, sest mu vana auto konditsioneer ei taha sellisest kuumusest (auto kraadiklaas näitas +34) enam jagu saada ja konditsioneeri remontimise asemel oli vaja hoopis voolikuid osta...higi voolas otsmikult silma ja katsu niimoodi autot juhtida, õnneks oli õhtune meresuplus värskendav ja selliseid õhtuid, kus on soe, sirtsud siristavad ja üleüldse on hea ja mõnus olla, tulebki meie kliimas ainult nautida, sest külma ja niisket aega on küll ja küll. Neljapäevaks lubatakse äikest, aga sellele ma väga ei panustaks, eelmine äike läks meie künkast kenasti kahelt poolt mööda, nii idast kui läänest oli mürinat kuulda, aga meie saime vaid pilveservast piisakese vett.
Isegi penilased naudivad sumedat suveõhtut

Suvel nagu suvel

Peale niinimetatud vihma on asi läinud natuke paremaks ehk tuulisemaks. Marokos nimetatakse sellist sooja lõunatuult fööniks ja seal teeb ta palju pahandust, lennutades kõrbeliiva kõikjale, kus seda mitte olema ei peaks. Mäletan, kui kuus aastat tagasi lendasin esmakordselt päevasel ajal üle Sahara Luandasse(öösel olin varemgi lennanud) ja olin vapustatud selle ala suurusest. Vahepeal jõudis süüa, juua, magada ja lugeda ja all olid ikka luited, luited ja luited...meil õnneks nii liivane veel ei ole, aga Marokoga võrreldav temperatuur ja tuul on küll. Õnneks paneb see tuul õhu liikuma ja laseb ka endal liikuda, pole nii lämmatavalt palav kui keskmaal.
Koostegemine annab hoopis teistsuguse energia, Lepatriinuga kahe peale tegime sel nädalavahetusel ära meeletult palju, Lepatriinu rohis ja koristas müügiplatsi, tegi ära tohutu töö, peale seda hakkas sinna mingit ruumi tekkima...esimesel aastal ajas iga väljaläinud taim mind täiesti endast välja, mõtleks, ma olin noortaime eest ju nii palju raha maksnud ja nii palju tööd teinud...nüüd olen aru saanud, et elusmaterjaliga töötamisel tulebki teatud kadudega lihtsalt arvestada ja ma ei taha teada, milliseid summasid kannavad riknenud kauba pealt kahjumisse suured toidupoed näiteks...
Delfiiniumid meeldivad mulle hullult, aga ma olin oma eelmise ämbrisseastumise juba unustanud ja suutsin eelmisel aastal uued nihveldada, sest mul oli selle peenra serva kõrgust vaja. Otse loomulikult väänasid meie rannatuuled nad korgitserideks ja ülejäänuga tegid meie miljonid teod puhta töö, süües ära ka kõik müügiplatsi noortaimed, nii et kahjuks on kukekannustega nüüd jokk nii aias kui müügis, kõige ilusamast õiest jõudsin enne lõplikku hävingut ikka pilti teha

Eelmisel hullpalaval nädalavahetusel mässasin suitsu sisseajanud saunakerisega, Tassisin välja korvide kaupa kive, nihutasin eest neid koos hoidnud kasti ja uhh, asi polnudki nii hull, kui ma arvasin, lihtsalt korstnajala ja kerise vaheline tulekindel isolatsioonivatt oli ära väsinud ja hingusele läinud. Panin uue, krohvisin seina, sorteerisin kerisekivid, otsisin katkiläinute asemele uued (muidu on kõik kohad kive täis, aga kui vaja, siis õiges suuruses ei ole...), pesin kivid survepesuriga puhtaks ja siis kõik uuesti sisse tagasi. Eile sai siis renoveeritud kerisega esimene saun tehtud ja küll oli hää. Kuigi suutsin kogemata esialgu liiga kõrge temperatuuri sisse kütta (uued kivid ilmselt), oli pärast ikka tõeliselt puhas ja krudisev tunne.
Kahe päevaga suutsin ise ümber potistada üle saja küüvitsa, deutsia ja veigela, vanades pottides oli muld juba tõeliselt otsas ja eile potistatud küüvitsad näevad peale leotamist ja uue toiduportsu saamist (väetist ei pannud, ainult uus muld, suve teine pool ju) totaalselt uhked välja.

