6. juuli 2014

Viimaks ometi suvi

Suvi ei tähenda mitte ainult temperatuuri, millega saab esimese kohvitassiga terrassile maigutama tulla, aias paljajalu ringi käia ja roose nuusutada. Suvi tähendab ka seda, et selle esimese kohvitassi allaneelamisega ei ole kiire ja tegemata tööde nimekiri ei ulatu kahele A4 leheküljele. Tegemata töid on aias ja kodus nagunii kogu aeg, aga õnneks ei põle neist ükski suure leegiga ja saab endale lubada pühapäeva hommikul hommikumantlis ringi loivamist.
Tegelikult võtsin aja maha juba neljapäeva õhtul, kui tundsin, et meel on ilma igasuguse põhjuseta mustemast mustem, midagi teha ei taha ja kõik pisiasjad ajavad närvi. Sellise seisundi diagnoos on üleväsimus. Otsustasin, et reedel loivan. Veetsin päeva terrassil ajakirjahunniku ja arvutiga, midagi kasulikku oli selles ka, uued taimed said veebipoodi üles. Olles otsustanud molutada ja lesida nii kaua kui jaksan, pidasin kangelaslikult vastu kella seitsmeni õhtul. Siis läksin ja istutasin ära roosid ja kaevasin pojengidele augud valmis. Viimaste istutamiseks oleks aga tulnud kompostmulda vedada ja ma ei viitsinud ilusat õhtut traktori lärinaga rikkuda. Täna õhtul teen ära, siis on selleks hetkeks istutamishooaja lõpp ja õnneks olen ma tõesti praegu taimede suhtes üsna ükskõikne, mitte midagi ei tundu vaja olevat ja isegi nende mõnede põõsaste suhtes, mis veel istutusjärge ootavad, puudub igasugune idee, kuhu neid toppida. Sinna, kus ma neid aastate pärast näha tahan, ei saa, jäävad trimmerdamisel ette ja need nublud niidetakse kogemata maha. Peenardes pole ettekasvatamiseks kohta ja maasse kaevata ei saa meil kivide tõttu eriti midagi. Aga küll mingil hetkel selgus saabub.
Pojengid ei õitse mul suuremalt jaolt endiselt ja ega ma eriti ei imesta selle üle, sest eelmise aasta põud ennustas seda ette, et pojengidel suurem asi aasta ei tule. Õnneks on kõik elus ja vähemalt kasvatavad puhma. Lollipop õitseb potis kolme õiega, viimane müügieksemplar.
Pargiroosid õitsevad juba nädalajagu, alustavad ka teised. Erlisematest Modern Art
Ja minu üks absoluutseid lemmikuid, David Austini Munstead Wood, peaaegu sain õige värvi kätte.
Kui nüüd mõne päeva sooja hoiab, peaks nädala lõpuks roosiaed tuhandetes õites olema ja see ajastus mulle väga sobib :).
Väiksema taldriku suuruste õitega alustab sel aastal talvekahjustusi praktiliselt mitte saanud must leeder Black Lace" ja on ikka hullult ilus küll. Ainuke häda, et põõsas ei hoia kuju ja kasvatab igas suunas mingeid kolmemeetriseid makarone,ilmselt läheb pärast õitsemist kääride alla.
Kuna naabrid kutsusid sauna, siis tegin enne seda ära veel kiire kasvuhoone koristuse ja tänane ilm paistab lubavat selle ka survepesuriga üle lasta, ja viimased potid puhtaks pesta. Ilmateade lubab paari sooja, aga mitte liiga palavat päeva, mis on mu kontidele igati meele järgi. Pistikuid hakkan tegema järgmise nädala lõpul.
Ning õhtul tuleb pakkida kohver - olen kogenumate käest ära õppinud, et peale tormilist kevadhooaega tuleb aeg maha võtta, inimestes on siiani juurdunud veendumus, et juulis ei istutata ja taimekaubanduses on vaikne aeg. Füüsik jääb kodu ja koeri hoidma.

5 kommentaari:

  1. Mõnikord on tõesti lausa hädavajalik kodunt ja tegemata tööde juurest minema saada. Naastes on siis energiat topelt. Ilusat ja tulemuslikku reisi

    VastaKustuta
  2. Jajaa. Suvi pole suvi kui ise suvitada ei saa. Suvita mõnuga!

    VastaKustuta
  3. Modern Art on tõepoolest näitamist väärt! :) Mõnusat puhkust sulle! :)

    VastaKustuta
  4. Hehee, need esimesed 2 on nii sarnased... :) ilusat puhkust!

    VastaKustuta