20. juuli 2013

Igapäevased asjad

Muhedik soovitas mul blogida igapäevastest asjadest. Blogimine, nagu aedki, on muuseas teraapiline tegevus. Isegi FB-s enese välja elamine on, eriti kui keegi reageerib :).
Enamus ajast on paraku kulunud kas õhu ahmimisele, õiguskaitseorganitega suhtlemisele, või Ida-Virumaa vahel sõitmisele. Õnneks on ümber olnud toetajaid ja abilisi nii pere kui sõprade hulgast.
On aasta ilusaim aeg ja musti mõtteid mõelda ei tohi. Meil pole ka lämmatavalt palav, päris mõnus töötegemise ilm. Ainult kohutav kuivus, mis sunnib müügiplatsil iga päev vähemalt neli tundi vihmutama ja sellegipoolest olen osadest taimedest vist lahti saanud, mis teiste varju jäänuna on ilmselt janusse jäänud. Eile oli viimase viie nädala ainuke päev, kui kastma ei pidanud ja aedki sai lõpuks juua. Täna oleme samas staadiumis kus üleeile, pump laksub. Ega maagi eriti midagi saanud, rohides tolmab päris korralikult.
Lõpetasin omale töökoha tegemise, kevadel käis see potistamine pukkidel oleval euroalusel ja pagana ebamugav oli. Naabrimees tegi mu kõnniteeplaadi panekut nähes küll koledaid lõustu ja lubas mõni õhtu tulla ümber tegema. Äkki tulebki, sellepärast on vahed liivatamata. Aga kui ei tule, lepin olemasolevaga, sest minu haigete randmete jaoks olid need 30x30 kivid lihtsalt liiga rasked, et neid millimeetri täpsusega paika sättida.
Siis tekitas pooljuhuslikult õuele sattunud hiidtraktor mulle uue istutusala, mille esialgu lihtsalt kanga alla marineerima panin. Seda kohta korrastada oli ammu plaanis, isegi mullahunnik lösutas kohal ja kasvatas rakvere raibet ja muid keni asjandusi, ainult et aega ei olnud. Suurel traktoril oli see kümne minuti töö, poiss pani ajama ilma rahagi küsimata. Ma pole veel ülegi mõõtnud, midagi hakkab küll juba visualiseeruma ja kangas on otsas, et lõpuni ära katta.
Mu väike abiline on tagasi ja lisaks umbrohust puhastele peenardele tähendab see ka kraanikausist haihtuvaid musti nõusid ja piinlikkuseni mukitud ja kammitud koeri, kelle võiks iga kell näitusele kupatada. Sest koerte kammimine on kõige lahedam töö.
Täna õhtul kütan üle tüki aja sauna. Puhastan ihu ja hinge, üksinda. Naabrid kutsusid küll enda juurde saunatama, aga mul ei ole seltskonnatuju ja nende 110-kraadine saun on minu jaoks ka tsutt karm.
Aias iseseisvat elu elavad rebasesabad on sel aastal kuidagi eriti mõnusad hekid tekitanud. Mulda selles kohas on kivide peal napp viis sentimeetrit, nii et las pidutsevad, püsikutele see koht ei sobi.
Niidetud murul puhkab silm alati. Kellegi teisel tuli meie kivide vahel traktoriga niitmine küll paremini välja, aga selle tööga ma saan hakkama. Iseasi on traktori terade vahetamine, mida oleks ka hädasti vaja teha. Õnneks on mul abivalmis naabrimehed.

Esivanemate vaimude kohaolu on sel nädalal eriti tuntav olnud. Nad on küll kogu aeg siin, kuid viimasel ajal kuidagi eriti lähedal. Hoiavad ja kaitsevad. 



9 kommentaari:

  1. Väga ilus, mis sa oled oma kasvuhoonega teinud! Pean sust eeskuju võtma, see on hea idee!

    VastaKustuta
  2. Pole ju häda midagi sel kasvukaesisel sillutisel (no muidugi oleks ilmselt hiljem mugavam ja ei komistaks kergesti, kui naabrimees tuleks ja väheke neid plaate veel loodiks). Aga kogu see nurk on imeilusaks saanud mu meelest.
    Ja suur uus istutusala teeb lausa kadedaks. :)

