Hüvasti, Bella 03.05.2004-23.07.2015

Seda, et sind enam kauaks pole, teadsin ma juba pikka aega. Kolm erinevat loomaarsti olid öelnud, et opereerida nii suurt ja eakat koera oleks liiga riskantne. Kasvaja oli juba mitme rusika suurune ja tegi ilmselt ka haiget, sest käia ei tahtnud sa juba pikka aega. Nii et moraalselt olin ma valmis, et see võib juhtuda iga päev.
Kuidas Sa seda tegid, hämmastas ja liigutas mind sellegipoolest sügava hingepõhjani. Veel eile Su silmad särasid ja sa lantisid laua ääres võileibu. Täna hommikul aga õue minnes olid limpsanud keelega üle mu ema käe ja vaikselt kuhugi eemale vantsima asunud.
Parematel päevadel käisid sa ikka naabreid vaatamas, nii et algul ma eriti ei pabistanud. Kui sind aga paari tunni pärast ikka veel ei olnud, hakkasin pabistama, tegin autoga ringi mööda küla ja käisin ka Malatiga lähedased kohad läbi.
See oli Lepatriinu, kes ütles, et kas ma mere äärde vaatasin. Ei vaadanud, sest ei uskunud, et haigete käppadega vana koer hakkab kaheksa meetri kõrgusest pankrannikust alla minema, ta ei tahtnud sellest trepist juba ammu ei üles ega alla minna.
Ometi sealt mererannalt, kus noore koerana nii armastasid jalutamas käia, ma Su leidsingi. Trepijalamist mõne meetri kaugusel rahulikult lamamas, koon käppadel ja juba kustunud pilk ikka veel merele suunatud.

Naabrid tulid appi. Suurim probleem oli ligi kuuekümnekilose koera trepsist üles saamine, õnneks oli ühel sõbrannal käepärast poeg ja teisel väimees, noorte meest jõul saime Bella üles ja autosse. Sõbraanna Margit ja tema tubli poeg kaevasid. Nüüd puhkab Bella suurte puude all koos Salla ja Allyga ja jääb igaveseks koju. Mu pisarad küll jooksevad, aga hing on rahul, sest nii ilusat ja liigutavat lahkumist ei ole mitte igaühele antud ja tal ei ole enam mingeid valusid ega piina. Kerget käppa vikerkaare taga, mu kallis Bella.