2. august 2015

Tingel-tangel-džungel

Mingil hetkel oli mul ilmselt tõsine suurushullustus. Siis igatahes kindlasti, kui ma arvasin, et suudan ka tiigitagust hooldada ja sinna ka üht-teist istutasin. Tegelikkuses ei suuda ma isegi tiigiesist hooldada, praktiliselt kaks nädalat pole aiaga üldse tegeleda saanud (no paaril päeval rohisin natuke) ja sideraadid on igal pool võimust võtmas.
Tiigi taha ja ette on aga kasvanud tõsine mulle üle pea ulatuv džungel, kus looduslikud ja istutatud kõrged püsikud omavahel läbi üritavad saada. Looduslikult kasvab selles niiskes savimullas hulgaliselt angervaks ja saare- ja lepavõsa. Võsa üritan ikka kevadeti või sügisel välja nokkida. Juurde olen istutanud erinevaid pajusid - kahjuks avastasin just, et mu ilus suur sekka paju on ära kuivanud, põhjust ei oska isegi arvata...jõgi-ristirohtu, mingeid ulakaid kõrrelisi ja viimati hiidroogu. Rohida seal nagunii ei saa, las arutavad omavahel, kes peale jääb. Mingid astilbed on seal pidama jäänud ja ebamaiselt suureks kasvanud, ämma aiast saadud kõrge sügisaster ja roosaõieline angervaks ka on ka edukalt isekülvi teinud.



Tiigi ja aia vahelist osa, kus kasvavad ühel pool siberlased ja kõrrelised ja teisel pool jalg- ja kilplehed ning võhumõõkade sordid, luban juba mitmendat aastat ümber tegema hakata, sest seal on juurumbrohi sees ja kivide all olevatest vanadest kardinatest pole eriti tolku olnud, naat, orashein ja ohakad kasvavad sealt lihtsalt läbi. Miskipärast aga saab viimasel ajal suvi kogu aeg enne otsa, kui ma selle ala korrastamiseni jõuan. Midagi sai sinna juba juurde istutatud, Berzini valikust avastasin ameerika kermesmarja kirjulehelise sordi, mille õis tundub olevat roosa? Hakkab alles puhkema.


Ja ma pean tunnistama, et kuigi metsik, umbrohtunud ja natuke pöörane on see koht, ometi mulle ta meeldib. Otsekui tasakaaluks ülaaia sirgetele joontele, pügatud põõsastele ja roosikaskaadidele.


Üle tüki aja istutasin, suutsin lõpuks koha välja mõelda kingitud perepihlakale. Ühele tüvele poogitud Dodong, Australia ja Apricot Queen. Ootele jäi veel kollane hobukastan, Mul tõesti pole suuri puid mitte kuhugi istutada, niigi on siin neljast küljest läbitungimatu padrikuga ümbritsetud aias isegi südasuvel valgust vähe.
Võrreldes eelmise aastaga on see suvi siiski parem olnud. Piisavalt vett, müügiplatsi olen pidanud kastma vaid paaril korral. Roosid on superilusad ja püsikud võimsad (umbrohud muidugi ka). Bensiini kulub niitmiseks rohkem kui eelmisel aastal, aga kuna tihemini kui kaks korda kuus, nagunii niita ei jõua, ei ole see probleem. Paar kevade poole korda tehtud kohta nagu laudavaremete esine, on jälle padrikusse kasvanud. Vana talu piiriks olnud kiviaia kohal lokkab looduslik kõrrelistemüür.
Killustikuhunnikus kasvavad rannaniitudele tüüpilised taimed, mille nime ma kahjuks ei tea. Polnud meie peres taimehuvilisi ja neid teadmisi edasi ei antud. 
Ja padrikutel pole tähtsust. Tähtis on see, et kõigil on hea olla.


8 kommentaari:

  1. Noh, natuke veel ja loodusaed ongi valmis. :)

    VastaKustuta
  2. see, et kõigil oleks hea olla ongi ainuke, mis loeb :) aga lahedalt lopsakas džungel igatahes

    VastaKustuta
  3. Mõnus lopsakus paistab piltidelt, tagumised regioonid peavadki ümbrusesse hajuma :)

    VastaKustuta
  4. Just täpselt, las need sideraadid hajuvadki ümbrusse. Mulle meeldib tiheistutus ja see kui aed veidi junglit meenutab. Kui üks taim peenras huikab teist taga, on vaatepilt üksjagu hale.

    VastaKustuta
  5. Kuna suurema osa aastast on meie maal sygis v talv, st midagi ei kasva, siis on ka lõikheina lopsakad põõsad mõnes kohas imeilusad. See kollane taim, mõnes kohas umbrohi, on päris kena.
    Kujutan ette, et siidipööristest ja paju liikidest saab ka toreda haruldase padriku. Siidikatel ju ilus tugev kõrs ja lai leht, mis isegi talve yle elab.

    VastaKustuta
  6. Minu arust ongi parim viis iluaiast metsaks üle minekuks selline segadžungel. Mulle meeldib :)

    VastaKustuta
  7. Nii kaugel põhjas kui meie, on igasugune džunglilisus lahe!

    VastaKustuta