Platsiehitusest ja muust

Muust kõigepealt. Hommikul luusisin aias fotokaga ringi. tegin südantsoojendavaid kevadepilte. Lisaks umbrohuna vohavatele silladele on hästi talvitunud ka võililled.

 Punase leedri pungad on nii ilusad, et käin neid igal kevadel hardalt imetlemas

 Vinograndovi iiris, heledam kui danford

 Joyce

 Harmony

 Kollased krookused on kõige hilisemad, teised on juba ära õitsenud

 Puškiiniad

 Kirgaslilled, valged ja sinised

 Priimula, mille sorti ma praegu ei viitsi otsida

Ja siis hakkasime ehitama Platsi. Üleeile õhtul, kui esimese kangajupi maha panime, võttis turvanaiskond kohe positsioonid sisse.

Eile oli vahepeal tunne, et saamegi valmis, aga kus sa sellega, loomulikult ei mahtunud asjad ära ja et mingisugunegi loogika oleks, tuli täna kõik ümber teha. Rooside rivistus: kes M karmi pilgu all kvaliteedikontrolli ei läbi. läheb kooli tagasi.

Õhtuks hakkas vaikselt midagi juba looma. Päike aga oli juba nii madalal, et pildid ei tulnud suuremad asjad.

Töötajaid tutvustame ka. Meie firma koristaja tööhoos, leiab üles kõik ammukadunud asjad ja kaotab uuesti ära ka.

Närilistetõrje, seejuures väga efektiivne ja töökas

Lugesin Hilise blogist, kuidas tal juba kurgid valmivad. Meie kurgikasvatusega läks nii, et kutsikas sõi seemned ära, olid ööseks likku pandud. Pole seemneid, pole probleemi. Loodetavasti ei pea kutsikale fooliummütsikest voltima.
Kes aga müügiplatsi lähemalt vaatama tulla tahab, leiab sõidujuhised kodulehelt www.aavikuemand.ee , tunduvad täpsed olema, täna jõudsid küll kõik inimesed probleemideta kohale, kes tulla tahtsid.

Aprillist, lühidalt

Kui meil hakkavadki sellised aprillid olema, siis mina kolin Madeirale, ausõna.
Selleteemaline postitus küll tegemata, aega pole.
Tsiil, ma magan viimasel ajal 9-10 tundi päevas. Ise ka ei saa aru, kust see lõppematu uni tuleb. Täna hommikul olin peaaegu valmis kell 8 hommikul helistanud DSV autojuhi mõrvama.
See-eest on müügiplats peaaegu valmis. Homme teen pilti ka.

Esmaspäevane

Püsikupeenrad said suurest sodist puhtaks, väiksema eest kannab loodus ise hoolt. Suuremal hulgal koerte sedasamust kah kokku korjatud.
Koerajõmpsikas aitas kärusid ära viia ja vahepeal näris tähtsa näoga püsikupealseid. Konnatatra, ristirohu ja makleia vartega võiks küll vist vaesel ajal ahju kütta, nagu halud teised.
Tegemata veel rooside lahtimuldamine ja tiigiäärne. Jõuab.
Kõik taimekastid taas õue tassitud. Suurest rõõmust taimevaba elutoa üle ajasin õue ka kõik koerad ja pesin puhtaks kõik põrandad. Elutuba vaadates tuli meelde järgmine anekdoot:
"Vaene juut läheb rabi juurde ja kurdab, et kodus hirmus kitsas, naine ja viis last, kõik peavad mahtuma tillukesse ühetoalisse onnikesse.
Rabi käsib võtta kitse. Juut ei saa küll asja mõttest aru, aga võtab.
Paari nädala pärast taas rabi juures, et nüüd ikka päris õudne, kits ka veel lisaks. Rabi käsib kitse maha müüa.
Edasi juudist ei kippu ega kõppu, ükskord kohtab rabi teda tänaval ja küsib, kuidas elamisega.
"Oeh," on juut ülirõõmus. "Peale kitsest lahtisaamist on meil nüüd nii palju ruumi!"
Meil ka nüüd siis kits õues ja toas ruumi kuipalju.
M veetis oma päeva kaubiku all ja ma kohtasin ainult ta jalgu. Ülevaatuse sai õhtupoolikul siiski tehtud. Autole loomulikult.
DSV võttis Hollandist peale poolteist tonni hortensiaid, paari päevaga peaksid need siia jõudma.
Siis on tulemata veel ainult osa soome pojenge.
Kuidas ma selle kõige kõrvalt veel tippjuht olla suutsin, on selgusetu. Ilmselt ei olnud kutsikat ja mastaap oli ka väiksem.

