Mu kallile ja rumalale kaasale

Sul olid kuldsed käed, hea süda ja head silmad. Sa armastasid lilli ja loomi, viimaseid lausa narruseni mõnikord. Enesest sa ei hoolinud, loomadel aga pidi kõik olemas olema.
Pea oli sul aga mõnikord väga rumal. Nii rumal, et maksis sulle elu. See on liiga kõrge hind maksta. Sa kartsid arste, täiesti pööraselt. Ja ei läinud arsti juurde ka siis, kui ma väga palusin. Minu jaoks püüdsid sa reibas olla, aga nii mõnigi kord nägin sind näost hallina vasakust küljest haaramas.
Süda sulle saatuslikuks saigi. Sest oma südamest sa ei hoolinud.
Isegi kõige õudsamatel hetkedel on olemas helgem pool. Sa läksid naeratades, sest tegid seda, mis sulle viimasel ajal kõige rohkem meeldis. Tegelesid lillede ja klientidega.  Vähemalt ei juhtunud see kuskil maanteel autoroolis.
Asjasse mittepuutuvate inimeste käest olen juba noomida saanud, kuna lasin koju tuua mitte su surnukeha, vaid tuha. Mul pole häbi tunnistada, et ma ei tahtnud sind näha infarktist mustaks tõmbunud näoga. Ma tahan sind mäletada sellisena, nagu ma sind neljapäeval viimast korda nägin, õpetussõnu lugedes, et murutraktori akut ise näppida ei tohi, sa tuled esmaspäeval koju ja teed.
Sa ei tule enam kunagi koju. Ja ometi oled sa siin. Sest sinu kuldsete kätega loodut näen ma kõikjal, kuhu vaatan. Viimane töö, grillmaja, viis lauda katusest puudu. Olid väsinud, ja ütlesid, et esmaspäeval tunni aja töö...Kalla, ma värvisin need viis lauda juba ära ju kui mu pea enam nutmisest ringi ei käi, panen paika, su töö ei jää lõpetamata.

Kasvuhoone. mille sa otsast lõpuni ise valmis tegid ja mille esist plaati pidid ka sel nädalal panema hakkama. Plaati ma kahjuks panna ei oska ega jaksa, aga ma teen selle korda.

Sinu laotud teed, sinu veetud killustik

Sinu tehtud peenraservad ja müürid. Roosid, mida me alati koos istutasime.

Mõni asi läks untsu kah, näiteks see vett mittepidav betoontiik. Tegijal ikka vahel juhtub.

Nii et kuigi ma olen täna päev läbi nutnud, pole sa tegelikult kusagile läinud. Sa oled siin oma ilusates tegudes. Nii nagu kõik teised, kes enne meid siin talus elanud on. Ma ei usu surnuaedadesse, hauakividesse ega ärasaatmistesse ja peiesid ma lausa jälestan. Sest need, kes on olnud meiega, jäävad meile alatiseks alles. Mõtetes, südametes ja tegudes. Ma luban, et hoian su elutööd.