Tiigiprojekt ehk mehi ei saa usaldada

Niisiis. Sellest, kuidas ma traktoristilt kena väikest tiiki palusin ja selle asemel 36-ruutmeetrise ja 2,5 meetrit sügava "tiigikese" sain, olen ´pikemalt kirjutanud eelmise aasta augustis. Kuna tiiki tuli vesi ise sisse, olin maharahunenuna tulemusega päris rahul. Sai siis lastud sel augul ja tema ümbrusel ületalve kohaneda ja vajuda. Ning vaikselt kevadest saadik seal ümbruses ka nokitsetud, maad tasandatud, hunnikuid laiali lükatud, ajapikku mõned taimed istutatud - aitäh aalujatele, kes mulle lohutuseks veetaimi ja muudki saatsid, kõik on kenasti paika saanud.
Aga ükspäev tiigiserval tulevast ümbrust visualiseerides tuli mulle Mõte (no teate küll neid Amburite kurikuulsaid Mõtteid, mis ümberkaudsetel juuksed peas püsti tõstavad). Et hiidtiik küll nüüd on, aga sellist kohta, kuhu madalama vee veetaimi istutada, ikka ei ole. Pealegi on tänavuse kuiva suvega suure tiigi veepind üsnagi madalale vajunud - mis ei tähenda, et seal vett vähe oleks, kui ma ükspäev seal kalavinskitega sees ukerdasin, sain mööda ääri ronida, seal oli kalamehesaabaste servani ja keskel on veel sügavam.
Niisiis tekkis mõte rajada veel üks pisike ja madal tiik, kuhu saaks panna hundinuiad ja muud sellised tegelased, kes sügavat vett ei taha. Ja teha see siis kilega, et vesi püsiks ka siis, kui suur tiik madalaks vajub. Pange tähele, rõhk on siinkohal sõnal "pisike", mina mõtlesin sellega nii 3-4 ruutmeetri suurust tiiki, aga ilmselt ei olnud ma oma väljendustes piisavalt täpne või eksisteerib meestel mingi teistsugune meetermõõdustik. Sellele vastavalt ostsin ära ka kile :(.
Kui koju jõudsin, leidsin eest augu mõõtudega 3,9x4,8 meetrit. Ehk mingi tühine 18 ruutmeetrit. Kilet oli ostetud kaksteist ruutmeetrit.

Egas midagi, tuli osta uus kile ja eile läks siis kiletamiseks ja vee sisselaskmiseks. Esimene küsimus oli, kust ja kuidas saada seitse tonni vett kohta, kuhu ei pääse ühegi sõidukiga peale aiatraktori. Õige vastus oli, et suurest tiigist. Sest vedada elektrit majast 40 meetri kaugusele oli oluliselt lihtsam kui vedada vett või isegi voolikuid.
Niisiis, kile on paigas. Esiplaanil suur ja taga siis "pisike" tiik:

 Edasi tuli lahendada probleem, kuidas lasta tühjenduspump suurde tiiki nii, et ta põhja ei vajuks ja sealt savimuda üles tõmbama ei hakkaks. Tuntud mäkkaiver minu isikus lahendas selle tühjadest klaasipesukanistritest ehitatud ujukiga. Toimis küll.

 Pumba vettelaskmist sellegipoolest mulle ei usaldatud:

 Vesi voolab, töölised puhkavad, sest kus on koht, seal peab olema ka pink.

 Väike kohalik Nessie oli meil ka, voolik kargles tiigis päris lõbusalt. Nüüd on vesi sees ja kõigepealt laseb asja veel natuke vajuda. Nädala pärast vaatab uuesti.
Ja mõned ilusad õitsejad ka. Morina longifolia:

Päevaliilia Lilian Wirick:

 Ruuge päevaliilia kasvab mul umbrohuna, pole teda mõjutanud ka kunagine võsaselamine:

 Ja see on kogu mu köögiviljakasvatus :D. Kurki tuleb muuseas nende nelja taime pealt niimoodi, et mina, kes suudab heal juhul endale päevas pool pisikest kurki sisse pressida, ei jõuaks neid ka jõuludeks ära süüa.