Mõnesse päeva mahub palju

Eilne hommik oli päikeseline, eelnevad vihmad maa korralikult maa märjaks kastnud ja mida muud, kui parim aeg istutamiseks. Viimase aja istutused on kõik kujunduslikud, taimi hangin kolme kuni kümnekaupa ja mitte midagi ei osta enam sellepärast, et ohkuilahetaim. Enamik püsikuid meie aia mikrokliimasse, kus kihutavad ringi miljonid näljased teod ja aegajalt lajatab kõrvetav põud, kahjuks ei sobi ja mina pole see aednik, kes hakkaks iga hinna eest taimedele mingeid eritingimusi tekitama. Mul pole selleks aega ega ka vähimatki huvi, aed peab olema koht, kus end hästi tunda, aga mitte koht, kus vahetpidamata rügada ja tegemata tööde pärast stressata.
Niisiis istutasin ühe peenraserva helmikpööriste heki ja kuna tubli Lepatriinuisand oli eelmisel päeval aiatraktori algosadeks lammutanud ja uuesti tervena kokku pannud, otsustasin natuke niita. Kõike korraga ma tavaliselt niita ei viitsigi, see võtaks kõvasti üle kümne tunni aega ja on üks hirmus lärmakas ja monotoonne töö, selliseid asju on mõistlikum jupitada, et tüütuks ja vastikuks ei muutuks. Kui mõnes kohas oli rohi täiesti kõrbenud, siis varjulisemates kohtades nii paks ja mahlane, et tõmbas kohati traktoril hinge kinni. Aga nüüd on osaliselt juba päris ilus ja kui viitsib, niidab täna edasi.
Siis sai traka kuuri alla aetud, natuke pestud ja kammitud, puhtad riided selga ja läksime sõbrannaga Keila vallapäevale tuulutama, päris mõnus vaheldus oli. Kunagine uhke Kloogarand nägi algul küll pisut hall ja kurvameelne välja

aga natukese aja pärast tuli päike välja ning sai nautide kohalikke rahvatantsijaid ja Getter Jaani väga toredat ja särtsakat kontserti

sai söödid imemaitsvat kebabi ja jäätist (sel suvel vist teine jäätis), tuttavaid kallistatud ja muidu oli ka tore.
Pidu pidi jätkuma küll südaööni, aga meie tulime kaheksa paiku ära, sest plaanis oli ka oma külaga pankranniku all muinastuld süüdata. Jätsime auto koju, võtsime kaasa Malati, kes hädasti tuulutamist vajas ja suundusime koos Lepatriinudega mere äärde. Taevas hiilgas tohutu kuu, mis minu väriseva käe tõttu pisut lopergune jäi :)

Mu taskufotokas hakkab üles ütlema, eks seda on igasugustes tingimustes kaasas tasssitud, pole ime. Suurema ja kallima tehnikaga aga kuskile pimedasse ja niiskesse mereranda minna ei taha. Suurem osa pilte jäi udused, mõni on vaadatav.

Ilus traditsioon, millega meenutatakse augusti viimasel nädalavahetusel kõiki merele läinuid ja tulede kaarti on alati põnev vaadata, Läänemere serv on muidugi tihedalt tulesid täis, aga sel aastal süüdati muinastuled isegi Austraalias ja Hawaiil http://www.muinastuled.ee/lokkekohad/
Päeva suurim üllatus ootas aga kodus, kui kella üheteistkümne paiku tagasi jõudsime. Kuna Malati sai kaasa võetud ja kahe koeraga seltskonda minna ei riskinud, sai Mihkel majja luku taha pandud. Meie meelest. Uksed lukus, esimese korruse aknad korralikult kremoonidega kinni.
Koju jõudes oli maja tühi. Otsisime kolmekesi kõik toad läbi, kutsikat ei kusagil. Vaatasime üksteisele juhmide nägudega otsa, kuni korraga keegi käppadega vastu tagaust hüppas. Väljastpoolt. Väga rõõmus Miku muidugi.
Nuputasime, mis me nuputasime, aga ainukeseks võimaluseks, kust kutsikas välja sai, oli see aken minu magamistoas teisel korrusel, mis oli ainukesena niipalju lahti, et kolmekümnekilone koer läbi mahuks.

Mismoodi ta sealt alla sai, teab ta ainult ise, aga ei räägi. Viga ei olnud tal igatahes mitte kui midagi, terve ja mängulusti täis. Normaalsed need mäestikukoerad igatahes ei ole :)