Õudusjutt hooldusvabast kivimultšist

Selle terrassi ehitasin ma 2008.aasta aprillis. Aiablogi mul tollal veel polnud, aga pisut on sellest ehitusest juttu siin.  Olin paranemas üliraskest operatsioonist, millest väljatulekuks anti üldse ainult 50% lootust ja niipalju toibunud, et pidin enese elusolemise tõestamiseks (iseenesele) midagi valmis saama. Lisada võiks selle, et terrassi alla jäi hiiglaslik saarekänd, mida ükski traktor kivide vahelt välja ei suutnud sikutada. Majaäärset katusega terrassi meil tollal veel ei olnud ja pikutamis- ja päikesevõtmisterrass saigi tehtud tollase basseini kõrvale, saarekännu peale, kohta, kuhu paistab hommikupäike ja pisut ka õhtupäikest, mida muidu meie aias eriti pole. Praegu on täiesti veider vaadata, kui lage ümberringi oli.

Pildilt on näha, et terrassile mineva teejupikese aluspõhi on kangaga kaetud. Kanga katsin tollal mullast välja sõelutud kividega, killustikku mul ei olnud ja ega ma seda tõsta ka poleks tohtinud, laudugi vedasin ühekaupa.
Aastaks 2015 oli see vaevalt ruutmeetrike teed täielikult hukas, Peale aiapäeva pole ma aias eriti midagi teinud, töö ja muud tegemised. Kui muidu olen seda teejuppi ikka hoolikalt rohinud, siis pärast aiapäeva lausa meelega ei rohinud, nagunii oli plaanis üles võtta.
Edasi ei maksa lugeda neil, kes usuvad naadi pimendamisega lämmatamisse, või naadi tapmisesse rohimise teel, või sellesse, et kivimultš kanga peal on hooldusvaba. Edasine võib põhjustada teie helesiniste unistuste purunemist ja õudusunenägusid.
Kolm päeva tagasi teejupikese ülesvõtmist alustades oli pilt selline:

Kui ma olin kaks kärutäit kive eemaldanud, tekkis mul vahepeal kahtlus, et ma ei pannudki sinna kangast, seda polnud kusagilt näha ja ülaloleva pildi leidsin alles postitust tegema hakates...puhas muld ja mätas, mida tuli lõpuks leitud kanga pealt umbes kaks ämbritäit. Vasakul olevaid isetekkelisi laanesõnajalgu välja kisikuma ei hakanud, olid end korralikult läbi kanga kasvatanud. Liigirikkus selles seitse aastat pealseid rohitud kivihunnikus oli hämmastav: naat, laanesõnajalg, maasikas, vereurmarohi, palderjan, miskid kõrrelised, orashein, ristik, roomav madar, tulikas... ja sellised näevad siis välja seitse aastat kanga ja paksu kivikihi all olnud naadijuurikad, prisked ja hea tervise juures.

Kangas ise oli kõikvõimalikest umbrohujuurtest läbi kasvanud ja lõkkematerjal

 Kuna tegemist on teekohaga, siis ei osanud ma ka muud teha, kui rohisin teealuse korralikult läbi, kõrvaldasin kõik naadijuurikad, mis kätte sain, panin uue kanga ja ja vedasin senise munakivitee asemele uue killustiku. Mööbli värvis Lepatriinu hiljuti kuurivärvimisjääkidega lõbusaks heleroheliseks,terrass ise vajab ka värskendamist.
Kõik see läheb ilmselt kordamisele umbes viie aasta pärast, sest hooldusvaba ei ole see kivimultš paraku mitte.

Sama õudus seisab mul ees tiigi ääres, aga seal on territoorium kordades suurem ja sinna ma enam kivi tagasi ei pane, sest siberlaste vahesid kõblata on lihtsam, kui läbi kanga kasvanud ohakaid ja naati hakkida.
***
Täna kurtsid enamus kaasblogijaid liigset palavust, meie 21 soojakraadi kätte ei saanudki, maksimumiks jäi +20,6, töötamiseks olid lühikesed varrukad ja paljad sääred head,  aga paigalistudes hakkas jahe. Lisaks oli kohale saabunud miljon sääske ja parmu.
Kärudekangutamise vahepeal möllasin tee- ja maitsetaimedega, need on talvistel laatadel hästi läinud ja sel aastal tahaks valikut suurendada.
Rohutirtsude laulu on juba mõnda päeva kuulda, august on käes. Ainult mõnusaid sooje õhtuid pole endiselt, tänagi oli valida, kas kell kaheksa tuppa või soojemad riided selga...tuba jäi seekord peale.