Enne kui rong edasi kihutab

..peab ikka midagi mõnusast nädalavahetusest kirjasõnasse ka talletama. Sest just see tunne mul viimasel ajal on, et elu on justkui kiirelt kihutav rong ja ma püüan kuidagi selle ukse küljes rippudes sellega kaasa jõuda. Endiselt kasvab tegemata asjade nimekiri kosmilise kiirusega ja tegemata või edasi lükata neist paljusid ei saa, Päevad on liiga lühikesed.
Nädalavahetusel tegin siiski pausi ja peatuse. Kuigi ka see oli osaliselt töö, on vahel harva ise taimi müümas käies see minu jaoks muu üheksakümne üheksa ameti kõrval mõnus vaheldus. Eriti nii ilusas kohas ja nii mõnusas seltskonnas. Müügil polnud ka viga - kui minnes poleks autosse peaaegu et pastakatki mahtunud, siis tagasi sõites mahtus lisaks allesjäänud kaubale nii Järvseljalt, Riho Teraselt kui Sulev Savisaarelt hamsterdatud nänn. Lätlaste letist hoidsin end kaugemale, liiga ohtlik. Kui ma suutsin juba kohvi joomas käies nii enda kui tädi vaatama saabunud äsja bakalaureusekraadi kaitsnud tuumafüüsiku kompsukesi täis riputada, oli targem edasistest ahvatlustest hoiduda.
Üritus ise oli mõnus, osalejatele anti süüagi, seltskonna mõnusust ei väsi kordamast ja kõige tipuks tegi aednik Katrin meile ka ülipõneva ekskursiooni, mille käigus rändas kilekotti nii mõnigi lahkelt pakutud seemik.

Igatahes sain ma seda kõike nähes sellise energia- ja inspiratsioonilaksu, et nüüd kukuks kohe aias ehitama, kui ainult need kiiremad asjad eest ära saaks. Õnneks võeti mu palveid kõrgemal pool kuulda, nüüd on vist terveks suveks abiline olemas ja paar maastikuehituse praktikahuvilist helistas juba ka, aitäh Muhedikule, kes soovitas ka Luuale oma pakkumine saata.
Õhtuks smuugeldasingi end Muhedike õuele ja see oli üks ütlemata mõnus õhtu. Magasin üle  mitmekümne aasta autos, täielik romantika, enne tuttujäämist kuulasin pikalt kõrede õhtukontserti. Meil nad miskipärast niimoodi ei laula, aga meil ei lase sääsearmaadad ka eriti kaua õhtul väljas olla.
Kuigi mu taskufotokas (suurem ei mahtunud kotti) valetab värvidega, ei suutnud hommikul pildistamiskiusatusest siiski hoiduda. Kõik need iiriseseelikud ja pojengikrinoliinid, vahele üks eriti ägeda õiega moosesepõõsas.

Ja palun, niimoodi nemad siis Eestimaa suves õitsevad, Forever@Ever Red ja Endless Summer The Original. Tegelikult nii vara ei peakski, aga ju need kuumalained kiirendasid protsessi. Mul siin põhjas pole veel talvitunud hortensiatel õienuppegi. Ja Red-i värv on pildil täiesti vale, tegelikult on ta ikka täiesti punane, ma ütleksin, et korallpunane.

Pikk kodutee läks positiivse energialaksu all ludinal. Peale Keilat keerati taevakraanid lahti otsekui mu tegemisi heaks kiites - näed, müügiplatsi ei pea ka kastma. Vahepeal peeti niipalju vihmapausi, et jõudsin auto tühjaks laadida ja inventuuri ära teha, siis kastis veel tunnikese.
Oli tõesti imetore nädalavahetus.