Kevade tulemine

Sel aastal on küll mulje selline, et kevad viskas lumeteki pealt, avastas kalendrit vaadates, et on sisse maganud ja asus erakordse innuga tegutsema. Suurveest sel aastal pääsesime, lumi otsekui auras ära. Tiik on küll ääreni täis ja ajab natuke ülegi, aga teed on läbitavad ja naabrid ei upu.Lund pole enam kusagil ja lausa imelik on mõelda, et veel esmaspäeval asjatasin taimekastidega põlviniulatuvate hangede vahel.
Pool aeda koristasin eile püsikupealsetest ja muust sodist puhtaks, teine pool on tegutsemiseks veel liiga porine. Ega rohkem poleks jõudnud ka. Kuna norra ilmateade lubas öökülma, sai taimekastid tuppa tassitud. Hommikul polnud hallast küll märkigi, aga parem karta kui kahetseda, sest kõik säästud on ju nendesse pottidesse istutatud. Tuppa jäävad igaks juhuks kuni homseni, sest ka tänaseks ööks lubatakse kahte miinuskraadi enne päikesetõusu.
Rõõmuga avastasin, et pottidega peenrasse talvituma pandud ümaralehine alpikann on kenasti ärganud ja õitseb. Aru ei saa ma aga sellest, et ta õitses ka sügisel, õitsebki kaks korda aastas?

Võrkiirise ja krookused on nii tihedateks puhmikuteks kasvanud, et vajaksid vist lausa harvendamist.

Valevlill, eelmise aasta uustulnuk Inglismaalt

Lumeroosidest aga ei ole jälgegi. Rohkem ei proovi ka. Kui ikka mõni liik mitmekordsest proovimisest hoolimata aias ellu ei jää, järelikult talle miski ei sobi ja pole mõtet raha raisata.

Kutsik sai eile neljakuuseks, kaalub paarkümmend kilo ja ulatub igale poole. Eile külas käinud naabrid naersid, et meil oleks nagu väikelaps majas, kõik asjad lae alla tõstetud ja kapiuksed kummidega kinni. Eks ta ongi väikelaps, ainult et neljajalgne ja karvane. Peenrad ja taimed teda õnneks väga ei huvita, palju toredam on teiste koertega hängida ja pererahvast ning külalisi kiusata.

Samblaloomad

Kohustuslikke krookusepilte ei ole, sest meie krooksud veel ei õitse. Õitsevad võrkiirised, aga ka ainult üksikud. Sinililled ja lumikellukesed.

Kui see kevad juba tuleb, siis mürtsuga. Vaevalt lumi minemas, kui juba lilled õitsemas.
Kutsikaga krundil ringi hulkudes pildistasin maagilises õhtuhämaruses hoopis magavaid samblaseid kivimürakaid.

Väga kahju, et varsti hakkab sellest mõnusast vaibast rohi läbi kasvama. Poodides müüakse miskipärast samblaeemaldajat. Mulle meeldiks selline asi, mis eemaldab samblast muru :).

Ühes hiljutises ajakirjas oli kaks väga mõnusat artiklit sammaldest, samblikest ja samblaaedadest. Panin hilisemaks sügavamaks süvenemiseks kõrvale ja nüüd ei mäleta, kuhu. Kodus on paras sõjaseisukord endiselt, sest kutsikas kasvab järjest suuremaks ja ulatub järjest kõrgemale. Eile tabasin ta kõigi nelja käpaga meetrikõrguselt aknalaualt kassi kaussi tühjendamas. Pärast kassitoidu nahkapanemist keerati end samasse aknalauale pikutama ja õue vaatama.

