Töö ja vile koos

Pikk nädalavahetus on vägagi sisutihe olnud. Reedel tõttasin kohe Nurgale, päris põnev oli, sest väljas oli taimi, mida tavaliselt ei näe ja müüjaid, keda tavaliselt ei kohta. Samuti sai esmakordselt ka Nurga arboreetumis ringi jalutatud, milline jube töö pidi see olema mingist võsaalusest nii kaunist varjuaeda kujundada.

Olin endale eelnevalt tellinud garden.ee-st mõned inglise aiatööriistad ja võin nüüd juba öelda, et kuigi kallid, on need Burgon&Ball asjad oma hinda täiega väärt, ikka tõsine aedniku relvastus. Reklaami tegema ei hakka, sest need said poes otsa.
Taimi oli muidugi igat masti ja mõnda polnud varem näinudki. Ostudeta muidugi ei pääsenud. Järvseljalt sain kauaotsitud Koehne ja Vilmorini pihlakad (sorbus Koehne, sorbus Vilmorini), kääbus-seedermänni (Pinus pumula), kanada tsuuga (tsuga canadiensis) Jedelohh ja tumeda piparmündi "Blue Palsam".
Väga põnev oli ka lätlaste Zalenieki puukooli valik Sealt ei saanud lahkuda ilma kirjulehise jalakata (ulmus minor) Argenteovariegata, kaasa tulid ka must leeder (sambucus nigra) Black Lace ja soolapuu (halimodendron halidendron), viimase suhtes on nüüd info vastuoluline, müüja ütles, et on külmaõrn, samas Nurga puukooli andmebaast väidab, et tsoon 3...võta siis kinni, kus on tõde.
Kuigi olin endale lubanud, et ei mingeid püsikuid...isegi kokkutulekuasjad veel maha istutamata ja kohta pole ja kaevata ei jaksa... jäid ikkagi näppu täidisõieline pööris-kipslill, mille sordi suutsin juba ära unustada, aprikoosivärvi õitega vägihein Jackie ja aspar.
Lisaks muidugi palju kasulikku infot, näiteks sain teada, et päris meie lähedal asub üks sõnajalgade kasvatamisel spetsialiseerunud Enno talu, võtsin lahke pererahva kontaktid, pidid Inglismaalt eoseid tooma ja kohapeal kasvatama, taimed olid väga ilusad ja terved. Kui ma kunagi varjuaiani jõuan, lähen kindlasti sealt ostma. Muuseas pärinevad sealt ka Hansaplandis müügilolevad sõnajalad.
Koju jõudes suutsin veel kaks tundi muru niita ja õunakoogi ahju visata, siis juba olidki esimesed ühtelauljad kohal, laulmisest küll midagi eriti välja ei tulnud, repertuaar oli meiesuguste jaoks liiga keeruline. Aga päris veider ja lõbus oli õues suurelt ekraanilt telekat vaadata :). Hoolimata napist kümnekraadisest temperatuurist mõmisesime pea keskööni.
Laupäeval läks tõsiseks töötegemiseks. Kell kümme podises õuele traktor ja hakkas songermaad siluma ja tiigiauku kaevama. Ise korjasin traka tagant kive ja juurikaid, silusin rehaga maad, huvitav, kas veel oleks mõtet muru külvata? Vahepeal kaevasin ka natuke ja panin vanad iirised uude kohta maha, sellest hoolimata on kõrgpeenra taga veel kümneid potsikuid.
Eriti tublid olid aga Lepatriinud, veel laupäeva hommikul oli selle koha peal lihtsalt kuuriserva pandus, mis oli kuuri tagant kuiva jalaga majja pääsemiseks küll paras, aga näiteks kohvri või käru vedamiseks kitsavõitu, õhtuks oli sellest juba kena tee saanud. Viimasena tegin killustiku ja  kangaga korda nululapse ümbruse, varasem ajalehe- ja kooremultshikate oli paksult orasheina täis kasvanud.

Laupäevaõhtune saun aitas väsinud konte pehmitada, aga ikka on selline tunne, et täna vist ei viitsi ja jätkemindpalunrahule. Aga karta on, et kuna õues käib endiselt traktorimüdin, siis kaua ma siin arvuti taga vastu ei pea ja lõpuks leian end ikka, labidas käes, uut püsikuala kaevamast...Kuidas õnnestuks endale selgeks teha, et ei mingeid uusi taimi, pole ju mõtet teha istutusalasid kohtadesse, kus keegi kunagi ei käi???
Ahjah, ja paar uut elanikku on meie muinasjutuaias ka, ja katsuge mulle ainult öelda, et neil pole hinge sees, oleks te ainult kuulnud, kui kõvasti nad poes kisasid ja kaasavõtmist nõudsid, näe, ühel on nüüd natuke häbi ka...