Tee lugu

Kunagi minu lapsepõlves tuli sissesõidutee siia tallu hoopis teiselt poolt kui praegu, vanalt Kersalu-Madise maanteelt. Ega seegi mingi tee olnud, kaks rööbast, mida mööda hobuvankriga kulgeda. Autode ajastul aga hakkasid selle teejupiga jamad pihta, kevadel ja sügisel oli seal liiga märg, pinnas õhuke ja mätta all puhas rannaliiv, millesse autod lihtsalt kinni jäid.
Seda aastat ma muidugi ei mäleta, olin siis laps alles, kui isal süda täis sai ja ta oma Volgaga uue, otse Paldiski maanteelt tuleva sissesõidutee sisse sõita otsustas. Rööbastee oli seegi ja aastakümneid kasutas seda ainult meie pere ja naabermaja rahvas, kes aga samuti pidevalt kohal ei elanud.
Üheksakümnendate keskpaiku ehitati tee äärde vanale kogukonna karjamaale veel üks majapidamine ja uue aastatuhande alguses veel üks. Liiklustihedus läks suuremaks, aga tee oli endiselt rööbastee ja kippus mõnikord ka vee alla jääma, nagu sel kevadel, kui talvel palju lund oli

Kui kodust ka töökoht sai, muutus teeprobleem tõsiseks peavaluks. Keerama ei mahtunud ei kaubaautod ega turismibussid, sest õhuke kamar ja liivane pinnas ei lasknud eriti teelt välja sõita. Teesse sisse vajus paar aastat tagasi ka venna kallur koos seitsmeteistkümne tonni hobusekompostiga, mida tookord tüdrukud kaks nädalat aiatraktoriga teelt koju vedasid. Kalkuleerisime ja mõtlesime naabritega, kord õnnestus ühel koorem killustikku hankida, kord teisel, ühistel jõududel laiali lükatud ja auke lapitud, aga saavutasime põhiliselt seda, et tee oli küll läbitav, aga mitte ikkagi tee.
Ja siis juhtus ime.
Juba eelmisel aastal alanud Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremont jõudis meieni. Aga sellest algusest olen ma juba kirjutanud.
Pisut stiihiliselt ja tavaliselt ootamatute etappidena see tee-ehitus meil käis, tavaliselt toimus midagi täiesti ette teatamata ja kuigi minu meelest sai tee juba paar nädalat tagasi valmis, ilmus eile veel paar kallurit, greider ja teerull ja pandi veel üks kiht teekatet peale. Nüüd on nagu päris ja üks suur mure murtud. Ning maksma ei läinud see meile mitte sentigi.
Mahapööre maanteelt

 Krundi piiril

Vastu valgust pildistatud pilt koos lõbusa triibulise majaga, mis kõigile hirmsasti meeldib. Parkla asub kohas, kus esimesel pildil vesi loksub, maapinda on kõvasti tõstetud, ja ma ausalt ei teagi, kuipalju neid kruusakoormaid kohale toodi, sest osa asju toimus ajal, kui mind koduski polnud.

Teemure on aastateks murtud ja parimad asjad maailmas tulevad tasuta. Tuleb ainult väga soovida.