Juuli keskel

Võõra arvutiga pole isegi mitte kirjutada tahtnud, seda enam, et see on ka selline poollaip, USB pordid ei tööta korralikult, mälukaardilugejat ei ole jms. Aga hea, et seegi on, kolmandat nädalat hoopis ilma arvutita olla oleks tänapäeva tingimustes ikka päris karm. Seda enam, et eelmisel nädalal pidin ikka juba päris tõsiselt tööle hakkama. Palgatöö nõudis oma ja ka mõned tellimused tuli välja saata. Mis on muidugi hea, möödunud aasta juuli oli ikka väga vaikne, aga nüüd tuleb tellimusi ja ka kliente on pea iga päev käinud. Olen seda varemgi tähele pannud, et seni, kuni ma mingi asjaga hirmsasti pingutan, ei tule midagi välja. Kui siis ühel päeval otsustan, et põrgusse, läheb nagu läheb, on äkki tööd rohkem kui eales oodata oleks osanud.
Tehnikal on ka mingi streigiperiood. Lisaks kolmandat nädalat reanimatsioonis olevale arvuti kõvakettale andis eile hommikul otsad kohvimasin. Urr, ma ütlen, see aparaat, mis on nii kallis, et Mildat tsiteerides peaks selle raha eest ise poes kohvi järel ka käima, on aasta jooksul hoopis kaks korda remondis käinud ja nüüd siis kolmas kord. Tuli säästude kallale minna ja uus tellida, sest mul pole korduvalt remonditud tehnikasse erilist usku. Mis teha, hea kohv on üks mu tõsine nõrkus ja kuigi ma suudan mõned päevad ka tassi tehtud kohviga hakkama saada, siis seisnud või veel hullem, soojendatud kohvi asemel joon ma pigem vett.
Uus arvuti on ka teel. Mis muidugi tähendab, et midagi üle ei jää, tuleb hakata seda tööd tegema, mis midagi ka sisse toob.
Külmkapil kukuvad ka tükid küljest, aga sellega ei hakka ma enne jamama, kui mootor üles ütleb või uksed enam üldse kinni ei seisa. See on lihtsalt nii suur ja raske, et ma ei taha selle liigutamisele praegu mõeldagi.
See-eest on kahe inimese kahe haigusnädala jooksul aias päris ilusaks läinud. Ehk nagu Lepatriinu paar päeva tagasi end püsti ajades mainis, pärast kaht nädalat peamiselt neljakäpakil ringiliikumist tuleb tõdeda, et vaatepilt on päris ilus. Vähemalt aia esindusosas. Tiigiaed on jälle paras džungel, siberlased killustikukattest hoolimata põlvini naati kasvanud ja ka liiliate ja päevaliiliate ala vajaks taas ülekäimist, aga sellele ma praegu lihtsalt ei mõtle. Pisut sai paranevale kerele vist multšikärude lükkamisega liiga tehtud, sisemine haav ajab ikka aegajalt verd välja ja peab vist natuke rahulikumalt võtma. Ma ainult pole suurem asi lebotaja, igav hakkab. Lepatriinu teine samasugune ja kui tema rohib, siis on ikka tõsiselt must maa taga, sinna ei kasva suve lõpuni enam umbrohtu. Mina nii korralikult ei oskagi.
Eilse päeva veetsin seelikus, hommikupooliku arvuti taga hädavajaliku paberimajandusega tegeledes ja pealelõuna Eesti Päevalehe ajakirjanikega mööda aeda tuiates. Ehk ärimeeste slängi kasutades, feimi on jälle kuhjaga, aga kas see ka sulli sisse toob, on iseasi. Lugu peaks ilmuma kolmapäeval ehk homme, veebiversiooni läheb ka videosid. Pärast ei viitsinudki enam midagi, natuke koristasin taas triibulist maja (on sinna ikka aegade rämpsu ladustunud), viskasin hortensiatele väetist ja jalutasin niisama penidega. Pilte on ka ikka tehtud, aga enne uue arvuti saabumist neid kahjuks mälukaartidelt kätte ei saa.
Täna tuleb pea samasugune päev. Paar pakki teha ja Keilasse posti viia, kuulutused laiali vedada, sõbranna maalinäitus Keila raamatukogus üle vaadata ja üle tüki aja peaks vist toidupoodi külastama. Küll jõuab tiigiaeda ka rohida.
Ja midagi pole teha, mulle see jahedavõitu ja niiske suvi lausa meeldib. Palavust ei armasta ma juba ammu ja selle paari +28 päevaga said kondid juba mõnusalt sooja. Praeguste temperatuuride juures püsib maa mõnusalt niiske, taimed on ebamaiselt lopsakad ja õied püsivad kaua. Roosid on õiekoormuse all nii lookas, et tugesid on vajanud isegi need põõsad, mis eales seda enne vajanud pole. Ainuke häda, et meie kivisel maastikul saab toe panna sinna, kuhu saab. Mitte sinna, kuhu hädasti vaja.
Õhtuid muidugi õues veeta ei saa, liiga jahe ja niiske on, aga ikka parem, kui möödunudaastane pidev põud, mis isegi vesiroosid tiigis maha tappis.