Koleaeg ja kiireaeg

Tundub, et ühine õhkamine päikese poole toimis. Taimed kolisin esmaspäeval suuremalt jaolt õue,sest yr.no lubab plusskraadides öid kuni esmaspäevani. Siis võib öösek külmaks minna, aga neljapäeval toon katteloorirulli koju. Kuna ma siiamaani pole põhimõtteliselt midagi katnud ega varjutanud ehk mis kasvab, see kasvab, siis polnud kodus ka ruutsentimeetritki katteloori. Aga nüüd on paraku vaja, taimeriiulid on küll mööda majaseina, mis omakorda peaks soojust akumuleerima, aga parem on mitte riskeerida.
Õues on endiselt koleaeg. Kus pole lund, on pori või vesi. Jalutada saab ainult ümber maja, kuhu M üleeelmisel aastal aiateed ehitas, olgu ta selle eest tänatud. Miskipärast meeldib ka koertele mööda teed jalutada, seetõttu on poriseid käpajälgi vähem kui varem.
Kutsika kohta on muidugi eritingimused. Kaal reedel vaktsineerimise ajal 17,5 kilo, aga peas kutsikaaju. Eelmisel nädalal õppisime kraanikausialust kappi avama, nii lahe on prügikasti sisu köögipõrandale laiali sorteerida, jee. Viimastel päevadel ära söödud kaks nõudepesulappi, mopivars, kastekann, mille ma kogemata ripakile jätsin, ja ilmselt M viimased sokipaarid.
Et jumala eest igav ei hakkaks, sündis teine küülikupesakond, 10 tükki.

Õhtupalve

Kallis Päike, palun tule ja tee see ilm natuke soojemaks. Ma ei palu üldse enese, vaid oma ilusate taimede pärast. Neil on toas liiga pime ja liiga soe, kui ma saaksin nad kasvõi päevaks õue viia (sest riiulitel on rattad all), oleks seegi abiks. Istikud on võimsad ja elujõulised, elutoas õitsevad varsakabjad ja murtudsüdamed, ja kui asi paremaks ei lähe, õitseb mul paari nädala pärast magamistoas paarsada siberi iirist, kes viskavad praegu lausa silmnähtavalt kasvada. Ma lepin sellega, et elutoa temperatuur on taimede pärast tõmmatud 16 kraadi peale ja ma istun arvuti taga villases kampsunis ja kahe paari sokkidega, aga hädasti oleks valgust juurde vaja.

Elu nagu lahinguväljal

Nii. Kusagil 1300 püsikut potistatud, roosid ja pojengid jäävad M-le, et tal minu äraoleku ajal igav ei hakkaks, Elutuba näeb välja selline:

ja magamistuba

Taimehakatiste jõud on meeletu. Esimesena potti saanud sibiricad ja pseudacorused on juba viiesentrimeetrised prisked taimetited ja elutoas otsustas õitsema hakata alles eile potti saanud täidisõieline varsakabi, mille õie ma muidugi peale pildistamist ära näpsisin, tal vaja juurduda,mitte õitseda. 

Paar päeva tagasi sai pilti tehtud ka paarinädalastest jänkujussidest

ja lillekastid vallutas vahepeal Jasmiiniõieke

Nüüd aitab potistamisest. Homme natuke teise koha tööd. 

