Selline nädalavahetus,

et isegi ei oska kusagilt alustada. Reede pärastlõunast ehk. Peale aiaskäinud Soome gruppi kohe autosse ja nina Pärnu suunda. Halingalt Viivi kaasa ja edasi Vändra poole Koidu Reinupi aeda kaema. Kohale jõudes ja autouksi avades lõi floksilõhn vaat et pikali. Kui oma  aias ma lõhnu peaaegu ei tunne, siis võõras aias õnneks ikka veel tunnen.

Floksid pole küll päris minu lilled, aga need sordid tahan küll endale kunagi soetada.
Pleasant Feelings, õitseb, ei ole ära õitsenud :)

 Kah üsna mittefloksilik, oli vist Purple Feelings, peab kontrollima

 Pure Feelings

Mõnus tunnike aiainimeste seltskonnas, natuke rohevahetust ka, jaapani kevadmagun ja kanada leedri paljasjuurne võsu, millega hakkamasaamises ma kindel pole, sest olude sunnil vedeleb juba neljandat päeva veevannis. Koju jõudsin kell üksteist öösel, kutsikas oli majapidamise totaalselt sassi keeranud, aga koristama ei hakanudki, nagunii pidi järgmine päev samasugune tulema.
Laupäeva hommikul siis kõigepealt Deia juurde, oma auto jätsin sinna, sest autojuhtimise raske töö võttis Deia, hea inimene seekord enda kanda. Kokkutulekust ei hakkagi kirjutama, see oli nii mõnus, kahju ainult, et me nii hilja kohale jõudsime. Aiasõbras olin ma juba eelnevalt alla andnud ja nimekirja teinud, õnnestus ka enam-vähem selle piiridesse jääda. Päevaliiliad said tänu heale hinnapakkumisele tõhusat täiendust ja paar puud-põõsast ka. Impulsiivne soetamine oli aga haledalt abi palunud hüljatud kiisupoeg, kelle Lepatriinu kinni püüdis ja kelle iseeneselegi ootamatult endale jätta otsustasin. Tsiili juures püüdsime leidlast algul kastis hoida, aga see talle suuremat ei meeldinud. Näljane oli lapsuke ka kohutaval kombel. Improviseeritud pesunöörijupist traksid hoidsid kassikese kenasti ohjes ja ei lasknud tal hirmust põõsasse putkata. Eelseisva pika sõidu suhtes oli küll natuke kõhe, sest senise kogemuse põhjal kassidele väga ei meeldi autoga sõita. Aga kõik kulges üllatavalt sujuvalt, soojas autos villase pleedi sees hakkas peatselt tööle nurrmootor ja vaheldumisi nurrudes, tukkudes ja vahel ka ühest sülest teise matkates kojusõit läkski. Minu punane kõuts läks peale M lahkumist salapäraselt kaotsi ja eks ta rohkem M kass oligi. Seetõttu oli hiirekuninga ametikoht meie majas täiesti vaba.
Põrgulikult valutav selg ei lasknud Tsiili kallakutel eriti kõndida, seetõttu ringi vaadata eriti ei saanudki. Aga peamine oli ju nagunii inimestega kokku saada ja küll tuleb ette ka paremas olekus Tartumaa külastusi. Pilte tegin ka vaid paar tükki.

Seljaga läks asi paraku ainult hullemaks, kahe päevaga kaheksasada kilomeetrit autos ei meeldinud juba eelnevalt valutanud kohale mitte põrmugi ja kui teised eile mõnuga juba istutasid, siis mina lamasin, oigasin ja mängisin kassipojaga. Kuidagimoodi longates sain siiski taimed autost välja hoiuplatsile ja käruga ka saunapuud toodud, sauna köetud. Soojendamine natuke aitas, aga paremale jalale toetumine ja vähegi järsemate liigutuste tegemine pole endiselt hea mõte.
Kogu see mitmest kohast kokkuhamsterdatud potsikulaviin ootab istutamist, aga enne ei lasknud istutada põud, nüüd selg ehk loll on see, kes põhjust ei leia. Hortensia on kasvukohas, aga ülejäänud on pottides. Kuna muud teha ei saanud, on kõik vähemalt korralikult sildistatud ja istutusnimekirja kantud :)

Aiakutsika leidsin vahepeal lillekastist, teda ei paista liilialõhn häirivat

Ja aiakiisu Aalu kohaneb kenasti, suurtele koertele öeldakse kähh ja kõhh, kui nad liiga uudishimulikuks muutuvad ja täna kasutati Bella selga juba vahepeatuseks toolilt maha. 55-kilone koer ei saanud vist arugi, et kassipoeg talle vahepeal selga maandus.

Ning nii suhtlejat kassi, kes sülle ja õlale kipub ning laupäeval viimase suitsupeatuse ajal lausa mööda jalga üles ronis, et taas sülle pääseda, pole mul küll varem olnud.
Nüüd aga on peamine asi oma selg nädalavahetusel toimuvateks Ellamaa aianduspäevadeks toimima saada. Potsikutega ei juhtu selle ajaga midagi.