Veesilmade eri

Mitmel korral on küsitud, mitu tiiki mul siis õieti on ja tundub, et segadust tekitab üks eelmise aasta tiigipilt, kus ühe ja sama tiigi kaks pilti on kõrvuti monteeritud, et veetaset võrrelda. Nii et suuri isetäituvaid tiike on mul siiski üks. Aga aususe ja ajaloo huvides olgu siis tänases seisuga kõik aias asuvad veenõud pildistatud ja dokumenteeritud (koerte joogikausid ja kastekannud muidugi välja arvatud).
Selle purskkaevu ostsin kunagi, sest lihtsalt meeldis. Praeguse seisuga seal vett ei ole rohkem,  kui sisse sadanud, sest pump läks rikki ja uut pole viitsinud külge aretada. See-eest on koduks ühele lustlikule rohelisele keraamilisele konnale:

See aga pole tegelikult tiik, vaid vihmaveekogumise nõu. Ehk 90-liitrine betooninõu vihmaveetoru all, selle ümber on nii paigalpüsimise kui silmailu huvides lihtsalt lahtiselt maakive laotud. Kapitaalsemalt ei saa väga teha, sest neil nõudel on kombeks paari aastaga ära laguneda:

See puutünn sai kunagi ostetud ja koju veetud Patika vanavaraturult ja päris pikka aega pidas ise vett ja täitis tiigikese ülesannet, purskkaev oli ka sees. Selle aasta kevadel ta enam vett pidada ei tahtnud, nii saigi ka siia betooninõu sisse ostetud ja ääred liivaga täidetud. Äärte kujundamine alles idee staadiumis.

See tiik oli algselt mõeldud sissehüppamiseks, aga kuna vesi selles soojaks ei läinudki ja kusagil on betoonis ka vist praod, kõrgemalt enam vett ei pea, sai sel aastal osaliselt kruus sisse veetud ja kui aega saab, hakkab ehk ka selle veelekke asukohta tuvastama:

Ja lõpuks siis suurptojekt, kaksiktiik, mis endiselt ehitusstaadiumis ja pilt muutub iga päev. Kui ma nädala pärast Walesist tagasi tulen, on kindlasti jälle muutunud :). Praegu siis tänased vaated eri nurkade alt:

Ja üleüldse - kogu aeg ei pea midagi ehitama. Vahepeal peab puhkama ja nautima. Roosipõõsa all tukastajad teavad.

Tiigiprojekt ehk mehi ei saa usaldada

Niisiis. Sellest, kuidas ma traktoristilt kena väikest tiiki palusin ja selle asemel 36-ruutmeetrise ja 2,5 meetrit sügava "tiigikese" sain, olen ´pikemalt kirjutanud eelmise aasta augustis. Kuna tiiki tuli vesi ise sisse, olin maharahunenuna tulemusega päris rahul. Sai siis lastud sel augul ja tema ümbrusel ületalve kohaneda ja vajuda. Ning vaikselt kevadest saadik seal ümbruses ka nokitsetud, maad tasandatud, hunnikuid laiali lükatud, ajapikku mõned taimed istutatud - aitäh aalujatele, kes mulle lohutuseks veetaimi ja muudki saatsid, kõik on kenasti paika saanud.
Aga ükspäev tiigiserval tulevast ümbrust visualiseerides tuli mulle Mõte (no teate küll neid Amburite kurikuulsaid Mõtteid, mis ümberkaudsetel juuksed peas püsti tõstavad). Et hiidtiik küll nüüd on, aga sellist kohta, kuhu madalama vee veetaimi istutada, ikka ei ole. Pealegi on tänavuse kuiva suvega suure tiigi veepind üsnagi madalale vajunud - mis ei tähenda, et seal vett vähe oleks, kui ma ükspäev seal kalavinskitega sees ukerdasin, sain mööda ääri ronida, seal oli kalamehesaabaste servani ja keskel on veel sügavam.
Niisiis tekkis mõte rajada veel üks pisike ja madal tiik, kuhu saaks panna hundinuiad ja muud sellised tegelased, kes sügavat vett ei taha. Ja teha see siis kilega, et vesi püsiks ka siis, kui suur tiik madalaks vajub. Pange tähele, rõhk on siinkohal sõnal "pisike", mina mõtlesin sellega nii 3-4 ruutmeetri suurust tiiki, aga ilmselt ei olnud ma oma väljendustes piisavalt täpne või eksisteerib meestel mingi teistsugune meetermõõdustik. Sellele vastavalt ostsin ära ka kile :(.
Kui koju jõudsin, leidsin eest augu mõõtudega 3,9x4,8 meetrit. Ehk mingi tühine 18 ruutmeetrit. Kilet oli ostetud kaksteist ruutmeetrit.