Aiaäri lihtne elu

Viimase kolme päevaga olen potistanud üle seitsmesaja püsiku. Neist täna kolmsada.Mis tähendab, et ma muutun järjest kiiremaks. Logistika paraneb ka järjest: see taimepunt kaaliumpermanganaadilahusesse, see kast ligunema, see kast riiulisse. Kas ma peaksin kirjeldama, millised näevad välja mu küüned isegi peale nõudepesu? Sest tillukesi taimehakatisi kinnastega istutada ma ei oska.Ja kui ma silmad sulgen, näen miskipärast mingeid siuglevaid juurikaid.
Kõik tulid pea korraga, inglased, hollandlased, sakslased nädalapäevad tagasi. Sauna eesruum on täis veel potistamata juurikaid. Taimeriiulid on elutoas ja magamistoas ja need on peaaegu täis. Vesiroosid ja lugelilled on vannis.
AS Aega Küll, kes sügisel köetava kasvuhoone ehituse pooleli jättis, on väga vaikne ja viisakas.
Vahepeal koristan kutsikapissiookeane, sest välja küsida see jopski endiselt ei oska ja tema käitumist kogu aeg jälgida pole aega. Umbes iga teine loik ja enamus hunnikutest õnnestub päevasel ajal siiski õue suunata, kahjuks toodab ta neid ka öösiti. Ja siis ma magan nagu laip.
Thuni kalendri järgi on küll olnud kriipsupäevad, miskipärast suurel reedel on alati. Laupäeva kohta ei mäleta. Aga kui tegelik kalender surub kannaga kuklasse, pole vuuduu jaoks lihtsalt aega. Kui hing on rõõmus ja käed soojad, ongi õige aeg.
No ja vahepeal tuleb suhelda klientidega, võtta vastu tellimusi, nende eest tänada jnejnejne. Et asi täiuslik oleks, heitis laupäeval hinge läpaka kõvaketas, tahvelarvutiga ei saa trükkida ja päevaplaani lisandus homne linnasõit arvuti remontivedamiseks. Õnneks lubasid patsiga poisid, et info, sealhulgas raamatupidamisprogramm saab taastatud. Hinnakirjad ja pildid on nagunii pilve peale Dropboxi dubleeritud.
Pilte üles panna ei saa, sest tahvelarvuti mälukaartidega ei suhtle.
Kas keegi soovib küülikuid? Meil on üks valge, kaks halli ja kolm musta küülikupoega, Postiga ei saada. Ja nagu oligi arvata, küülikuprae ostame endiselt poest. Ei suuda see M elu sees omakasvatatud küülikut maha lüüa...
Nagu eelnevast lobast aru saada, olen valutavast kerest hoolimata peris õnnelik. Ilmselt sellist maratoni mul vaja oligi pärast eelmiste nädalate hoopis teistsugust pinget.
Neljapäeva õhtul olen nagunii Madeiral küüsi tagasi kasvatamas, selga puhkamas ja kohalikke aedu imetlemas. Las M kastab lilli ja kuivatab loike...

Ikka miinuses

Vahtisin ja vahtisin seda maja põhjaküljel olevat kraadiklaasi, aga miinuseid see näitama jäigi, päeva ülemiseks tipuks -0,5. Õnneks tähendas see siiski, et lõunapoolel sulas, aeglaselt, aga siiski. Õigemini sel aastal tundub, et lumi ei sula, vaid aurab ära. Kaktustenurgast on juba ära auranud.

Mujal endiselt veel ülepõlvehanged, mis meie eelmisel nädalal kolmekuuseks saanud mäestikukoerale suurt lusti valmistavad.

Lausa kummaline oli eelmise aasta blogi lapates samal ajal õitsenud lumikellukeste ja lumekuppude pilte vaadata. Praegu tundub see aeg veel äraarvamatult kaugel olevat.

Kevade alguse päev

Nädala algul sünnipäeva pidanud õeraasuke kommenteeris, et nii külma ja lumist sünnipäeva oma elus ta küll ei mäleta. Vähemalt on päikeseline. Mul on ausalt öeldes sellest külmast ja lumest ja eriti paksudest riietest (mis vajaksid juba ammu keemilisse puhastusse viimist) kõriauguni, aga samas eriliselt kannatamatut aiahooaja alguseootust ka pole. Enne seda on nagunii veel niipalju teha. Eelmisel nädalal tulid Kordese roosid, algul oli pöörane ehmatus, sest kasti avades kõlisesid paljasjuursete taimede vahel jäätükid. Aga pole need taimed mingid papist poisid, eile juba hakkasid esimesed potistatud taimed lehekesi ilmutama. Suur kasvuhoone jäi meil sügisel ehitamata, sest AS Aega Küll jaoks saabus talv ootamatult ja oh imet, lumega ei saanud ehitada. Nii et esialgu kolisid taimed maja kapitaalremondist saadik suhteliselt vaid kolalaona kasutusel olnud soojakusse, kus on ahi ja saab kütta. Soojak sai uue poeetilise nimetuse Roosimaja ja mina käsu silt teha, kuigi ma avaldasin arvamust, et enne tuleks vist see putka ära värvida...igatahes veedab M seal nüüd enamuse ärkveloleku ajast.
Ruumipuudus on sel aastal igatahes tõsine probleem, sest külma kasvuhoonesse selliste öödega midagi panna ei saa. Täna võttis transpordifirma Inglismaalt peale kastid põnevate püsikutega ja ka nende jaoks tuleb koht tekitada. Kolime vist ise majast välja koerakuuti.
Kanalasse-jänkulasse kolida ei saa, seal niigi kitsas. Et elu igavaks ei läheks, tõi Matilda eelmisel nädalal ilmale kas kuus või seitse poega, kuna ta peidab neid, siis täpset arvu ei tea. Nii et kari muudkui kasvab.

