Heraklese vägitööd

August on mõnus. Muru kasvab küll selles niiskes ja jahedas suves mõnuga, aga seda on võimalik ignoreerida. Kuni teatud piirini. Suve esimesel poolel korralikult juurejuppide lõpuni rohitud peenrad peavad end suhteliselt sideraadivabalt üleval, põhiline tegija on selle aasta külvist tärganud võilill, aga kuna sellel pole juurikaid ollagi, siis on seda lihtne välja kaksata kasvõi möödaminnes ja rohimisele hullu aega pole kulunudki. Kõige suurema Heraklese vägitöö ehk müügiplatsi pottide rohimise tegi täna ära Lepatriinu ja suurimad tänud talle selle eest.
Lepatriinuisand tegi kah suure asja ära, vahepeal juba korras olnud varemeteesine oli muidugi jälle rinnuni maltsa kasvanud, viljakas kana- ja küülikusõnnikuhunnik ju...nüüd näeb jälle viisakas välja ja mujalgi on trimmeriga käidud. Hunnik pakkusid on ka halgudeks saanud.
Aega on olnud tegeleda edasilükatud asjadega. Kui omal ajal M-ga tiikide rajamisest jutt tuli, olin ma esimese hooga käte ja jalgadega vastu. Mererannas kasvanud tüdruku jaoks on iga ilma voolava veeta mageveeauk lihtsalt üks kolekoht, mis varem või hiljem kasvab mingit kõntsa täis ja hakkab haisema. M tõotas ise sellega tegeleda ja tegeleski, paraku jalutab ta nüüd juba üle kahe aasta (uskumatu, kuidas aeg lendab) taevaste veekogude kallastel ja veekogudest ongi saanud need, mdia ma ennustasin ehk haisvad koledad augud. Kaks suve ei puhastanud neid keegi, sest mina mingisugusesse solgivette pole nõus isegi kummikutega minema...aga paar nädalat tagasi Saue Farmestit külastades leidsin sealt sellise riistapuu

Ma isegi ei mäleta, mis nime all nad seda müüsid, aga mulle tundus see kohe ilmatu hea riistapuuna muru seest koeras**a kättesaamiseks. Selleks kõlbab ta tõesti suurepäraselt. Eile morni näoga vesikuuske ja vetikat täis solgiauke põrnitsedes tuli mõte proovida sama asja ka tiigis. Toimis. Sellest tiigist vedasin eile välja neli kärutäit vesikuuse- ja vetikasodi. Tagumised kivid, mida pole sinna mitte pandud, vaid meite viljakandev muld näebki õhukese mullakihi all säherdune välja, pesin survepesuriga puhtaks. Vette viskasin täna topeltannuse vetikatapjat. Suurim häda on see, et see tiik ei pea enam vett, põhja peal püsib midagi. Kui saaks kuidagi vettpidavaks, saaks ehk asja.

Alumise aia tiikidega on asi hullem. Suur tiik sai kaevatud mõttega, et kevadist suurvett vähem oleks, aga eelmise aasta põuaga kuivas see tilgatuks ja isegi vesiroosid surid välja. Issand, kui romantiline koht, õhkasid eileõhtused aiakülalised nende tiikide ääres. Ma olin vait ja ei hakanud ütlema,et see tiigipind meenutab mulle okset ja midagi romantilist ma seal küll ei näe...

Sellesse suurde tiiki lasingi seetõttu hundinuiad laamendama, et koht on suvel minu silmis lihtsalt nii kole ja sinna sisse ma nõus minema ei ole.
Väiksemasse kilepõhjaga tiiki ma ka nõus sisse minema ei ole, aga sama kühvlisarnase riistapuuga õngitsedes (eks katsuge raskeid hangutäisi õngitseda samal ajal hinge kinni hoides, seisev vesi haiseb ju), sain asja ikka natuke puhtamaks.

Selle eluka käsib Lepatriinu mul juba mitmendat aastat minema visata ja ausalt öeldes olen ma ka ise end mitu korda selle peale õhku ehmatanud, aga vahel on nii lõbus tiigi äärest kostvaid külaliste röögatusi kuulda.

Nõrgema närviga külalised on autosse tagasi ehmatanud ka kuue- ja poolekuune Mihkel, kes on juba sama kõrge kui emme, aga natuke lühema kerega. Vähemalt esialgu. Täna õnnestus ta peaaegu ühes tükis ka pildile saada, see on tavaliselt keeruline, sest ta ei püsi eriti paigal.

Muidu tubli poiss ja kuulab sõna, aga laudade pealt toidu virutamine on meid kõiki ülimalt korralikeks muutnud. Mitte midagi ei tohi ripakile jätta, kohe süüakse ära. Vahet pole, mis. Aegajalt pätsatakse ka mittesöödavaid asju, nii et kui kuskil mingit plastmassiraginat kuulda on, hüppavad kõik kontrollima :). Kutsikas ikkagi.
Homme läheb suuremaks kaevamiseks, kogu kokkutulekule lubatud mudru tuleb üles võtta ja kui lisada veel roosid ja vesiroosid, läheb auto ikka üsna täis. Loodetavasti tagasi tuleme tühjemaga, sest püsikuhaiguse retsidiive pole märgata.