Egas midagi, tuli osta uus kile ja eile läks siis kiletamiseks ja vee sisselaskmiseks. Esimene küsimus oli, kust ja kuidas saada seitse tonni vett kohta, kuhu ei pääse ühegi sõidukiga peale aiatraktori. Õige vastus oli, et suurest tiigist. Sest vedada elektrit majast 40 meetri kaugusele oli oluliselt lihtsam kui vedada vett või isegi voolikuid.
Niisiis, kile on paigas. Esiplaanil suur ja taga siis "pisike" tiik:

 Edasi tuli lahendada probleem, kuidas lasta tühjenduspump suurde tiiki nii, et ta põhja ei vajuks ja sealt savimuda üles tõmbama ei hakkaks. Tuntud mäkkaiver minu isikus lahendas selle tühjadest klaasipesukanistritest ehitatud ujukiga. Toimis küll.

 Pumba vettelaskmist sellegipoolest mulle ei usaldatud:

 Vesi voolab, töölised puhkavad, sest kus on koht, seal peab olema ka pink.

 Väike kohalik Nessie oli meil ka, voolik kargles tiigis päris lõbusalt. Nüüd on vesi sees ja kõigepealt laseb asja veel natuke vajuda. Nädala pärast vaatab uuesti.
Ja mõned ilusad õitsejad ka. Morina longifolia:

Päevaliilia Lilian Wirick:

 Ruuge päevaliilia kasvab mul umbrohuna, pole teda mõjutanud ka kunagine võsaselamine:

 Ja see on kogu mu köögiviljakasvatus :D. Kurki tuleb muuseas nende nelja taime pealt niimoodi, et mina, kes suudab heal juhul endale päevas pool pisikest kurki sisse pressida, ei jõuaks neid ka jõuludeks ära süüa.

Lõpuks ometi vihm!!!

Juba tund aega ja üsna tõsiselt. Muidugi siis, kui ma olin pannud valmis kõik asjad ja moraalselt valmis olnud tiiki ronima. Aga vihma oli oluliselt rohkem vaja kui tiikironimist, sest viimati sadas siinkandis millalgi enne jaanipäeva ja vähemalt täna nüüd kohe kindlasti ei ole vaja sprinklereid tööle panna.
Ainuke puudus, et vahepeal ennast üsna viisakalt ülal pidanud sääskedele läheb see niiskus ka väga hästi peale.

Haruldustest

Vaatasin juba eile õhtul, et iirisepeenras on veel midagi puhkenud, midagi ilusat. Tegin pilti ka.
Täna hakkasin paberites tuulama ja leidsin ühe Aiasõbra arve juunist 2006, tean täpselt, et oli üldse esimene kord siia aeda püsikuid hankida.
Paberite järgi olen ostnud Iris ensata Kumo-no-obi. Kuivõrd ma polnud kindel, kas arve ja taim ka kokku lähevad (õitsena hakkas viiendal aastal ), sukeldusin Googlesse ja sain täpselt sama pildi.
Seega, Iris ensata Kumo-no-obi, puhkenud 3.juulil. Kõrgus minu aias 90cm, õie diameeter 18 cm. Lahti on viis õit ja kohe puhkemas veel kaks.

Kui ma eksin, paluks targematel mind parandada.
Üks iiris on veel puhkenud, mille nime ma ei tea, see tundub pigem siberlane olevat, tunduvalt madalam ja väiksema õiega:

Ja eile avas esimese õie ka vapiloom ehk maadjas viigikaktus (Opuntia compressa)

Roosilaviinid ja muiduvaated

Praegu, seda postitust tegema hakates, avastasin, et tegu on aiablogi kolmesajanda postitusega. Nimetatagu seda siis pealegi edevuseks, mul endal on küll hea meel, et blogimine on mulle andnud põhjust selle aia rajamise lugu sõnades ja piltides kirja panna ja tihtilugu otsin vanadest postitustest endalegi vajalikku infot. Inimmälu teatavasti on üürike ja petlik.
Hiljem võib vist käesolevat suve meenutada kui fantastilist roosisuve. Roosidele meeldis tänavune talv, kui maa paksude hangede all ära ei külmunudki, ja meeldib ka tänane suvi. Lausa patt oleks pildistada vaid üksikuid õisi, kui neid on niivõrd palju.
Ritausma, mulle üle pea ulatuv :

