Türgi saun

Uskumatu lugu, meil täna sadas. Nii oma kakskümmend minutit tihedat vihma. Vähemalt kastis natukenegi. See ei päästa küll müügiplatsi õhtusest vihmutamisest, aga ehk aitas kõige janusemaid aias. See-eest tekitab niiske soojus peale sadu tõelise hamami tunde, kuigi temperatuur pole hullumeelselt kõrge, vaid 25 kraadi.
Eelmise nädala must meeleoluauk...kullakesed, kui mul on must masendus, ei tähenda see kohe, et ma äriasjadele mõtleksin. Isegi suured ärimehed ei mõtle 24/7 rahast, rääkimata väikeettevõtjatest. Musta masenduse põhjustas viirustõbi koos kuumusega. See-eest oli hästiajastatud viirus, temperatuuriga +27 kuni +30 varjus poleks nagunii midagi tarka teha suutnud. Tänaseks on nina veel tatine, aga pea töötab ja depressioon oma auku tagasi aetud.
Tööasjus teevad mind pahuraks kaks asja. Peamiselt see, et idee Eestis vähelevinud ja põnevaid taimi müüa kahjuks ei tööta üleüldse, klientuur on nii kaduvväike, et sellel pole lihtsalt mitte mingit mõtet. Ja mul puudub vähimgi soov ümberorienteeruda suvelillede või mingite tavapäraste tuustide ja kapsaste müügile, neid müüjaid on Eestis piisavalt, pealegi ei pakuks see töö mulle vähimatki moraalset rahuldust. Ja asju, mida mulle tegelikult teha ei meeldi, olen ma nõus tegema ainult otsese pankroti- või näljasurmaohu korral, õnneks ei ähvarda mind hetkel veel kumbki :). Pankrotti saab minna ainult võlgade olemasolul, aga ma ei võlgne mitte kellelegi sentigi. Näljasurm on tõenäolisem, sest eelmisel nädalal ei saanud ma jälle söömisega läbi, aga ma töötan selle kallal, täna on juba päris hästi välja tulnud.
Aga aega mõelda on, suve teine pool on alati nii mõnusalt rahulik, hein ei sirgu päevaga põlvini ja kui kuskilt mõni malts välja vahibki, siis jumal temaga, küll tuleb ka tema kord. Hingega aednikku minust ikka vist ei saagi, sellist, kes igal võimalikul hetkel peenardesse siblima sööstab. Suur plaan huvitab mind oluliselt rohkem kui iga eraldiseisva taimekese hingeelu ja tõsist botaanikahuvi ei paista ka kuskilt juurde tulevat.

Mõnesse põõsasse kohe ei tohigi nina pista, sest seal käib kibe töö ja tulemuseks võib olla endisest mitu korda suurem nina, kui töömehi vihastada...

Karusõra õisi näen esmakordselt, vaimustav

Tiikidega olen jännis, kaks põuast suve on neid oluliselt kuivatanud ja kõik on vetikat täis

Tänase ennelõuna veetsin autoremonditöökoja õuel raamatut lugedes, midagi pole teha, kui ümbruskonna parim töökoda asub kohas, mis on kodunt 18 ja lähimast linnakesest 3 kilomeetri kaugusel, nüüd peaks suksu jälle korras ja reibas olema. Koju jõudes toppisin usina Lepatriinu poolt eile õhtul korjatud mustsõstrad külmutuskottidesse ja panin sügavkülma, ülejäänud jäävad lindudele, mul kehva magusasööjana veel eelmisest aastast sügavkülmas marju alles. Natuke palgatööasju ja ongi õhtupoolik käes. Palav õhtupoolik, mis ajab taas varjulisele terrassile. Ja kui tervis enam ei nöögi, on siin päris mõnus lebotada ja ritsikate sirinat kuulata.