...irvitas Lepatriinu eile õhtul, kui me kolmekesi hommikumantlites elutoa diivanitel vedelesime. Diivan oli pärispalatist muidugi mugavam ja seltskond ka oma.
Jaaninädal oli küll selline, et selle tahaks kotti toppida ja maha matta. Jamade saaga algas 20.juuni õhtul, kui juba mitu päeva kõhujamasid kurtnud Lepatriinu haiglasse sattus ja algne diagnoos pimesool millekski märksa ohtlikumaks osutus, nii et välja sai ta alles neljapäeval. Mina ise pidin haiglas olema reede varahommikul. Igaks juhuks olid välja töötatud muidugi ka varuvariandid.
Seega jaanituju polnud mingisugust. Kõigele lisaks läks hingusele jaanipäeva õhtul arvuti kõvaketas. Ma teen küll üsna regulaarselt olulistest asjadest koopiaid, aga viimased kuud on nii kiire ja närviline olnud, et ilmselt pole teinud. Tühja neist piltidest, aga firma raamatupidamise taastamine oleks tehtav, aga kaunis räige ja aegavõttev lisatöö. Siiani ootan hingevärinal, kas Itipoisid suudavad taastada ja maksma läheb ka korralikult. Praegust postitust tipib ühe näpuga tahvelarvutil ja see pole üldse lõbus, lisaks kõlbab Android küll meelelahutuseks, aga tööd sellega teha on võimatu.
Minu enda opp oli õnneks kerge ja mul pole opisaalis varem elu sees nii lõbus olnud, tiim viskas kogu aeg nalja. Neli tundi lamada ja oodata jalgade töö taastumist oli tüütu, aga kuna pea oli selge, sai lugeda. Kuna polnud valusid ega palavikku, lasti järgmisel päeval koju. R, kes omakorda oli endale mingi vastiku viiruse soetanud, suutis mu siiski haiglast koju sõidutada, aga jah, laupäeva õhtul oli kodus täielik laatsaret.
See, et igaks juhuks ketti pandud Mihkel oli suutnud roosipeenrasse reedel kinni jääda ja ketiga mitu roosi välja juurida ning liiliaid oli paari päevaga tabanud hahkhallituse laine, on muu kõrval pisiasi. Taimed on lihtsalt asendatavad.
Rasket füüsilist tööd ei tohi me Lepatriinuga kumbki kuu aega teha, aga igavusest rohida eile juba sai. Õhtul leidsime juba, et elu on lill ja lihtne on olla õnnelik lihtsate asjade üle nagu hea enesetunne, päikesepaiste, taastunud söögiisu jms.
Sellele, et teine kasvaja asub kohas, kust lõigata oleks väidetavalt oleks eluohtlik lõigata ja mind ootab ees kiiritusravi, püüan mitte mõelda. Samas, kui kasvaja on nähtav ainult mikroskoobi all, äkki kiiritus, mille suhtes ma üldiselt ma olen väga skeptiline, siiski aitab.
Täna tuleb midagi ette võtta arvutiprobleemiga, sest põhitöölt haiguslehte ma majanduslikus mõttes võtta seni ei taha, kuni see vähegi võimalik on. Õnneks pole selles töös füüsilist pingutust vaja teha.
Hahkhallitus on köki-möki. Võtad sibulad välja, puhastad, kuivatad ja on sul järgmine aasta ilusamad kui iial varem.
VastaKustutaJah, väärtused muutuvad, kui haiglast tulles neid kaaluda :) tugevat tervist sulle ja teistelegi
Jah, haiglast tulles on iga päev pidupäev, olgu see siis palatis X või aias ringi jalutades.
VastaKustutaLiiliatega ei juhtu midagi, pealsed maha ja rahu majas, isegi üles ei pea sibulaid võtma. Liiliasibulat ei tohi mitte mingil juhul mitte kunagi kuivatada. Sibulatel puudub kaitsev kest ja nad lihtsalt hukkuvad peale kuivatamist. Liiliasibul vajab jahedat, mõtle nende alla mingid madalad padjandpüsikud, need takistavad ka hallitusseente maa seest väljaronimist.
Aga see arvutjama on tõeline jama, elasin selle sügisel üle. Vaatamata sellele, et kõik püüti kätte saada, jäin osast materjalist siiski ilma.
Liiliad on maani maha lõigatud, põletatud ja igaks juhuks tõmbasin paar pealmist sentimeetrit turvast mururehaga kokku ja viskasin tulle. See liiliandus oligi selline hädaprojekt, eelmisel aastal kaela jäänud sibulad, nii et ega ma eriti ei nuta. Need liiliad, mis kujunduslikus mõttes olulised, on 100 meetrit eemal ja terved
KustutaSaage kõik terveks, see on peamine
VastaKustutaRoosid jm jõuavad taastuda, varasuvi ju. ( Vt Aidi viimast postitust)
VastaKustutaVaresele valu, harakale haigus, muud tõved kividele-kändudele.
Sujuvat tervenemist Teile!Ilusat suve!
VastaKustuta