18. jaanuar 2016

Liiga palju lund

Eile ma jalga õue ei tõstnudki, kui koertega sekeldamine välja arvata. Tahtsin vähemalt ühte päeva peale laupäevaõhtust sauna, kui ei peaks ennast räpaseks ja higiseks tegema. Pühapäev sobis selleks suurepäraselt.
Täna enam lumelükkamist edasi lükata ei saanud. Lisaks eelmisele lumekihile oli öö jooksul veel kümmekond sentimeetrit lisandunud, temperatuur näitas -2,1 ja räästad olid kahtlaselt seda nägu, et hakkavad tilkuma.
Kohe ikka välja ei saanud, meilidele tuli vastata, kolleeg helistas, ema helistas. Kella 11 paiku ajasin lumepuhuri kurjaks. Ropult raske oli see lumi seekord, esimese ringiga puhur isegi ei puhunud, ainult lükkas raja sisse. Hiljem poole kaupa minnes hakkas ikka juba võtma.
Kolm tundi ja poolteist paagitäit bensiini hiljem oli seis selline, et garaažiesine läbitav, maja ja garaaži vaheline ala puhas, tee puukuuri vabastatud ja ka maja ümber jalutusrada tekitatud. Tavaliselt ma lükkan rohkem radu sisse, aga seekord lihtsalt enam jaksanud. Üle saja kilo kaaluv lumepuhur jäi päris mitmel korral lihtsalt paksu sulalumme kinni ja ei liikunud edasi ega tagasi, tuli lihtsalt toore jõuga välja rebida. Näis, mis randmed ja õlad asjast arvavad,
Tegelikult oli peale seda rassimist täitsa mõnus olla, natuke on vaja ennast ka liigutada, vereringe läheb käima, põsed roosaks ja pea selgeks.
Sellegipoolest palvetan, et seda valget jama juurde ei toodetaks, sest homme ja ülehomme on vaja tööasju ajada, mitte kodus jõu- ja ilunumbreid korraldada.
Peale kuivade riiete selgasaamist ja juuste ärakuivamist tegin fotokaga paar pilti ka.
Juba üleeile oli magamistoa akendest võetud pildid sellised:

Täna peale lükkamist. Katuste pärast veel ei muretse, sealt on tuul suurema lume alla tuuseldanud.
Okkalised on naerukoht. Muudkui istutan neid juurde, et talvel ka midagi ilusat oleks, aga tegelikkuses pole neid üldse näha, ainult mõnda kõrgemat.

Fotokas ei taha selles valges hästi fokuseerida. Aga sisselükatud rajast on näha, kuipalju lund on ja see on siinkandis ikka täiesti ebanormaalselt palju. Viimati oli 2010.aastal.
Majast kaugemale eriti ei pääse. Las aed magab paksu teki all, sinna ma radasid sisse lükkama ei hakka.

3 kommentaari:

  1. Sinu lumeradu vaadates ma saan aru, kuidas meil siin praegu vedanud on. Ei peagi poolte päevade kaupa lumega võitlema. Sulalumi on eriti jube - raske ja kleepuv. Jaksu ja kannatlikkust, ega muud ei oskagi soovida! No ja seda muidugi ka, et suuremad lumesajud nüüdseks läbi oleks...

    VastaKustuta
  2. Mina kühveldasin õndsalt seda paari sentimeetrit, mis siin lõunamail juurde oli ööga antud. Siin on põhjaga võrreldes ikka väga vähe lund. Võib-olla 15-20 cm vaid.

    VastaKustuta
  3. See sulab varsti ära, aga niikaua kyhveldame...
    Eelmiste postide peale lausuks, et sa ise oled ainus inimene maailmas, kes sind tõeliselt toetada, hoida ja armastada saab ja oskab. Kui see meeles püsib, siis on lihtne väljastpoolt tulevat kraami sorteerida ja halvast hoiduda.
    Ja elus koer on... Midagi enamat kui lihtsalt lemmikloom. (vaikin sygavamõtteliselt) 😁

    VastaKustuta