    VastaKustuta
  3. Lugesin kahte viimast postitust korraga.Elan hingega Teile kaasa.Avastame aina uuesti,et meie,põhjamaalaste tähtsaks masenduse raviks ongi töö,selline,mille tulemus silmaga nähtav ja käega katsutav.
    Tähtsaima inimese kaotuse järel tundub edasine nii mõttetu.Aga Teil on alles veel 2 suurt sammast.Teie enda tervis,mis nii paljut üle elades laseb Teil ikka tegutseda.Ja Teie esivanemate vaimudega põliskodu.Ka siis,kui on enneolematu põua-aasta,kus kõik kõrbeb,ja samal ajal ei lase olud Teil aia ja äriga edasi minna,jääb see maa koos vanade-uute hoonetega kestma.
    Kadunud sõpra ei asenda.Aga olemas on sugulased(kes küll paraku pole alati hingesugulased,minu kogemus),lähemad sõbrad ja "võõrad sõbrad",nagu siinkirjutaja.
    Igapäevastest asjdest-soovitus neist kirjutada oli geniaalne!
    Niisiis,igapäevastest.Rebasesabad on mul parimad hekililleks.Mida pikemate sabadega,seda ilusam.Olen proovinud küll sõrmkübaraid,astreid jne,aga edaspidi ikka rebasesabad.Ja teised suured suvelilled on kosmosed,sel aastal lugesin,et "ammuunustatu ja tagasi",siis olek tahtnud kohe hüüda,et mul nad alati olnud.Istutusala tekkis siis küll ootamatu kingitusena.Kui just väga sobimatu koht pole,sai pool tööd ju korraga tehtud.
    Tegusat suve,väikeseid igapäevaseid kordaminekuid!VIHMA VIHMA,see puhastab
    Päevalill

    VastaKustuta
  4. Nii ongi, elu koosnebki igapäevastest ja pisiasjadest. Ja kõik kokku on see enda ja aia lugu, mida on ilmselt hea siis, kui me päris tudikesed oleme, lugeda.
    Sillutatud pisikesed kohad, mis on rohelised keskel, mõjuvad alati kuidagi väga puhtalt ja eks nad seda olegi. Pildilt ei saa väga aru, et ta mingi kõverik oleks, päris ilus on vaadata.
    Ja muidugi, aias on alati ise lilleõitest ilusamad, kõik niidetud kohad.

    VastaKustuta
  5. kirjuta jah meile ja endale. See on tähtis nagu Muhedikki ütles.
    Loodetavasti tuleb vihma veel. meil siin tasapisi ikka tilgub. Pinnas aga on tõepoolest hullult kuiv. Ei igatse seda suvitajate ilma tagasi sugugi.

    Rebasesabad oli kunagi mu suured lemmikud. Supilinna pinnases võtsid vinged mõõtmed. Ilus hekk.

    VastaKustuta
  6. Kirjutamine on hea, aitab mõtteid korrastada ja maandab. Minu meelest pole sellel plaadiväljakul viga midagi, igapidi vinks-vonks.:) Mehed lihtsalt ajavad vahel millegipärast seda millimeetrist täpsust taga. Väike nihe pole üldse mingi patt. Põhiline, et aluspind kõva ja ohjeldamatute sügisvihmadega plaadid viltu ei vaju, nagu minu esimese paeparketiga juhtus. Selle pidin küll teist korda ümber laduma.

    VastaKustuta
  7. Yhes juturaamatus kirjutati - oma nähtamatule vaenlasele tuleb anda nimi, siis on temast võimalik jagu saada. See tähendab, et oma murede sõnadesse valamine ja välja elamine avitab tõesti. Iseasi, kas on soovi kõike teistega jagada. Aga Sinu plogi loevad elu näinud inimesed, kes niisama lahmima ja kritiseerima ei kipu, kas pole.
    Aias töötamine on rõõm kõigile meeltele. Töö viib mõtted halvast ja kurjast eemale, see on absoluutselt õige.
    Lugu varastatud taimedega on yle mõistuse loll. Ma loodan, et sellise asja korraldaja saab korralikult tasutud. Pätt ei ole inimene, ytleb minu korralik kogemustepagas, ja neid tuleb peletada, et mitte öelda hävitada.
    Sillutis annab tõesti aiale puhtama ilme. Sinu aed näeb plaaditud teedega suurepärane välja. Rääkimata asja praktilisest kyljest - suurema osa aastast on meil ju pori, märg ja kylm. Tööd on sellega kyll, aga parem yks korralik sillutamine yks kord kui soojal ajal alatine pidev porilompide täitmine ja pinnaseradadega jahmerdamine.
    Tubli oled. Ja eriti tubli ses mõttes, et ei keskendu probleemidesse uppumisse, vaid lahendustele ja edasiminekule. Alla anda on lihtne, võidelda igayks ei suuda ega soovigi. Jõudu Sulle.

    VastaKustuta
  8. Mul on südamest hea meel, et täna muudkui sajab ja sajab. Saad ometi natuke puhata. Palun leia aega söömiseks. Avastasin, kuidas saab kiiresti ja maitsvalt vitamiine manustada - osta ämbrike kreeka jogurtit (Selveri ketis) ja sega paari spl jogurti sisse purustatud marju: sõstraid, vaarikaid - mis iganes kätte juhtub. Ja igal hommikul 1 kanamuna vähemalt!
    Kui on suurem paljundamise, istutamise jms töö, kutsu appi! Tuleksin ja usun, et teisigi blogilisi oleks tulemas.

    VastaKustuta
  9. Jah kirjutamine on teraapiline tegevus. Kui minul on rasked ajad, siis ajab kirjutama ja midagi muud ei tahagi nagu teha. Aga siit jäi silma, et sõidad Ida-Virumaa vahet, oleksid võinud mulle ka külla korra tulla.

    VastaKustuta