Väike "näriline" aga sai täna kolmekuuseks ja kõige paremini iseloomustab teda see, et jõudu juba palju, aga mõistust mitte sendi eestki. Armas sellegipoolest.

Külmarekord emakeelepäeval

Aknatagune temperatuur päikesetõusu ajal -20,4, selletalvine külmarekord. Köögis +13,2, kah rekord. Soojuspumbamees pidi nädala lõpu poole tulema. Sellest üksi pole tolku, sest ahje on iga päev köetud,  ka majas peaks põrandate soojustamise lõpule viima ja paar aastat tagasi ostetud uue kalli välisukse vahel on selline pragu, et valgus paistab läbi, sooja väljaminekust parem ei räägigi. Aga kuna mul on nüüd kodus Miina Ise, siis ma ei saa eriti midagi ka ette võtta. Kuidas see ütlus oligi, et kui mees on lubanud midagi kohe ära teha, pole vaja talle seda iga kuue kuu tagant meelde tuletada. Eks ma sügise poole, kui aiahooaeg läbi saab ja iga päev enam palgatööl linnas ei pea käima, asun tugevamale pressingule. Või teen salaja ise ära.
Kui temperatuur välja arvata, oli hommik imekaunis. Päike tõusis, lumi sillerdas, kukk laulis. Veel paar nädalat ja siis enam nii vara kodunt välja minema ei pea.

11.märtsil

sellel aastal oli hommikul akna taga -15,4 kraadi. Kiikasin blogis tagasi, eelmisel aastal sadas samal päeval paduvihma ja üleelmisel aastal lörtsi. Kui aias võimutsevaid hangi vaadata, siis ei sula see lumi niipeagi. Õhksoojuspump on järjekordselt tuksis ja puhub pikemat aega midagi õrnleiget, hommikuti köögis +15 kraadi tavaline temperatuur ja isegi mina hakkan sellega juba ära harjuma. Pole olemas valet temperatuuri, vaid on valed riided...
Vähemalt on päike ja päikese käes tundub juba soojem. Sooja annab ka üks must karvane marakratt, kes ajab kassi puu otsa (tegelikult saavad nad Notsuga väga hästi läbi, see on selline mäng...)

peab elutoas tiigrijahti

ahistab vaest vana kasuisa

ja teeb igasuguseid muid kutsikatempe, mille tõttu valmisolek number üks peab garanteeritud olema. Pühapäeva hommikul sain teravate kikude vahelt kätte M läpaka toiteploki ja palju M-l sokke alles on, seda ma ei tea, ega tahagi teada...
Eile käisime külas sünnikodus, seal veel paar nädalat tagasi ringi veerenud karvasest laviinist on järgi veel mõni üksik kutsikas, aga nendegagi oli tore hangedes hullata ja vastastikku uriseda. Vaktsiinisutsaka ja tõutunnistuse saime ka kätte.

Igatahes peale kõiki neid ettevõtmisi oli paharet nii kutu, et magas terve õhtu ega ilmunud veel hommikulgi sööma. Muidu ta ikka käib mulle enne tööleminekut tere ütlemas, aga täna ainult kergitati unist koonu korraks.
Elu hakkab ehk lõpuks lühikeseks ajaks rahulikumaks muutuma. Töökoha üleandmine uuele inimesele käib ja ülejäänud märtsikuuga peaks sellega ühele poole jõudma. Siis natuke puhkust soojemas kohas ja edasi poole kohaga palgatööl ja poole kohaga kodus. Näis, kuidas minema hakkab.

