Igapäevased asjad

Muhedik soovitas mul blogida igapäevastest asjadest. Blogimine, nagu aedki, on muuseas teraapiline tegevus. Isegi FB-s enese välja elamine on, eriti kui keegi reageerib :).
Enamus ajast on paraku kulunud kas õhu ahmimisele, õiguskaitseorganitega suhtlemisele, või Ida-Virumaa vahel sõitmisele. Õnneks on ümber olnud toetajaid ja abilisi nii pere kui sõprade hulgast.
On aasta ilusaim aeg ja musti mõtteid mõelda ei tohi. Meil pole ka lämmatavalt palav, päris mõnus töötegemise ilm. Ainult kohutav kuivus, mis sunnib müügiplatsil iga päev vähemalt neli tundi vihmutama ja sellegipoolest olen osadest taimedest vist lahti saanud, mis teiste varju jäänuna on ilmselt janusse jäänud. Eile oli viimase viie nädala ainuke päev, kui kastma ei pidanud ja aedki sai lõpuks juua. Täna oleme samas staadiumis kus üleeile, pump laksub. Ega maagi eriti midagi saanud, rohides tolmab päris korralikult.
Lõpetasin omale töökoha tegemise, kevadel käis see potistamine pukkidel oleval euroalusel ja pagana ebamugav oli. Naabrimees tegi mu kõnniteeplaadi panekut nähes küll koledaid lõustu ja lubas mõni õhtu tulla ümber tegema. Äkki tulebki, sellepärast on vahed liivatamata. Aga kui ei tule, lepin olemasolevaga, sest minu haigete randmete jaoks olid need 30x30 kivid lihtsalt liiga rasked, et neid millimeetri täpsusega paika sättida.

Siis tekitas pooljuhuslikult õuele sattunud hiidtraktor mulle uue istutusala, mille esialgu lihtsalt kanga alla marineerima panin. Seda kohta korrastada oli ammu plaanis, isegi mullahunnik lösutas kohal ja kasvatas rakvere raibet ja muid keni asjandusi, ainult et aega ei olnud. Suurel traktoril oli see kümne minuti töö, poiss pani ajama ilma rahagi küsimata. Ma pole veel ülegi mõõtnud, midagi hakkab küll juba visualiseeruma ja kangas on otsas, et lõpuni ära katta.

Mu väike abiline on tagasi ja lisaks umbrohust puhastele peenardele tähendab see ka kraanikausist haihtuvaid musti nõusid ja piinlikkuseni mukitud ja kammitud koeri, kelle võiks iga kell näitusele kupatada. Sest koerte kammimine on kõige lahedam töö.

Täna õhtul kütan üle tüki aja sauna. Puhastan ihu ja hinge, üksinda. Naabrid kutsusid küll enda juurde saunatama, aga mul ei ole seltskonnatuju ja nende 110-kraadine saun on minu jaoks ka tsutt karm.
Aias iseseisvat elu elavad rebasesabad on sel aastal kuidagi eriti mõnusad hekid tekitanud. Mulda selles kohas on kivide peal napp viis sentimeetrit, nii et las pidutsevad, püsikutele see koht ei sobi.

Niidetud murul puhkab silm alati. Kellegi teisel tuli meie kivide vahel traktoriga niitmine küll paremini välja, aga selle tööga ma saan hakkama. Iseasi on traktori terade vahetamine, mida oleks ka hädasti vaja teha. Õnneks on mul abivalmis naabrimehed.

Esivanemate vaimude kohaolu on sel nädalal eriti tuntav olnud. Nad on küll kogu aeg siin, kuid viimasel ajal kuidagi eriti lähedal. Hoiavad ja kaitsevad.