Lugesin just kusagilt, et roose ja hostasid ei saa ühes peenras kasvatada, sest valgusnõuded on erinevad. Siiski mitte alati, paljudel üleelmisel aastal hostaparadise.com - st ostetud hostadel oli märge täispäike ja nad tunnevad end roosipõõsaste all suurepärastelt. Parempoolne punane kuhil on Hansaland.

Edevad kaunitarid Rote Flamme, Bonica, John Clare ja Sahara

Chinatown ja Eve

Ei viitsi vist loetleda...

Maailma väidetavalt vanim nimega roos, Rosa Mundi (syn Rosa versicolor). Väidetavalt saanud nime kuningas Henry II armukese Rosamundi järgi 12.sajandil.

Rhapsody in Blue peab end sel aastal üllatavalt viisakalt ja kompaktselt üleval, varem kippus ülipikki spagetivõrseid kasvatama:

Ja siis ma tegin aiast mõned üldvaated, et endalegi meelde jääks, milline seis oli juulikuu esimestel päevadel aastal 2011 - lennata ma endiselt ei oska, osa vaateid on II korruse rõdult :D

Jah, kui mõelda sellele, et kümmekond aastat tagasi oli siin paras võsa, on mõndagi tehtud. Ideid õnneks veel rohkem...järgmisena läheb ümberkujundamisele-täiustamisele see osa, ideed ja materjalid olemas, stardiüpauk antakse homme:

No ja siis veel muidugi pooleliolev ja alatasa täienev tiigiprojekt, millest peab ühel päeval küll eraldi postituse tegema.

Oli kord padrik. Roosidest ka.

Veel kuu aega oli siin selline padrik, et mina keeldusin sellesse isegi kummikutega sisse ronimast.
Nüüd on siin kõige ilusam just õhtusel ajal, kui muu aed on juba puude varjudesse mattunud, kuid siia paistab veel pikki varje heitev loojuv päike.

Sellele ma parem ei mõtle, kes ja millisest öötunnist seda uudismaad hooldama hakkab :D. Aga ilus on vaadata ja jalutada.
No ja ega ilma roosideta ei saa. Uued õitsejad ikka. Maigold - põdes kaks aastat, enne kui õitseda suvatses.

Mainzer Fastnacht, üks huvitavaima värviga roose ja päris õige värviga jäi pildile ka.

Sea Foam. Juba esimene õis vaht mis vaht. Ja arvestades, et tegemist on floribundiga, tuleb sealt seda vahtu veel üle kivide oi kui palju.

Bella Renaissance, selleaastane uus võimsa kasvuga tulija:

Roosid said üleeile õhtul üle pritsitud, Fastac+Topas, teist korda sel aastal, sest lehetäidel käis jälle bankett. Oma sahmaka said ka kadakad, neil küll satikaid ei olnud, aga seente pärast olen endiselt mures. Seda enam, et terve mets on rebasesabakarvalisi looduslikke kadakaid täis.

Kui nii mõnigi on kurtnud, et sel aastal rooside õied väiksemad kui muidu, siis minu omad on nagu lillkapsad ja põõsad ulatuvad juba nüüd, juuni lõpul vööni. Üle väetatud kah pole, väestis on nad saanud sel aastal ainult korra. Ning iga päev avab oma õisi uusi sorte. Kodunt ei raatsiks enam üldse välja minna ja esimene asi ka argipäevahommikuti on kohvitassiga aias ringi paterdada. Selle nimel tasub elada.

Suur Taimejaht

Alguses oli Plaan. Et käiks korra Muhedikkude Suurjärvistut vaatamas ja iiriseid imetlemas. Ning korraks põikaks ka Järvseljale sisse, kui juba lõunaosariikides viibida.
Hakatuseks magas allakirjutanu sisse. Siis oli vaja tee peal veel suitsu-, sirutus- ja söögipeatusi teha ja Järvseljale jõudsime alles kell üks. Kohale juhatas meid GPS, mis selle osaga hästi hakkama sai, sõidutades meid otse Järvselja taimeaia ette. Müügiplats oli väga põnev. Need väikeste puukoolide platsid ongi sellepärast väga huvitavad, et seal ei lähtuta müügistrateegiast, mis parasjagu atraktiivne välja näeb (nagu aiakeskustes), vaid väljas on kogu sortiment, ka see, mis parasjagu ei õitse või suisa lehtedeta on. Nii et huvitavaid leide tuli ridamisi. Järvselja taimeaed on ka igasuguseid huvitavaid asju täis.

