Juuni viimane päev

oli päikeseline ja mõnus. Mitte liiga soe, mitte jahe, täiesti paras. Paras ka selleks, et võin uhkusega raporteerida, et mul on üksainuke istutamata taim, serbia kuusk Nana ja selle istutuskoha ettevalmistus on pikem protsess, mille käigus tuleb kõigepealt likvideerida hukkasaanud kadakad. Aga kõik teised potsikud ja vitsikud on tühjad ja pestud, taimed omale kodu leidnud.
Valmis sai ka üks eelmise aasta alustatu, pisiasi tegelikult, kuid loob otsekui ühenduse tiigiaia ja künkapealse aia vahele. Kuna kivid on hetkeseisuga otsas mis otsas, said piirdematerjaliks puupakud, mida jändrikumad ja okslikumad, seda parem. Nende ees oleva mullariba saavutasin sellega, et sügisest saadik oli kangas maas. Koht ise on kaunis varjuline, saades päikest vaid keskpäeval.

Meie suur tiik pole vist oma kogu eksistentsi jooksul nii kuiv olnud. Pakub see aga suurt lõbu ühele mustale karvikule, sest tiigikülgedes saab vesiroti käike lahti kaevata. Ega ma keela ka, las teeb rottide ja muttide elu põrguks, ehk kolivad kaugemale.

Õitseb tiibeti priimula, seekord vist ikka õige :)

Puhkenud on ka umbes miljon roosiõit, pargiroosid on juba suureks saanud ja pakuvad vapustavat vaatepilti. Alustanud on ka teised. Roosipilte aga olen varasematel aastatel nii palju üles laadinud, et seekord jätan vahele.
Lapsorjade pidaja olen ka, olude sunnil. Vennaraas otsustas mulle jaanipäeval hästikomposteerunud hobusesõnnikut tuua. Rekkaga, kuigi ma hoiatasin, et ei pruugi saada ümber keerata, õu müügiplatsi all kinni. Proovis tagurpidi oma 17-meetrisega sisse sõita, vajus teesse sisse. Kutsus puksiiri. Rekka tõmmati välja. Aga kuna õige eesti mees astub ämbrisse ikka vähemalt kaks korda, proovis ka puksiirijuht uuesti tagurdada ja loomulikult jäi ka kinni. Mis teest järgi on, ei tasu mainimist, prügiauto ikka pääses õnneks läbi. Kakskümmend tonni sõnnikut lubasid teeäärsed naabrid õnneks oma krundile ajutiselt ladustada. Nüüd veavad mul seda kolmandat päeva murutraktoriga kaks modellivälimusega tipsi, naabrite lapsed. Neil lõbu laialt, kuigi seaduse järgi ei tohiks neile usaldada ei tööd ega traktorit. Kogemus paraku ütleb, et kui selles vanuses tööd teha ei lasta, hiljem ei tahetagi ja kasvabki saamatute põlvkond. Nii et las möllavad, metsateel murutraktoriga edasi-tagasi sõitmine on nii minu kui nende laste vanemate silmis oluliselt ohutum tegevus kui näiteks Tallinna tänavatel ajalehtede müütamine.