Märtsituisud, märtsikülmad

Sadama hakkas laupäeva pealelõunal ja kui me kuue paiku õhtul kodust liikuma hakkasime, olid teed juba päris koledad. Kui poole kaheteistkümne paiku naabrimehe juubelilt tagasi sõitsime, veel jubedamad, libedad ja lumised. Oli päris hea meel, et roolis oli endine rallisõitja, mitte mina ise.
Eile tuiskas edasi. Tubane päev. Ei midagi asjalikku. Tulevane tuumafüüsik külas ja tund aega peale õunakoogi ahjustvõtmist andis selle eksistentsist märku ainult purune ahjuplaat.
Täna päikesetõusu ajal -17,4 ja kuna tuulesuund maja halvima külje pealt, oli ka sees külm. Köögis, kus me põrandakütet sel aastal kokkuhoiu tõttu sisse lülitanud polegi, +14,5. Minu magamistoas, kus radikas poolel võimsusel sees, +16,9. Kähku tuli alla sinna-siia, ja jõudis isegi õigeks ajaks tööle.
Kutsikas on kahe nädalaga kaks korda kasvanud ja lemmikmäng on pihta panna perenaise suss ja sellega minema kihutada. Küll on lõbus, kui taga aetakse. Ja õues hanges madistada on ka mõnus. Vaest kollivanakest sabast tirida on ka lõbus, aga seda ei lubata. Pilt tehtud laupäeval enne suurt sadu.

Üldiselt aga on kevadväsimus vist. Mitte midagi ei taha, mitte midagi peale ajakirjade ja sopakate lugeda ei suuda. Taimed ei huvita, kodulehega tegeleda ei suuda. Suudan asjad hoida elementaarses korras, aga see on ka kõik. Õhtud löön surnuks arvutimänge mängides ja kutsikaga jännates, sest millekski muuks auru ei jätku. Ehk läheb mingil hetkel ikka üle.

Isamaa sünnipäev

Ilm oli imeline, sinine, must ja valge. Päike säras. Mina olin laisk. Ei viitsinud muud kui lugeda ja kutsikaga mängida. Homme tööle lõpuspurti alustama. Seetõttu ei mõelnud tervel nädalavahetusel tööasjadest ega firmaasjadest. Tegin süüa, küpsetasin üle tüki aja kooki ja pirukaid. Kuna eilsed viineripirukad olid miskipärast hommikuks otsas, tegin täna sibula-singipirukaid, olid ka päris head.
Kella 13.00 ajaloopilte tegin ka, aga valgus oli nii ere, et pildikvaliteet jäi nii nagu jäi. Oleks pidanud valge tasakaaluga mängima, aga ei viitsinud.
Eile käisid külalised saunas, täna käisid külalised kutsikal. 
Leheküljele eestiminut.ee laadisin viimase pildi pisikese mastifihakatisega, roosioks hammaste vahel.

Paremuse poole

Selleaastased viirused on kurjad murdjad. Muud ei ole, kui kuuled siit ja loed sealt, kuidas isegi need, kes tavaliselt kunagi haiged pole, tõvevoodis lesivad ja sealt kuidagi püsti ei saa. Isegi Kristel Vilbaste eilses EPL-s konstanteeris, et selleaastastele tõvedele valged pulbrid ei mõju ja läheb kaks nädalat. Tunnen seda omal nahal, ausalt öeldes ei mäletagi, millal olin viimati nii pikalt ja põhjalikult tõbine, veel eilehommikune vereanalüüs näitas leukotsüütide kõrget taset ja põletikku, arst arvas isegi, et kopsupõletikku. Egas midagi, poputame end edasi ja tööasjadele lihtsalt ei mõtle.
Kodus on muidu tore olla. Möödunud neljapäeval ajasin end niipalju voodist välja, et kümne kilomeetri kauguselt Illlurmalt karvane stressipall ära tuua. Nii lahkus pisike Malati sünnikodust, nina mu kasuka varrukasse peidetud, pildi tegi kasvataja:

