Esimene lumelükkamine

Selle talve esimene lumi tuli maha eile. Sadu lõppes alles pimedas ja erilist vajadust taskulambi valgel kuhugi vehkima minna ei olnud, seega jätsin tänaseks. Õige otsus oli, Ilm oli imeline ja isegi päikest näidati puulatvades. Sel aastal tahan tõsiselt jälgida, mis ajast päike meil uuest maapinnale jõudma hakkab. Praegu igatahes veel mitte.
Hommik ei alanud just paljutõotavalt, pea valutas ilmselt ahjuküttega kaasas käivast õhupuudusest ja Mihklit õuest sisse lastes jäi välisukse vahele parema käe keskmine sõrm, mis nüd on sinine ja paistes. Ma olen lapsest saadik tänu oma kehvale koordinatsioonile eriline traumamagnet olnud ja see ilmselt üle ei lähegi...aga õnneks nimetissõrm jäi terveks ja klaviatuuril saab klõbistada. Keskpäevaks sai tööasjadega enam-vähem järjele ja oligi paras aeg tunniajane trenn teha. Siinkohal sõbranna, nelja lapse ema käest kuuldud rahvatarkus ka, sinikale tuleb võid peale panna, mina polnud kuulnudki. Igatahes toimis, paari tunni pärast sai sõrme juba kasutada,
Õue minnes selgus, et seda kerget ja õhulist lund oli miskipärast oluliselt vähem, kui eile aknast vaadates tundus, ilmselt oli õhtune tuisk enamuse metsa alla keerutanud. Maja ees polnud sentimeetritki, mujal oli ehk paar-kolm sentimeetrit. Tehnikat polnud mõtet käivitada, nii õhukese lume puhul satuks killustik lumefreesi terade vahele ja see teeks rohkem halba kui head. Pealegi oli plaanis seda natukestki pigem koguda ja müügiplatsi pottidele peale visata, nende pärast muretsen ma kõige rohkem, kuigi tean küll, et muretsemisest pole mingit tolku ja see teeb ainult enesele halba.
Kusagil poole vuhkimise peal hakkasid koerad lõugama ja kostis mürinat, ilmus suur traktor teed puhtaks lükkama. Hiljem kahetsesin, et kohe vaatama ei läinud, nii räpakat tööd pole ammu näinud, sõna otseses mõttes oli lükatud puhtaks pool teed ja tee kõrvale üles aetud selline kole vall

Traktori ülesaetud valliga ma kohe tegelema ei hakanud, piisas lumelükkamisest. Umbes tunniga said vajalikud kohad puhtaks. Rohkem lihtsalt ei jaksanud. Kuigi tervis läheb aeglaselt, aga järjekindlalt paremaks, väsin ma endiselt väga kiiresti ära.
Jooksutasin veel natuke Mihklit, kes toasistumisest on igavusest lolliks minemas ja närib kõiki võimalikke ja võimatuid asju - ainult mitte puuklotse, mida ma talle närimiseks pakun. Miku jaoks on see maad kattev valge ollus endiselt pisut kahtlane, aga natuke tore ka.

Lumiseid tutte ja taimi ma pildistada ei viitsinud, sest minu meelest on lumi ja lumised puud-põõsad-püsikud igal aastal täpselt ühesugused ja mõttetuid pilte arvutisse ei taha.
Peale õuesaskeldamist oli värske kohv hea ja võis uuesti arvuti taha istuda.
Ja üks mõnusamaid asju külmal ajal on puupliit. Selles on lapsepõlvenostalgiat, kuigi tolleaegne pliit tuli maha lammutada, katkine ja tuleohtlik oli. Kütteklotside ostmine oli hea mõte, nendega on mõnus aeglast tuld all hoida ja maja püsib paremini soe. Ning miskipärast on isegi tavaline tatrapuder puupliidil valmistatuna maitsvam kui muidu. Kahjuks saab sellist luksust endale lubada ainult kodus töötades.
Tänane päikeseloojang läbi hiiepuude võrade aga vääris jäädvustamist küll.

Reede ööseks vastu laupäeva lubatakse isegi meile korraks -20, sellist temperatuuri pole meil mitmeid aastaid nähtud. Tuleb vist ikka krüptomeeriale mingi tekk peale hankida ja ohtralt puid varuda.