Pealelõunane päike hakkas siiski ajudele mõjuma, võtsime Jasmiiniõiekese kaasa ja läksime mere äärde, seal on meil alati varjuline. Vesi oli soe nagu supp, täiesti hämmastav siin põhjarannikul, eelmisel aastal meil meri soojaks ei läinudki. Minaloll ei ujunud, ujusid Lepatriinu ja Malati, kuigi viimane seda eriti ei nautinud, peale ujunist vaatas mulle otsa, et ma nüüd ujusin, nagu sa käskisid...aga nüüd võiks parem kuskile jalutama ja mängima minna.
Siis veel paar tunnikest rohimist (Lepatriinu) ja potistamist (mina), ja uus ujumaskäik, sest mulle ei andnud rahu, et mina ei käinudki sellises soojas kodumeres ujumas. Koera jätsime seekord koju. Veetemperatuur tundus õhuga sama olevat, seega 27 kraadi ja küll oli mõnus üle väga pika aja lihtsalt meres sulistada ja lainetel end hellitada lasta, turvas, higi ja muu sodi maha pesta.... Hommikumantlis läbi küla jalutamine on siinkandis normaalne, suvel käiakse niimoodi mere ääres ja talvel naabrite saunas. Tee peal korjasime ära naabritel laenuks olnud trimmeri ja ässitasime nemad ka ujuma. See on üks õnnelik kant, kus me elame, ilma kurjuse, intriigide ja naabrivaenuta ja ma olen tõeliselt õnnelik, et see nii on. Pole vaja põdeda põuda, vaid nautida seda soojust, mis ümbritseb.
Pilti tegin ainult soojast õhtusest merest.

Kõrb ja kaamel

Aed on kõrb ja mina olen kaamel. Üleeilne vihm oli täielik naerukoht, õhtuks säras jälle päike ja peenrapinda oli niisutatud vähem kui poole sentimeetri ulatuses. Eile õhtuks olid isegi ristirohtude lehed lääbakil. Tegin südame kõvaks ja suunasin voolikud peenardesse. Kaugematesse kohtadesse küüru ehk käruga, see 80-liitrine veekott oli ikka üks õige ost, kuigi sellega manipuleerimine on tõsine jõutrenn, mida ma tegelikult teha ei tohiks. Traktori kärusse jälle ei julge panna, seal on nii palju teravaid nurki ja plastik on plastik, võib katki minna. Vett läks vist oma paar tonni ja pärast haises kraanivesi nagu tuleks sealt puhast joodi, väkk.
Pojenge peaks ka tegelikult kastma, muidu pole järgmisel aastal mingit õitsemist, põuaga õiepungad ei moodustu,  aga need on majast ju sigakaugel, 80 taime ´a vähemalt 10 liitrit vett. Phh.
Õhtustes varjudes pildistasin päevaliiliaid, need pole külll põua käes kannatanud, kuigi pole tilkagi lisavett saanud, sordinimede teemal sõna ei võta, nii mõnigi on ilmselt tulnud vale nime all, näiteks ilusa kollase topeltõie juures ilutseb M käekirjaga silt Double Red Royal...mõned pildid on topelt ja üks liiliapilt ka sisse sattunud, aga tont temaga.

Vähemalt laskis äikesejärgne õhk hingata ja midagi ära teha. Niitsin majaümbruse muru, sest see tutilisus käis lihtsalt närvidele. Rohisin ära paar peenraserva. Käis paar klienti.
Pean vaikselt hakkama põõsaid suurematesse pottidesse potistama, aga see on nii igav ja nüri töö, et olen seda aina edasi lükanud. Pealegi mulda veab küll traktor, aga kühveldab ikka kondimootor ja +30 kraadiga varjus ma seda küll teha ei suutnud, vee vedamine võttis niigi võhmale. Lõpmatuseni siiski edasi lükata ei saa.
Lähemaks kümneks päevaks lubavad kõik ilmajaamad üksmeelselt sooja 25-30 kraadi ja ei tilkagi taevavett. Peab ilmselt hakkama täiendavaid voolikusüsteeme vedama ja leppima joodihaisulise joogiveega.