Maasikamuinasjutt

Ühes külas mere ääres seitsme maa ja mere taga elas kunagi üks väike tüdruk, kellel oli oma salajane maasikavälu. Kodunt päris kaugel, vana militaarse kraavi ääres, lehmade poolt madalaks söödud pervel kasvas sadu maasikaid, kes rõõmsalt päikese poole naeratades mahlakaks ja punaseks sirgusid ja heal meelel osa oma vilju kinkisid tüdrukule, kes neid ikka vaatamas käis ja mõnikord tundideks nõlvale unistama-unelema jäi.
Aeg aga läks ja kõik muutus. Rannakarjamaadelt kadusid lehmad ja asemele hakkas kasvama padrik. Teisel pool kraavi löödi maasse uusasunduse koppade lõuad. Tüdruk ei tulnud enam.
Maasikad otsustasid, et aitab jamast, läheme siit minema. Enne kui lepavõsa lämmatab ja malts matab. Hakkasidki lääne poole minema. Kuna aga neil olid väga lühikesed juured ja seemneidki ei jõutud väga kaugele pillutada, võttis see minemine ikka väga kaua aega, mitmeid põlvkondi ja lausa aastakümneid.
Ühel kevadel aga avastasid metsmaasikad end olevat tärganud künkal, kus oli küll kivine, aga palju päikest. Kui nad oma esimesi õisi arglikult päikese poole küünitasid, avastasid nad oma ehmatuseks ja suureks rõõmuks tüdruku, kellest küll vahepeal oli küpses eas naine saanud. Tere tulemast koju, sosistas naine, ja õnnelikud metsmaasikad küpsetasid oma esimesed viljad talle juba jaanipäevaks valmis.

***
Sellise loo rääkisid mulle eile sel aastal ootamatult terrassi ümbritsenud metsmaasikad, kui nende vilju korjasin. Ikka üks suhu ja teine karpi. Nii nagu lapsepõlves. Karbi sai endale keemiaravist toibuv vennanaine, kes arvas, et pole eales varem nii maitsvaid maasikaid saanud.