Daam redeli, kübara ja koerakesega

Reedene päev oma 29 soojakraadiga pilvealuses ilmas ei olnud just kõige meelitavam mingiks füüsiliseks tööks. Alati on tegemata tööde nimistus afa kergemaid füüsilisi töid nagu maja lõunapoolse külje puidukaitsevahendikihi uuendamine. Mida oleks vaja olnud teha juba eelmisel aastal ja hädasti, sest kui põhjapoolset külge pole kordagi vaja tuunida olnud, hävitab päike lõunakülje kaitsekihti kahe suupoolega ja nii mõnestki kohast oli puit juba hallikaks tõmmanud.
Panin selga minikleidi, sest midagi paksemat temperatuur ei lubanud ja läksin tõin kuurist treppredeli. Mina ja redelid ei ole sõbrad. Sellest ajast, kui 2001.aastal välikempsu katust pannes läbi pehkinud puuredeli kividele kukkusin nii õnnetult, et parema jala pahkluu käis tagurpidi ja ei paranenud mitu aastat. Kohati annab siiani tunda ja mädase põletiku arm jääb surmani.
Õnneks jõudis Füüsik möödunud aasta augustis vihmahoogude vahel ära värvida ärkliosa, mis minu jaoks oleks olnud mission impossible. Nii et mul tuli ronida ainult natukene.
Lisaks on keegi lollpea otse vundamendi äärde hiigelkaktuse istutanud. Ka sellest tuli üle küünitada.
Vahepeal tuligi kübar pähe panna, sest välja ilmunud päike tahtis aju ära sulatada. Võis ikka päris veider vaatepilt olla, kui ma seal redeli otsas oma kleidi ja kübara ja värviämbri ja pintsliga venitus- ja küünitusharjutisi tegin.

Parempoolse akna alune jäi tegemata, sest värv lõppes otsa ja lähiraadiuses Pinoteksi normaalse hinnaga ei müüda, tuleb linna minna. Mida jälle paljalt värvipurgi pärast ei tee. Teine kord tuleb sama ronimis-küünitamismaraton nagunii käsile võtta, ühest kihist ei piisa.
Õhtul anti umbes veerandtunnine sahmakas vihma, mis muidugi kohe ära auras. Aga temperatuuri lõi madalamaks ja õhu puhtamaks. 

Laupäev oli aga hoopis teistsugune päev. Hommikul kell seitse pakkisin autosse kutsika, näitusetavaari, väikese tüdruku ja sõit läks Pärnu poole koertenäitusele. See, et Jasmiiniõieke kohe tõu parima kutsika tiitli ja karika saab, oli meeldiv üllatus,

eesmärk oli tegelikult teine. Näha, kuidas suhteliselt üksikus maakohas kasvava kutsika närvikava vastu peab olukorras, kus ümberringi on sadu penisid ja tuhandeid inimesi. Sellest sõltub, kas ma saan teda kaasa võtta paljudesse kohtadesse. Kiituseks peab ütlema, et kutsikas käitus üle ootuste hästi, ei viinud teda rea pealt ära ei pildistajad, vaatajad ega teised koerad. Eeskujulikult käituti ka kohvikus, kus vahepeal söömas käisime Siinkohal kauakestvad kiiduavaldused Lehe kohvikule Pärnu Ranna Puiesteel, neid kohti, kus koeraga sööma minna, pole erinevalt Lääne-Euroopast Eestis ikka veel eriti palju ja kuuma ilmaga autosse mina kuuekuust kutsikat ei jäta. Lisaks koerasõbralikkusele ka väga hea toit, hea teenindus ja kliendisõbralikud hinnad, ühest kohast veel enamat tahta pole võimalik. Mida näitas ka lõuna ajal üpris pikaks veninud järjekord.
Pealelõunaseks kõikide tõugude parimate kutsikate lõppvõistluseks oli koeralaps väsinud mis väsinud, aga tegi vapralt kõik kaasa. Ühte jalga ja käppa lippamine tuli meil päris hästi välja:

Pildid on udusevõitu, sest väike tüdruk oli alles algaja pildistaja ja fotokas oli valesse režiimi libisenud. Blogi jaoks parajad :D. Igatahes oli mul ainult hea meel, et me kohe esimeses ringis välja kukkusime (kui kohtuniku lemmikuks osutus pomeraniani kääbusspitš, polnud see ka eriti üllatav) ja saime oma mustlaslaagri kokku pakkida ja kodu poole sõitma hakata. Teel tegime peatuse veel Keila lähedal Raja maasikatalus, kus sai autosse selletalvine maasikavaru, mis veel toormoosiks tegemist ootab. Isu sõime ka täis ja nii häid aedmaasikaid ei mäletagi. Ütlesid kõik sööjad. Sort Florense. Ainult lastel oli probleem, et maasikad on nii suured, et ei mahu suhu...

Täna koristasin. Terve hommikupooliku ettevõtte paberimajandust, pärastlõunal maja. Vahepeal käisid kliendid. Paberimajanduse sain korda, majas jäi paljugi teha. Õhtupoole tegin ära veel ühe rõveda töö, viskasin lõpuks tühjaks kõik mittetärganud püsikute ja rooside potid. Homme loen sildid kokku, siis selgub kahju tegelik suurus ja hakkame tarnijatega jagama, kes millise osa kahjust kannab...aga vähemalt silmale on ilusam vaadata