Suvi kestab veel

kuigi jah, kevadist entusiasmi aiatööde suhtes pole muidugi enam kusagilt võtta. Meil on jälle liiga kuiv, viimane vihmatilk tuli täpselt nädal tagasi ja enne järgmise nädala lõppu ei lubata ka mitte midagi. Mis tähendab, et kasta tuleb nii müügiplatsi kui ka mahaistutatuid. Aiale õnneks näib siiani piisavat öisest niiskusest, sest õhtud ja ööd on juba jahedad ja poole ööni terrassilelamise aeg selleks aastaks möödas. Mul polegi selle vastu väga midagi, eriti viimaste päevade uudiseid olen lausa tahtnud telekast vaadata.
Kolm viimast päeva ongi olnud kaunis kontoritöised ja tubased, olgu ilm nii ilus kui tahes, palgatöö, oma raamatupidamine ja muud kirjatööd tuleb ära teha tähtaegadeks, tulgu väljas vihma või paistku päike. Paar tundi päevas olen ikka püüdnud füüsilist tööd teha, sest ainult istudes hakkab mu selg jälle valutama ja liigutamine on ainuke asi, mis aitab.
Pisut sai üle tüki aja ka pilte tehtud, põhjamaal on alles õiteaeg, õitsevad floksid

Need alumise pildi floksid on ühed esimesed püsikud, mis kunagi aeda tõin ja sortidest pole muidugi halli aimugi, pargiroosid ronivad neile selga, aga siiani on kenasti vastu pidanud. Igal sügisel mõtlen, et peaks mujale istutama, kevadeks on see muidugi meelest läinud.
Lõikasin ära kanasõnnikuhunniku otsas kasvava kaheneetrise maltsapuhmiku ja põletasin ära, need seemned mul veel täpselt puudu ongi. See sissesõidutee äärne hunnikuteala häirib mind enam ja enam, killustikuhunnik, kanakakahunnik, liivahunnik...aga peale kanakaka on mul neid asju ju vaja ja lihtsalt hunnikuid ühest kohast teise teisaldama hakata tundub liialt kilplaslik olevat. Kanakakat olen kevadest saadik üritanud tasuta laiali jagada, aga kaunis edutult.
Roosid avavad järjest uue laine õisi. Winchester Cathedral

Ümbertegemisel hortensiaala, murusse neid tegelasi istutada polnud väga hea idee, ma ei ole eriti hea kääridega nokitseja olnud. Lihtsam on mätas eemaldada, kate ja kas männikooremultš või killustik, pole veel otsustanud. Iga päev paar kärutäit, vaikselt edeneb. Väike abiline, õigemini segaja, ka pildi peale jäänud.

Kutsikad väsisid minu segamisest ja üksteise pookimisest ära ja jäid teineteise kaissu magama. Varsti kaheaastaseks saav mastif on suur küll, aga peast endiselt üsna kutsikas.

 Lausa imelik on, et majas on uus koeratitt juba varsti kuu aega ja mitte midagi pole puruks näritud. Mastifiplika nahka läksis isegi uksepiidad, mille Lepatriinu õnneks korda tegi.
Ostsin penidele mingi udupeene elektriaediku, mida olen juba kaks korda lahti kerinud ja siis uuesti kokku pannud, igal pool jääb jalgu ja seal, kus ei jääks, on majast liiga kaugel. Jääb esialgu head ideed ootama.
Aalu on leidnud endale kena koerakindla koha terrassilaual,

päeval esitati balletti. Või oli see vigursuusatamine.

Suvine must meeleolu on asendunud laiskustundega ja vahel on päris mõnus õhtuti diivanil lihtsalt lebotada ja raamatut lugeda. Loodetavasti tuleb kevadeks aiandusisu tagasi, seni on tulnud.