Augusti viimane nädalavahetus

Vananemise kõige vastikum kaasnähtus ei ole mitte kortsud ja ülekilod (nagu väidavad naisteajakirjad), vaid nähtus, et mingil salapärasel põhjusel kulgeb aeg üha kiiremini ja päevad jäävad aina lühemaks. Millega see salapärane ilming seotud on, ei tea, aga ma pole ainuke, kes seda märganud on. Kahjuks pole selle raviks ühtegi asja välja mõeldud. Nii ongi, et alles sai reedel töölt koju jõutud ja mõnusalt ringutatud, et nädalavahetus ees ja küll teeks...nüüd on pühapäeva pärastlõuna käes, peaaegu kohe tuleb tööle minna ja tehtud pole ikka midagi märkimisväärset.
Laupäeva hommik algas võitlusega invasiivse võõrliigiga, mille ma algaja aiapidajana ise mõned aastad tagasi kohale tassisin, kurdlehise kibuvitsa ehk rosa rugosaga. Mere ääres olid nad ju nii kenasti väikesed, haritud maasse saades aga...no parimatest parimad paari aastaga juba minukõrgused. Oli ka viimane aeg nendest lahti saada, esiteks lämmatasid nad naabreid, teiseks aitas esialgu veel hammasülekandega suurtest oksakääridest, järgmisel aastal oleks juba ilmselt saagi vaja läinud. Juurejurakate välja kaevamise eest avaldan tänu... endal oleks nende väljakiskumise peale vist terve päev kulunud. Igatahes õhtuks olid nad kolitud kohta, kus neil on ruumi laiutada. Enne istutamist tuli veel kuuri tagant muru niita...käru endiselt trakal taga, kes seda lahti harutada viitsis...ja kolli otse loomulikult kärus rõõmsalt haukumas.
Siis läks kultuurrooside istutamiseks. Maasse said kõik peale endanimeliste, mis jäid pühapäevaseks maiuspalaks. Enne kadus lihtsalt päike puulatvade taha. Vahepeal käis ju külalisi ka, kellega oli vaja mullmull teha, naabrimees, Nodsupere....
Siis muinastulede öö. Kaua ei viitsinud mere ääres olla, kuigi lõke tuli meie külal seekord väga hästi välja.

 Kuu oli taevas hiigelsuur ja lahe ääres põles ikka paarkümmend lõket veel. Aga mulle lihtsalt ei meeldi nende libedate rannakivide otsas kottpimedas ringi koperdada ja miskipärast ei kesta need mereäärsed peod kunagi kaua, ega seal paekalda all eriti hubane ei ole. Tulin koju ära, teised jäid algul veel pidutsema, aga kella üheteistkümneks oli juba kogu kamp kodus.
Pühapäevane ilm võttis igasuguse õuestoimetamise isu. 11 kraadi ja vinge tuul.Kui kevadel oleks seda täiesti normaalseks aiailmaks nimetatud, siis sügisel tekitas hoopis tahtmise kaminasse tuli teha, pleed ümber tõmmata ja kuuma teetassi läheduses raamatut lugeda.  Lepatriinu läks järeltulijat Tartusse viima ja mina jäin üksi koju. Istutasin maha neli viimast roosi. Vaatasin pooleloolevat püsikupeenart...vaatasin veelkord...siis veel natuke ja kobisin tuppa tagasi. No kui ikka üldse tuju ei ole, ei maksa end, hambad ristis, ka kaevama sundida. Ehk tuleb septembris vananaistesuvi. Nii palju neid istutamata asju ka pole, et kuidagi ei jõuaks.
Soprasime naabrinaisega hoopis paar tundi küla ajaloos, vanades kirikuraamatutes ja fotodes. Põnev oli. Siis läks naabrinaine ära ja ma surfasin veel natuke Saagas. Vahepeal pesin sinkjasmusta südametunnistuse rahustamiseks puhtaks suurema osa esimese korruse põrandatest ja korjasin õuest pesu ära. 
Aga vanadusest ja laiskusest hoolimata on mu silmamõõt endiselt täpne :). Hõiskasin tiigi suuruseks kuskil umbes 5x6 meetrit, tegelikult on 5,5 korda 6,5...ja kuskohast see vesi juurde tuleb, eriti hästi on näha kahte pilti kõrvuti pannes, vasakpoolne siis tänane ja parempoolne nädalatagune, enam ei tundugi see auk väga suur ja vee sügavus on juba praegu üle meetri. Lepatriinu siin igatses endale talveks isiklikku liuvälja, kus uisutada :).