Nädalavahetus

Imetore oli. Tõesti imetore.
Aitäh kõigile.
Kes tulla ei saanud, tulgu ikka. Siis, kui saavad.
Soe oli. Natuke liigagi. 27 kraadi varjus oleks muidu ju täitsa talutav, aga sinna juurde 85 protsenti õhuniiskust tegi olemise ikka väga palavaks. Meil polnud veel väga viga, mereäärne värk, õhk liikus. Aga pühapäeval Ellamaal, Nurga puukoolis oli küll tunne, nagu oleks seisva kuuma õhuga katlasse sattunud. Isegi minusugune soojalemb puges konditsioneeriga autosse soojavarju.
Vapramad käisid meres sulistamas. Palju häid kooke. Rohkesti naeru ja juttu jätkus kauemaks.
Telkijad said patsaka vihma ka.
Pilte minul ei ole, suures perenaisetuhinas ununesid tegemata. Aga ehk saadetakse.
Paverpolid toimetatakse siis tegijatele, kui nad ära kuivavad. Sellises niiskuses võib see aega võtta.
Eile õhtul olin kogu sellest sekeldamisest nii kutu, et läksin kell kümme magama.
Tormi meil ei olnud, paar korda lõi välku ja müristas, sadas ka ladinal.
Kell veerand üks öösel ärkasin kaukaaslase haukumise peale. Kaks päeva koduarestis istunud koeratüdruk oli irvakile jäänud köögiaknast välja hüpanud ja nautis vabadust. Õnneks tuli vilistamise peale peaaegu kohe koju ja ma sain edasi magada.
Nüüd peab hakkam põõsa alla jäetud potsikute ja nutsakate sisuga tutvuma ja kohti välja mõtlema...
Nurgalt ei saanud ka muidugi tühja käega ära tulla. Roos Double de Light (nüüd on neid siis üheksakümmend üheksa ja mul on kurikarvane tunne, et ümmargune number tuleb veel sel aastal, khm), jaapani nulg, tammelehine hortensia, üks thunbergi kukerpuu hirmpõnevate kahe- ja kolmevärviliste lehtedega, sordinimi kodus.
Hirmhea meel selle üle, et saime oma seisva kangakuhila õigesse kohta antud. Õhtul oli tunne, nagu oleks tonn kive südamelt langenud. Ehk nüüd jõuab ka selle onni kordategemiseni...seni jäi ka mõte selle taha kinni, et neid asju pole kuhugi panna.