 Auto sai, hmm, üpriski täis - ja meil oli veel plaanis Savisaart külastada, kuigi kokku lepitud veel ei olnud. Päästva ideena tundus Muhedike juures vahepeatus teha ja sinnamõeldud asjad maha laadida. Laadisime kaasatoodud nänni maha, jõime kohvi, imetlesime taimi ja järvistut. Siis laadisime Muhedikud peale ja edasi Savisaare ja siis veel Kähri juurde. Ühes kohas põnevad asjad, teises kohas põnevad asjad, nii see autokene tasapisi jälle täituma hakkas...Savisaare pojengidemeri nende õitsemise ajal on muidugi vapustav vaatepilt ja siis need uued sordid, mis veel õieti sordid ei olegi.

Kui lõpuks taas Muhedike juures maandusime ja autot ümber pakkima hakkasime, oli põnevusmoment, kas kõik asjad ja inimesed ikka mahuvad või tuleb loosi heita, kes Tallinna bussi peale läheb...aga hoolika pakkimise tulemusena selgus, et peale mahtusid kõik ja hädaga oleks veelgi saanud panna. Õnneks polnud sellisel kellaajal enam kusagilt midagi juurde osta.
Koju startisime enne südaööd ja kui varavalges koduõuele jõudsime ja  auto tühjaks laadisime, polnudki nagu õiget und, sai veel tunnike terrassil veedetud ja aovalgust ja linnulaulu nauditud. Kõigi ühine arvamus, et oli üks megavahva päev.
Hommikul oli see-eest tunne nagu oleks pidu pidanud. Puhtast kohusetundest sain pistikud ära tehtud ja kogu kokkuostetud nännist korralik inventarinimestik koostatud (mida tuli üle pooleteise A4 lehekülje...). Siis hakkas lubatud lausvihma sadama ja mina keerasin end veel paariks tunniks tuttu. Peale seda oli juba tunduvalt parem ja nüüdseks hakkab isegi päike pilveserva vahelt piiluma...peaks vist istutama minema, sest maa on mõnusalt märjaks leotatud.
Ning Muhedikule lubatud koogitaigna retsept ka, algselt netist leitud õunakoogi retseptina, aga nagu selgus, sobib suurepäraselt ka rabarberiga:
2 dl suhkrut
3 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
150 g võid
Munad vahustada suhkruga, lisada ettevaatlikult segades küpsetuspulbriga segatud jahu, siis piim ja lõpuks sulatatud või. Ainete järjekord on oluline. Taigen tuleb suhteliselt vedel, mina segasin rabarberitükid otse taigna hulka ja kallasin kogu kupatuse koos võiga määritud vormi. Küpsetada 18 -kraadilises ahjus 40-45 minutit.
Vastu aga paluksin selle roomava puittaime nimetus, mis mulle ilmselt õieti meelde ei jäänud...

Chanel number viiega mutikäigus

Eelmisel nädalavahetusel paksu reklaami-, ajakirjade- ja ajalehtedekihi ning killustikuga kaetud kividevaheline ala nägi eile õhtul koju jõudes välja selline:

Ei rohkem ega vähem kui seitse mutimullahunnikut selle pisikese ala peal. Ei aidanud ka üleeile esimesse käiku topitud sireliõied. Miks see tõhk, vabandust, mutt, peab minu ajalehekatet lõhkuma ja ei võiks eemal heinamaas kaevandada?
Muhediku soovitustele mõeldes tuli meelde, et lasin endale üleeelmisel aastal Tuneesias mingeid parfüümiõlisid pähe määrida, mis hilisemal kodusel ülenuusutamisel minu jaoks liiga vängeks osutusid. Üks kandis pealkirja Chanel no 5 :). Egas midagi, vatitopid haisueliga paksult kokku ja mutikäikudesse. Vaatame, kuidas raskerelvastus mõjub...