Aiaäri lihtne elu

Viimase kolme päevaga olen potistanud üle seitsmesaja püsiku. Neist täna kolmsada.Mis tähendab, et ma muutun järjest kiiremaks. Logistika paraneb ka järjest: see taimepunt kaaliumpermanganaadilahusesse, see kast ligunema, see kast riiulisse. Kas ma peaksin kirjeldama, millised näevad välja mu küüned isegi peale nõudepesu? Sest tillukesi taimehakatisi kinnastega istutada ma ei oska.Ja kui ma silmad sulgen, näen miskipärast mingeid siuglevaid juurikaid.
Kõik tulid pea korraga, inglased, hollandlased, sakslased nädalapäevad tagasi. Sauna eesruum on täis veel potistamata juurikaid. Taimeriiulid on elutoas ja magamistoas ja need on peaaegu täis. Vesiroosid ja lugelilled on vannis.
AS Aega Küll, kes sügisel köetava kasvuhoone ehituse pooleli jättis, on väga vaikne ja viisakas.
Vahepeal koristan kutsikapissiookeane, sest välja küsida see jopski endiselt ei oska ja tema käitumist kogu aeg jälgida pole aega. Umbes iga teine loik ja enamus hunnikutest õnnestub päevasel ajal siiski õue suunata, kahjuks toodab ta neid ka öösiti. Ja siis ma magan nagu laip.
Thuni kalendri järgi on küll olnud kriipsupäevad, miskipärast suurel reedel on alati. Laupäeva kohta ei mäleta. Aga kui tegelik kalender surub kannaga kuklasse, pole vuuduu jaoks lihtsalt aega. Kui hing on rõõmus ja käed soojad, ongi õige aeg.
No ja vahepeal tuleb suhelda klientidega, võtta vastu tellimusi, nende eest tänada jnejnejne. Et asi täiuslik oleks, heitis laupäeval hinge läpaka kõvaketas, tahvelarvutiga ei saa trükkida ja päevaplaani lisandus homne linnasõit arvuti remontivedamiseks. Õnneks lubasid patsiga poisid, et info, sealhulgas raamatupidamisprogramm saab taastatud. Hinnakirjad ja pildid on nagunii pilve peale Dropboxi dubleeritud.
Pilte üles panna ei saa, sest tahvelarvuti mälukaartidega ei suhtle.
Kas keegi soovib küülikuid? Meil on üks valge, kaks halli ja kolm musta küülikupoega, Postiga ei saada. Ja nagu oligi arvata, küülikuprae ostame endiselt poest. Ei suuda see M elu sees omakasvatatud küülikut maha lüüa...
Nagu eelnevast lobast aru saada, olen valutavast kerest hoolimata peris õnnelik. Ilmselt sellist maratoni mul vaja oligi pärast eelmiste nädalate hoopis teistsugust pinget.
Neljapäeva õhtul olen nagunii Madeiral küüsi tagasi kasvatamas, selga puhkamas ja kohalikke aedu imetlemas. Las M kastab lilli ja kuivatab loike...