Tõug siis do-khyi ehk tiibeti mastif ja täielik nimi Netravati Maghi Malati. Mis sanskriti keelest eesti keelde tõlgituna peaks tähendama Kaunissilm Kingib Jasmiiniõie. No täiesti ju aiasõbrale sobiv koeranimi :).
Homme kahekuiseks saav kutsikas näeb välja nagu must plüüšist mängukaru, tuliteravatae tillukeste kutsikahammastega muidugi. Eriti tore on muidugi oma uut emmet närida. Kui teda pole, käivad puuhalud ka.  Ja rooside kevadlõikus tehakse ilmselt ka minu eest ära.

Vaesekesel pole kellegagi mängida, mõlemad vanad koerad on liiga eakad ja laisad, kauka on lõpuks hakanud kutsikaga ühte tuppa mahtuma, aga ligi teda enesele endiselt ei lase. Lõriseb ja näitab hambaid.  Kollil on liiga palju tegemist oma jalgadel püsimisega. Ainult kass lööb vahel kampa mürama, pilt jäi küll väga udune, eks katsu kaht müravat looma fookusse saada.

Ja muidugi käime me soojalt riidesse panduna ka pisut jalutamas, sest värske õhk, eriti tänase päikeselise ilmaga on igatahes tervislikum kui põdemistuba. Maja räästad aga näevad juba täiesti kevadiselt ohtlikud välja.

 Päike tekitas ka tunde, et kohe on ka tervis tagasi ning pole kevadki kaugel. Aga kõigepealt tuleb end töölainele tagasi saada, et uus inimene minu kohal saaks oma tegevusega alustada.

Hädaldaks natuke...

...äkki läheb kergemaks. Kui veel pühapäeva õhtul olin täiesti kindel, et köhast-nohust hoolimata vean end esmaspäeval tööle ja panin isegi taimeriga kohvimasina töisesse reziimi, siis esmaspäeva hommikul sain aru, et see oli ikka väga loll mõte. Segasin kohvi sisse hunniku mett ja kobisin teki alla tagasi, ikka veel lootes, et ehk läheb üle...
Ei läinud, hullemaks läks. Hoolimata korralikust voodispüsimisest ja üüratu kogusega meega tee joomisest näitas kraadiklaas teisipäeva hommikul kell üheksa +38,2. Helistasin perearstile, too diagnoosis telefoni teel gripi ja käskis vähemalt viis päeva voodis püsida.
Urr, ma ütlen. Mitte et ma tööasjade pärast põeksin, aga nii haige on lihtsalt väga vastik olla. Kui isegi mingit arukat raamatut lugeda ei saa, sest pea valutab ja meelde ei jää midagi.

Mõmmik nädal enne kojusaabumist

...näeb välja selline ja M küsib iga päev nagu väike titt, et emme, millal me kutsu koju toome :)

 

Vahepeal, s.t. eile sai soetatud veel üks neljarattaline, sest ametit vahetades pean ära andma ka senise ametiauto. Autost mul kahjuks pilti pole, sest ninastvahetpidamata voolava olluse tõttu ja köha tõttu ma täna väljas ei käinud. Telekast, mis hommikul mängima juhtus, soovitas Järsumäe Virve sellisel juhul juua supikulbitäis põletatud tulist viina. Aga see tundub mulle pisut liiga ekstreemne. 

Ilm nulli peal, sajab mingit tatti, mis pole vihm ega lumi ja aknast välja vaadates lendas lumepuhurist pigem mingit valget vett. 

Ehk ei lähegi sel talvel väga külmaks. Siinkandis on isegi kõik jõed ja ojad jäävabad.

Kodulehele sai sel nädalal üles esialgne taimevalik ja FB-sse ka näputäis ehteid. Kavatsesin küll uuel aastal kodulehe weebly-sse kolida, tegin ära konto ja struktuuri, aga no pole aega uut asja õppida.
Häbiga pean tunnistama, et olen terve talve jooksul avanud ainult ühe aiaraamatu sellest hunnikust, mida sügisel näitasin.
Aga raamatud ei jookse kuskile ja tuleb uus talv, loodetavasti rahulikum.