Kesälomalla*

Pealkiri tähendab soome keeles suvepuhkusel olekut. Puhkusenädala, eelkõige aiast puhkamise nädala ma endale tegin ka. Eelkõige aiast puhkamise nädala. Nädala alguses sai veel püaari grupiga ringi hulgutud, diskreetselt neid umbrohtunud kohtadest kaugemale juhatades. Peale seda tegin korda veel paar kõige enam võilille kasvanud roosipeenart ja istutasin maha Ahti kingitud põispõõsad (jälle üks täiesti rõve eestikeelne nimetus, tuletab meelde Aivar Saatmanni poolt öeldud, et krüptomeeria võiks olla hauaröövli, mitte puu nimi...). Ladinakeelsed nimed neil iludustel colutea media ja colutea arborescens,
Koera lahkumine lõi ka paariks päevaks rea pealt maha, aga laupäeval sai juba teiste Aalujatega Kivi-Lillemäe aias lillutatud. Sellest aga on teised nii palju kirjutanud, et ma ei täienda. Mulle meeldisid kõige rohkem kivid ja aiaperemehe ellusuhtumine :).
Pühapäeva varahommikul sai suund Soome poole võetud. Tänan siinkohal veelkord lahket öömaja pakkujat, aga kaarti ja meie ajagraafikut vaadates poleks kuidagi võimalk olnud nii kaugele öömajale jääda. Me siin keegi väga ei armasta autosõitu, juba esimese päeva õhtuks Taivassalosse jõudes oli okse maitse suus ja rohkem kui kaheks päevaks ära jääda polnud võimalik. Külastasime pojengide kodu ja mõned neist isegi veel õitsesid.

Õhtul kolasime lahke võõrustajaga veel ümbruskonnas, kus Saaristom eres pole võimalik aru saada, oled saarel või mandril, Soome Saaristomeres on wikipedia andmetel ligi 50 tuhat saart...külastasime kohalikku käsitööküla loodust ja vaatasime loodust. Neid Soome kive küll, meil on nendega võrreldes kivikesed.

 Laevu, nii kaldalseisvaid kui veeshulpivaid oli vaat et veel rohkem kui saari

Ööbisime Hakkanpää sadama kuue tärniga külalistemajas ja hommikul sõime imemaitsvat hommikusööki.

Hommikul võtsime koos võõrustajaga suuna rooside kodu poole. Ma polnud Soomes nii kaua käinud,et olin juba unustanud, et soomlaste mõistes ihan lähella (üsna lähedal) võib vabalt tähendada paari tunni sõitu. Umbes nii oligi, ja lõpuks jõudsime sellisesse karutagumikku, et omal jõul poleks seda vist üles leidnudki. Kui meie siin pingutame siltide, etikettide ja väljanägemise nimel, siis Soomes ei tundu see oluline olevat.

Aga rooside valik, ligi 160 sorti, ületas igasugused ootused ja päris õnn, et hakkas paduvihma sadama, muidu oleks kindlasti igasuguseid kiusatusi tekkinud. Õnneks polnud ka ei silte ega pilte, omanik tundis oma taimi küll nime- ja nägupidi. Tegeleb ka ise uute sortide aretamisega, põhiliselt kanada rooside baasil, nii et tulemas on sealt nii mõndagi omajuurset, külmakindlat ja põnevat, mõnda näidist sai ka piiluda. Kogu selle meeletu töö kõrval oli võimalik mõista, miks osa platsist umbrohu seest välja ei paistnud ja ma rahunesin oma paari põldrõika pärast täiesti maha. Seal peaksid olema roosid, aga neid pole lihtsalt näha.

Okaspuude osakonnas ainult jalutasime, vihma sadas ja eriti ostlemise isu polnud.

Kui lõpuks roosilaadungiga autosse sain, olin nii läbimärg, et kallasin oma nahkkingadest vett välja ja olin sunnitud tagasiteel uued kingad ostma. Õnneks tuli vahepeal ka päike välja, tulime väikese ringiga mööda rannaäärseid väiksemaid teid ja ikka neid kivid...

Miskipärast tuli siinkohal meelde meiekandi rändrahn, mis Maanteeameti hinnangul jäi ohtlikku tsooni ehk teele lähemalt kui seitse meetrit ja detsembris seetõttu õhku lasti...muidu turvalisuse suhtes ülihoolsad soomlasid oma teeäärseid kaljusid miskipärast ohtlikuks ei pea ja õhkama ei kipu...
Koju jõudsin kell kaks öösel, magama veerand neli, sest enne ei tulnud und ja eilne päev oli pehmelt väljendudes raske, sest tõusta ja tööle hakata tuli peale mõnetunnist und, mis mulle jääbn ilmselgelt väheks, autoga sõita julgesin alles täna.
Aga tore reis oli ja aitas stressist üle saada.