Martagonide paraad

Kõige suuremad ja kolisevamad ämbrid, kuhu ma algaja aiafirmana sisse astusin, olid kolmiklillede ja martagonliiliate sisseostmine. Kuigi miinimumkogused polnud üüratult suured, olid taimed ise kallid ja ostjaid nii vähe, et ilmselt müün neid taimi veel paarkümmend aastat, kui elupäevi antakse. Kolmiklilledele sai vähemalt pistiketiketid tehtud ja nendest on ülevaade olemas, aga martagonidega läks kehvemini. Potistasin kättejäänud sibulad kenasti ära ja sildistasin kleebisetikettidega, aga kui sügisel potte korrastasin, sain täieliku šoki. Meie tigudehordid olid klleebisetiketid koos liimiga pintslisse pannud ja mitte kuskilt polnud võimalik välja mõistatada, milline sort millises potis olla võiks.

Hea seegi, et kõik kasvama läksid. Eelmisel aastal õitsesid vähesed, sel aastal aga õitseb kuldvihma all terve pottiderivi ja on võimalik nimed külge saada. Lisaks vajavad nad hädasti ka suurematesse pottidesse ümberistutamist, sest 1,7 liitrine pott on juurestikku täis. Sellega tegelen peale õitsemise lõppemist. 

Lisaks pottides õitsejatele tegin sireli varju ühe näidispeenra ka. Martagonid on ilusad, kui neid on grupp, ühekaupa nagu tagaaia peenras on kuidagi kidur ja lahja. 

Berzini käis külas ja otse loomulikult tekkis ka omale seina äärde müügitaimedest kärutäis. Õigustasin ennast variserlikult sellega, et millegagi peab ju pühapäeval suvise vetteistutamise õpituba tegema, mul polnud ju ühtegi istutamata taime. Ning Berzini püsikud on nii suurepärase kvaliteediga, et panevad suu vett jooksma. Hommikul esimese kliendina tulnud aiakujundusfirmagi ei pidanud vastu, mis siis minusugusest nõrgukesest rääkida. Nüüd peaks nad veel kuidagi veebipoodi üles saama, aga arvutisaaga jätkub - eile õhtupoolikult kulleriga saabuunud uus sülearvuti läks täna poodi tagasi, sest võrgukaart ei töötanud ja klõbistan endiselt asendusarvutil ning fotokast pilte ka kätte ei saa, tuleb leppida tahvelarvuti kehva kaamera udukogudega. 

Tiigi juurest avastasin tohutult pikad, mulle üle pea ulatuvad iirised. Kahjuks kipuvad lamanduma. 

Tervis logiseb endiselt, operatsiooniga ei ole see seotud, aga majja hiilinud köha ja nohu painavad endiselt, juba kolmas nädal läheb.
Juuli on õnneks gruppide aeg ja turism on ka ainuke asi, mis selles aiandusäris midagi tõsiseltvõetavat sisse toob. Täna käisid lisaks varembroneeritud suurele grupile isegi esimesed metsikult liikuvad välisturistid, voldikute viimine turismiinfopunkti annab vaikselt tulemusi. Kena väliseesti seltskond Rootsist, pakkusin kohvi ja lobisesime, tore oli.
Aed näeb vist peale Lepatriinuga korraldatud rohimismaratoni liiga hea välja, kõik küsivad, palju meil siin töötajaid on :D
Kauguses müristab. Meil polegi sel aastal ühtegi äikest olnud. Võiks natuke sadada küll, meil pole oma nädal aega tilkagi tulnud. Pühapäevaks lubab mõnda vihmahoogu, seega tõin hommikul sõprade käest lisaks oma 3x3 m telgile veel ühe 3x6m telgi. Mismoodi see jurakas autost välja ja üles saadakse, selgub laupäeval.
Turistidega mööda aeda ringi hulkumine tekitab mõtteid. Õigemini olid need mõtted juba kevadel. Kui tõstmisvõime tagasi saab, läheb paaris kohas lammutamiseks ja kännuaed ootab saagi.