Paras-teile-vööde

Imelikud ilmad on. Hommikul on külm. Päeval kõrvetavalt palav ja päike niivõrd põletav, et puud on isegi pooled lehed maha visanud ja aias ringi kõndides krõbiseb nagu sügisel. Pooled roosid on samuti kollased, aga mitte haigustest, vaid samuti üritavad liigsetest lehtedest loobuda.
Muidu ei viriseks, aga potimajanduse peale läheb ikka hullult vett, päike ja meie pidev tuul kuivatavad kõik ikka hullult läbi ja nädala lõpul tuleb jälle hakata laipu kokku arvama, mitu korda päevas kastmiseks ei jagu ei vett ega aega. Mis tuultesse puutub, siis mingit sisemaa müügiplatsi vaadates pungitan ma alati silmis, et mis mõttes...potid seisavad üksteise kõrval ilma toeta püsti? Minul peavad olema kõik potid tihedalt üksteise kõrval ja kastid tihedalt täis topitud, muidu on kõik tuule poolt pikali lükatud ja minema veeretatud niipea, kui ma paar meetrit eemale astun.
Ühesõnaga krõbiseb ja tolmab, aga sellegipoolest ei virise, millalgi peab natuke sooja ka saama. Viimased päevad olengi kas kirjatööga tegelenud, nädalavahetusel ei teinud tõesti midagi peale laisklemise ja lugemise. Mõnus oli.
Mihkel sai eile seitsmekuuseks ja õppis päev varem jalga tõstma. Sünnipäevapidu pidasime päev varem sõbranna Margiti juures, tal on vähemalt selline aed, mis penid koos hoiab. Seltskond sai omavahel kohe hästi läbi, kuigi kambas oli kaks poissi ja kaks tüdrukut

Sünnipäevakingi sai Mihkel päris kallihinnalise ehk peale eilset enam täiesti isane ei ole. Operatsiooni ja narkoosi elas kenasti üle ja õhtul pani juba paki viinereid pintslisse ning kippus emmega maadlema.
Täna käis vaid paaripäevase etteteatamisega grupp Moldova ajakirjanikke. Ütlesid, et oleksid nagu killukese paradiisi avastanud. Ma ise tunnen end oma sideraate täis ja pooleldi rohtukasvanud (traktoril on ilmselt gaasitrossiga midagi lahti ja ega aega ka niita poleks sel nädalal) ja pooleldi kõrbenud aias kah ikkagi nagu paradiisis.