Otsaga juulis

Aiale paistab see suvi tõsiselt meeldivat, kõik on lausa vahemereliselt või vähemalt inglaslikult lopsakas. Jaanivihm tegi küll natuke liiga liiliatele ja pojengidele, aga maa sai juua ja suuremaid jamasid pole kuskil näha. Mõned päevad tagasi läks ka suviselt soojaks ja kohe hakkas ka õisi tekkima. Pojengid ja roosid õitsevad sel aastal korraga ja osa Itoh-hübriide alles kaalutleb, kas üldse hakata õiepungi tegema...ilmselt on siin vähese õitsemise süü eelmise aasta augustipõual.
Roosid on see-eest täiesti pöörased, nii õiterohkuse kui kõrguse poolest. 2,5 meetri kõrgune Alchymist, kolmemeetrine Rote Flamme, paarimeetrine alles nooruke Flammentanz. Inglased Crown Princess Margaretha ja Winchester Cathedral ulatuvad mulle üle pea. Pildid on fotoka mälukaardil ja laenuarvutil pole mälukaardipesa. Oma arvuti on endiselt reanimatsioonis ja ma juba hakkan kahtlema, et sealt üldse midagi kätte saab. Nagu kiuste, muidu olen hoolikas koopiate tegija, aga viimased kuud mitte, tegemist ja muid muresid on liiga palju olnud. Pildimaterjalist pole mul sooja ega külma, taimed on igal aastal üsna sama nägu, aga kui dokumendikaust läheb, on see ikka tõeline jama...
Kuna oleme Lepatriinuga mõlemad endiselt haiguslehel, aga rohida ja peenraservi nakitseda natuke saab, kui ettevaatlik olla, siis on aed vist rohkem korras kui eales varem. Lepatriinu on eriti tõhus rohija, kellel on auasi iga viimanegi juurejupp peenrast kätte saada ja tavaliselt pole tema rohitud kohtadega mingeid probleeme veel kuu aega hiljemgi. Kõplamise suhtes ükskõik millega muutun ma järjest skeptilisemaks, hetkeks see mingi mulje ju loob, aga minul küll pole aega ega tahtmist iga paari päeva tagant kõplaga ringi joosta ja kauem kõblatud peenar umbrohuvaba ei püsi. Seega olen ikkagi tagasi pöördunud vanaema õpetuse juurde, ehk kõik umbrohud viimase juurejupini välja. Võib-olla on eri umbrohtude käitumine ka erinev, meil siin rannamaastikul peamiselt risoomidega levijad, naat, roomav tulikas, orashein, osi...ja kui paarimeetrise risoomi otsast jupike ära kõblata, pole ülejäänud taimel sellest sooja ega külma.
Lepatriinuisand puhastas nädalavahetusel magesõstrahekid sinna sisse kasvanud toomingatest, saartest ja pihlakatest, puhtaks neid muidugi lõplikult ei saa, juured jäävad sisse, aga mõneks ajaks jälle kenam vaatepilt. Nüüd peaks natuke veel hekilõikuriga möllama, aga praegu veel ei saa.
Ühesõnaga, juuli teiseks pooleks muutub aed selliseks, et aednik võib natuke ka nautima hakata, mitte ainult, tagumik upakil, midagi hädavajalikku teha :).
Ise tegin enamiku aja päevast tööd, nii kirjavahetust kui postipakke, millega samuti päris palju arvutitööd kaasneb, komplekteerimine ja pakkimine ise võtavad vaat et veel kõige vähem aega sellest ühest tunnist, mis paki tegemise peale ära kulub. Kaks nädalat ei teinud eriti midagi töist, no kui kliendid lausa õuele tulid, sai ikka vastu võetud. Nüüd peab asjadega pisut järejele saama ja ilma laoprogrammita on see vastikult keeruline...
Õhtul hakkas vihma sadama, mis oli samuti väga teretulnud, kuumad päevad olid meie savimulla juba korralikult tolmama pannud.