Aiapäev ja puhkepäev

Kui jätta kõrvale materiaalne külg, ehk rahvast oli vähe ja kulud ületasid tulusid kolmekordselt, oli ikkagi üks äraütlemata tore päev. Ise korraldaja olles ei saanud paraku kõigil loengutel kogu aeg kohal olla, vahepeal tuli organisatoorse poolega tegeleda ja taimi müüa, aga sellegipoolest jäi positiivne mekk meelele. Mujal sadanud vihm jättis ilmselt koju enamuse potentsiaalsetest klientidest ja eks suveüritusi on niigi palju. Muidu oli kõik fantastiline. Katrin Pressi lihtne ja loogiline pildistamisõpetus tuletas vajalikke tõdesid meelde isegi minusgusele, kes on pildistama õppinud mustvalge filmiga peegelkaameraga ja mäletab veel tunnet, mis tekkis pimikus pilte ilmutades. Hiiumaa üllatuskülalised määrasid ära mu mustja luudpõõsa (cytisus nigricans) Cyni, mis oli mul andmebaasis küll olemas, aga sildi puudumisel tuvastamata. Ilmselgelt olen ma vahepealsetel stressirohketel aastatel olnud pigem ostusõltlane kui taimehuviline ja praegu jääb üle ainult taevast tänada, et ma elasin stressi välja ostes taimi ja raamtuid, aga mitte näiteks kõrge kontsaga kingi...

Harri Poomi viinamarjadeloengust jäin ise suurel määral ilma, kuna oli muud tegemist. Rändkohvikuga kohale tulnud Tiia koogid ja joogid olid fantastilised ja kahju, et ta neid nii palju koju pidi viima ja oma vürtsika šokolaadi-kirsikoogi retsepti ta ka ei avalda :). Kalju Paldis luges tõeks nii mõnegi mu enda alateadvuse teadaande, kinnitades muuhulgas ka iidse hiiekoha olemasolu ja asukohta täpselt seal, kus ma arvasin selle olevat. Kahjuks leidis kinnitust ka tõdemus, et maja on väga halva koha peal ja sellepärast ta niimoodi pidevalt lagunebki ja tuult läbi laseb, remondi palju tahad...oleksin siiski pidanud kümme aastat tagasi oma sisetunnet usaldama ja vana remontimise asemele uue ehitama, aga noh, nüüd on nagu on ja rohkem maju mina enam selles elus ei ehita, vanus ja raha....aga aed pidi olema väga hästi ja õieti tehtud ja maja tasakaalustama. Nendesse asjadesse võib uskuda või mitte, igaühe oma asi, aga vanusega ja kogemustega süveneb veendumus, et maailmas on palju pooltoone ja allhoovusi ja kõik ei pruugi olla teaduse ja teadvusega seletatav.
Ise ma üritustest pilti teha ei jõudnudki, õnneks tegi mõned üks mu hindamatutest naabrimeestest. Äratuntavate inimestega pilte blogisse muidugi ei pane.

Täna on etteplaneeritud puhkepäev raamatute, ajakirjade ja arvutiga varjulisel terrassil. Mõnus. Aias käisin ainult jalutamas ja roose pildistamas, nende lõhna on kogu mu väike maailm täis. Peaksin auto remonti viima, generaator jälle ei lae, kuus kuud tagasi oli täpselt sama jama, aga isegi nii asjalik ei suuda täna olla.
 Aed ravib kõik haavad, aga autot kahjuks remontida ei oska...