Vihmast. muruniitmistest, hunnikutest

Vihmaga on meil sel aastal üldiselt hästi olnud. Kõige kuumemal ajal tuli ikka paaril korral voolikud mööda õue lahti rullida, aga peale seda, kui ma endale selle udupeene ise tagasirulluva süsteemi ostsin, pole seda veel kordagi vaja läinud. Efekt ilmselt sama, mis vihmavarju kaasavõtmisel - siis ju teatavasti ei hakka sadama. Üldiselt on ka selle vihma ajastusega olnud nagu aiapidaja unistus: sajab peamiselt öösiti, vastu hommikut, päeval paistab päike. Praegusel hetkel on asjalood küll paigast ära, kella kuuest saadik sajab täielikku paduvihma.
Taimede lopsakusele mõjub selline niiskuse ja soojuse reziim muidugi ülihästi. Muru, vabandust,  heinamaa, lopsakusele ka. Poleks ma olnud veendunud, et see olin ikka mina ise, kes eelmisel pühapäeval enne kokkutulekut lõkke- ja kiigeümbruse muru niitis, poleks ma seda isegi uskunud. Rohi oli oma kolmkümmend sentimeetrit kõrge, kui ma teisipäeva õhtul uuesti traktoriga niitma hakkasin.
Ma muidugi tean kogu seda kena teooriat, et niita ei tohi rohkem kui 1/3 kõrgusest ja niitma peaks kaks korda nädalas, aga selle koha peal annab minu matemaatika lihtsalt alla. Meie kivise ja sopilise krundi täielikuks puhtaksniitmiseks kulub üheksa tundi (trimmerdamine ei lähe siia sisse) ja 2x9 tundi muruniitmist igal nädalal ei taha mu ajakavasse kohe kuidagi mahtuda. Seda enam, et argipäeviti saan aeda heal juhul kell kuus õhtul ja peale kaheksat ei niida meil siin mere ääres ikka mitte midagi, kaste on nii paks, et mätsib rohu lihtsalt kokku. Olgu see suvi muidu nii kuiv kui tahes.  Põhimõtteliselt tähendaks nii-öelda raamatu järgi muruniitmine minu jaoks seda, et muuks aialiseks tegevuseks aega üldse ei jääks. Seega teen südame kõvaks ja ei tee rohu pikkusest väljagi, niidan umbes kord kahe nädala tagant ja trimmerdamist tuleb veel harvem ette, nii paar-kolm korda suve jooksul. Nii et näidisaiaks kohe kindlasti ei kõlba :).  Aga kuna rohumaa mulle meeldib ja mingit kivikattega kaetud hiidalasid ma kohe kindlasti ei taha, tuleb leppida asjaoludega nii nagu on...
Kivikattega aga juhtus hoopis imelik lugu, mis näitab järjekordselt ja täiesti selgelt, et inimene õpib kogu elu. Ma ei oska öelda, kui palju siia krundile ja tee peale liiva, kruusa ja killustikukoormaid veetud on, kümneid ja kümneid. Alati olen otsinud müüjaid kuulutuste kaudu. Ja kui palju raha ma nende vedude eest maksnud olen, ei taha üleüldse mitte kokku arvutada, paha hakkab.
Muhediku juurest tulles aga hakkasin naljaviluks maakivikillustikku guugeldama ja kusagil leheküljel N sattusin äkki keskkonnaministeeriumi kaevelubade leheküljele. Kus kenasti maakondade kaupa kirjas, millised karjäärid olemas on ja mida kaevandavad. Taga ka firma nimi, kellele kaeveluba antud on. Ning kui firmanimi teada, pole ju midagi lihtsamat, kui välja uurida telefoninumber ja kodulehekülg. Nii juhtuski, et avastasin nii kruusa, killustikku kui liiva müüva karjääri praktiliselt omaenese nina alt Keila lähedalt Karjakülast. Ja juba reedel veereski esimene kruusakoorem õuele, 15 tonni vedu 350 krooni. Homme on mul plaanis talle seltsiks veel üks liivahunnik tekitada ja siis...siis on mul oma kõrvade vahel lehvivate ideede teostamisest puudu veel ainult labidamees ja see on siinkandis muidugi kõige raskem ülesanne. Aga ma ei kaota lootust. Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama. Kui muud üle ei jää, tassin ise. Kasvõi supilusikaga.