Puhkama peab ka

Eilse päeva, õigemini juba pühapäeva õhtust alates veetsin peaasjalikult horisontaalses asendis. Kui ikka kõigest on kõrini ja mitte midagi ei taha, siis on täiesti tagumine aeg endale väike puhkus korraldada ja piisava meelekindluse olemasolul saab teha seda ka kodus, ei pea kuskile minema. Ei pea aiandusele ega aiaärile üleüldse mõtlema ja ühegi inimesega suhtlema. Lugesin ajakirju, lõpetasin ühe raamatu ja alustasin teisega. Mängisin terrassil arvutimänge. Aias käisin ainult jalutamas ja roose pildistamas. Ei unustanud süüa.
Kell kümme vajusin magama ja kella kaheksaks hommikul oli tavaline mina koju tagasi jõudnud, ei mingit musta masendust. Jõin kohvi, panin pesumasina tööle (+26 varjus on ju ideaalne pesukuivatamise ilm), läksin põõsaid hakkima. Pargirooside katseprojekt on nüüd potis, luudpõõsast hakkisin ka. Näis, mis saab. Rohtseid võrseid oli piisavalt, aga näiteks luudpõõsal ei ainsatki õieta rohtset haru, sama lugu roosidega. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Natuke müstiliste nähtuste valdkonnast. Et aiad ravivad inimesi, on ammu teada. Aga et aed auto generaatori ära parandab, kuulub küll ulmevalda. Panin eile õhtul auto akule terveks ööks laadija taha, et isegi kui generaator ei lae, nagu pardaarvuti näitas, siis aku pealt jõuab lähimasse väikelinna autoremonti ikka, kui konditsioneer, raadio ja muud õgardid välja lülitada. Keskpäeval hakkasin liikuma, varem polnud mõtet, hommikusel ajal on meil bussiliiklusega kehvasti ja poleks tagasi saanud, kui oleks tulnud auto töökotta jätta...jõudsin auto just parkimisasendist välja tagurdada ja mõned meetrid sõita, kui hoiatustuled kustusid ja pardaarvuti teatas, et kõik on korras, generaator laeb ja ainult et võiks hoolduses käimisele mõelda...juba mõeldud, esmaspäevaks aeg kinni pandud.
Mõned roosid ikka ka, juulis nendeta ei saa. Mul on andmebaasis augud ja kui aus olla, siis eelmise aasta sündmused on mul eelmisesse suvesse ka korralikud mäluaugud põhjustanud, nüüd ma oma tagapeenra kaunitare ükshaaval tuvastamas käin. Kuna ma olen endale piiri ette pannud, 300 roosisorti on aias maksimum, millest ma jõuan sügisel muldamise ja kevadel lõikamisega üle käia ja ma olen sellele piirile ikka väga lähedal, siis peab see roos, mis minus ostusoovi äratab, oskama ikka erilist nägu teha või erilist lugu mulle rääkida. Kolm eelmise aasta kaunimat lihtõielist tulijat
Alissar, Princess of Phoinicia

kuulub Harknessi Persian Mystery seeriasse ja on üks kolmest sellesse seeriasse kuuluvast roosist, kelle üks esivanemaid on pärsia roos (rosa persica). Sordil pidavat olema erakordne vastupidavus nii külmale kui kuumale kui ka kuivusele. Kuigi registreeritud juba 1987,jõudis Chelseasse alles 2009 ja sai seal ka teenitud aplausi.
Kew Gardens, David Austini inglise rooside seeria. Nimetatud kuulsate aedade 250.aastapäeva auks. Kibuvits, arvab roosikauge inimene kindlasti. Ei mingit kibuvitsa. Korduvõitseja, täiesti okasteta, täiskasvanuks saadeks väidetavalt nagu väike lumemägi aias. Täiesti külmakindel ja haigusvaba, üks esivanematest muskusroos (rosa muscosa), mis teatavasti annab mõnusa lõhna ja vahvalt samblased pungad.

Morning Mist, Austini inglise roosid. Ma ei ole ise sellest kaunitarist ühtegi korralikku pilti saanud, sest keskpäeval tundub lõheroosa värv valena ja õhtul paneb see kaunitar oma ilusad silmad kinni, seepärast laenasin pildi Austini kodukalt, ehk nad ei pahanda...

Samuti rosa muscosa lapselapse...lapselaps.Värv täiesti ebaroosilik, ikka puhas lõhe.
No ja seda mul veel ei ole, aga ma kavatsen ta kevadel kindlasti endale hankida. Rose of the Year 2014, For You Eyes Only, Bill LeGrice aretis

Tundub, et ma olen tagasi alguse juures. Roosid ja muud põõsad, muu siin ülipõuasel poolsaarel suurt hakkama ei saa. Täna tassisin hortensiatele õhtul 300 liitrit vett, müügiplatsi automaatse kastmisega teeb nagunii elektriarve 20 meetri sügavuselt vett pumbates igal ööl jõnksatuse...probleem pole ainult arves, vaid ka selles, et peale kahte tundi kastmist haiseb me kaevuvesi merevee järele ja juua seda küll ei tahaks, kuigi on ainult lõhn, mitte maitse....hommikuks jõuab enam-vähem maha rahuneda ja tasakaalustuda, lõhna enam pole.
Hortensiatest ma samuti ei loobu, olgugi nad suured joodikud ja nemad täna suurema osa sellest 0,3 tonnist endale said...Suurelehised teevad esimesi õienuppe ja on madalamad kui eelmisel aastal, põud. Eriline anekdoot on aga liiliatega, see siin peaks olema 120 cm kõrgune asiaat Annemarie´s Dream, mis on põuaga meetri oma kasvust ära unustanud ja ca 20 cm kõrge, õitseb ikka nagu hull ja aiapäeva külalised arvasid, et kui ta selliseks kääbikuks jääkski, oleks ikka müügihitt... kahjuks arvan, et normaalsetes tingimustes saab ta õige kasvu tagasi

ja sama lugu on OT-dega, kui ikka oma aias annavad vaevalt meetri välja, siis seleta kliendile, et piisava niiskuse juures on ikka kõrgemad. Aga tõeline avastus liiliamaailmas on LA-hübriid Funny Girl, üks vähestest, mille jõudsin peenra asemel potti panna ja mis isegi potis õitseb pooleliitrise purgi suuruste õitega ja haiseb minu jaoks täiesti talutavalt, isegi meeldivalt

aga nüüd on aeg vist arvuti sulgeda ja magama minna, sest homme on taas toimekas päev. Täna kuulsin esimest korda rohutirtse. Suve teine pool on käes.