11.märtsil

sellel aastal oli hommikul akna taga -15,4 kraadi. Kiikasin blogis tagasi, eelmisel aastal sadas samal päeval paduvihma ja üleelmisel aastal lörtsi. Kui aias võimutsevaid hangi vaadata, siis ei sula see lumi niipeagi. Õhksoojuspump on järjekordselt tuksis ja puhub pikemat aega midagi õrnleiget, hommikuti köögis +15 kraadi tavaline temperatuur ja isegi mina hakkan sellega juba ära harjuma. Pole olemas valet temperatuuri, vaid on valed riided...
Vähemalt on päike ja päikese käes tundub juba soojem. Sooja annab ka üks must karvane marakratt, kes ajab kassi puu otsa (tegelikult saavad nad Notsuga väga hästi läbi, see on selline mäng...)

peab elutoas tiigrijahti

ahistab vaest vana kasuisa

ja teeb igasuguseid muid kutsikatempe, mille tõttu valmisolek number üks peab garanteeritud olema. Pühapäeva hommikul sain teravate kikude vahelt kätte M läpaka toiteploki ja palju M-l sokke alles on, seda ma ei tea, ega tahagi teada...
Eile käisime külas sünnikodus, seal veel paar nädalat tagasi ringi veerenud karvasest laviinist on järgi veel mõni üksik kutsikas, aga nendegagi oli tore hangedes hullata ja vastastikku uriseda. Vaktsiinisutsaka ja tõutunnistuse saime ka kätte.

Igatahes peale kõiki neid ettevõtmisi oli paharet nii kutu, et magas terve õhtu ega ilmunud veel hommikulgi sööma. Muidu ta ikka käib mulle enne tööleminekut tere ütlemas, aga täna ainult kergitati unist koonu korraks.
Elu hakkab ehk lõpuks lühikeseks ajaks rahulikumaks muutuma. Töökoha üleandmine uuele inimesele käib ja ülejäänud märtsikuuga peaks sellega ühele poole jõudma. Siis natuke puhkust soojemas kohas ja edasi poole kohaga palgatööl ja poole kohaga kodus. Näis, kuidas minema hakkab.