29. august 2010

Augusti viimane nädalavahetus

Vananemise kõige vastikum kaasnähtus ei ole mitte kortsud ja ülekilod (nagu väidavad naisteajakirjad), vaid nähtus, et mingil salapärasel põhjusel kulgeb aeg üha kiiremini ja päevad jäävad aina lühemaks. Millega see salapärane ilming seotud on, ei tea, aga ma pole ainuke, kes seda märganud on. Kahjuks pole selle raviks ühtegi asja välja mõeldud. Nii ongi, et alles sai reedel töölt koju jõutud ja mõnusalt ringutatud, et nädalavahetus ees ja küll teeks...nüüd on pühapäeva pärastlõuna käes, peaaegu kohe tuleb tööle minna ja tehtud pole ikka midagi märkimisväärset.
Laupäeva hommik algas võitlusega invasiivse võõrliigiga, mille ma algaja aiapidajana ise mõned aastad tagasi kohale tassisin, kurdlehise kibuvitsa ehk rosa rugosaga. Mere ääres olid nad ju nii kenasti väikesed, haritud maasse saades aga...no parimatest parimad paari aastaga juba minukõrgused. Oli ka viimane aeg nendest lahti saada, esiteks lämmatasid nad naabreid, teiseks aitas esialgu veel hammasülekandega suurtest oksakääridest, järgmisel aastal oleks juba ilmselt saagi vaja läinud. Juurejurakate välja kaevamise eest avaldan tänu... endal oleks nende väljakiskumise peale vist terve päev kulunud. Igatahes õhtuks olid nad kolitud kohta, kus neil on ruumi laiutada. Enne istutamist tuli veel kuuri tagant muru niita...käru endiselt trakal taga, kes seda lahti harutada viitsis...ja kolli otse loomulikult kärus rõõmsalt haukumas.
Siis läks kultuurrooside istutamiseks. Maasse said kõik peale endanimeliste, mis jäid pühapäevaseks maiuspalaks. Enne kadus lihtsalt päike puulatvade taha. Vahepeal käis ju külalisi ka, kellega oli vaja mullmull teha, naabrimees, Nodsupere....
Siis muinastulede öö. Kaua ei viitsinud mere ääres olla, kuigi lõke tuli meie külal seekord väga hästi välja.

 Kuu oli taevas hiigelsuur ja lahe ääres põles ikka paarkümmend lõket veel. Aga mulle lihtsalt ei meeldi nende libedate rannakivide otsas kottpimedas ringi koperdada ja miskipärast ei kesta need mereäärsed peod kunagi kaua, ega seal paekalda all eriti hubane ei ole. Tulin koju ära, teised jäid algul veel pidutsema, aga kella üheteistkümneks oli juba kogu kamp kodus.
Pühapäevane ilm võttis igasuguse õuestoimetamise isu. 11 kraadi ja vinge tuul.Kui kevadel oleks seda täiesti normaalseks aiailmaks nimetatud, siis sügisel tekitas hoopis tahtmise kaminasse tuli teha, pleed ümber tõmmata ja kuuma teetassi läheduses raamatut lugeda.  Lepatriinu läks järeltulijat Tartusse viima ja mina jäin üksi koju. Istutasin maha neli viimast roosi. Vaatasin pooleloolevat püsikupeenart...vaatasin veelkord...siis veel natuke ja kobisin tuppa tagasi. No kui ikka üldse tuju ei ole, ei maksa end, hambad ristis, ka kaevama sundida. Ehk tuleb septembris vananaistesuvi. Nii palju neid istutamata asju ka pole, et kuidagi ei jõuaks.
Soprasime naabrinaisega hoopis paar tundi küla ajaloos, vanades kirikuraamatutes ja fotodes. Põnev oli. Siis läks naabrinaine ära ja ma surfasin veel natuke Saagas. Vahepeal pesin sinkjasmusta südametunnistuse rahustamiseks puhtaks suurema osa esimese korruse põrandatest ja korjasin õuest pesu ära. 
Aga vanadusest ja laiskusest hoolimata on mu silmamõõt endiselt täpne :). Hõiskasin tiigi suuruseks kuskil umbes 5x6 meetrit, tegelikult on 5,5 korda 6,5...ja kuskohast see vesi juurde tuleb, eriti hästi on näha kahte pilti kõrvuti pannes, vasakpoolne siis tänane ja parempoolne nädalatagune, enam ei tundugi see auk väga suur ja vee sügavus on juba praegu üle meetri. Lepatriinu siin igatses endale talveks isiklikku liuvälja, kus uisutada :).

6 kommentaari:

  1. Isver-susver - sa oled ikke õnnega koos, et vesi niimoodi tiiki ise tuleb. Nagu ma juba eelmine kord ütlesin, et nüüd pole muud kui talv läbi plaani pidada ja siis kevade lõpus kujundama hakata:) Kile jama jääb ära!

    Ja mina ka ei teinud täna mitte midagi õues - vastik külm tuul. Võtsin hoopis toasolevad taimed käsile ja korrastasin kaktuseid - nüüd lakun nurgas haavu :DD

    VastaKustuta
  2. mina kolisin kööki õuest sisse
    ja olin õnelik, et ära jaksasin mitte ei tahaks enam õues süüa teha;))

    VastaKustuta
  3. Mis see siis nüüd on? Oli üks tiigisüvend. Nüüd on juba kaks? Kevad saab ülipõnev olema, kui sellest praegusest savi-muda plögast ilusaid kaldapealseid kujundama hakkad. Aga see sügis tuli ikka kole vara. Isegi pimedust on rohkem, kui see praegusele ajahetkele sobiv peaks olema ja nii vastikult külm on. Prr! Antagu kuum suvi tagasi!

    VastaKustuta
  4. Ikka üks tiik on, kaks erinevat pilti :). Ja haavu lakun mina ka, päev läbi teleka ees roosiokkaid välja kiskunud...

    VastaKustuta
  5. oh, Sa jõuad isegi Saagas ja kirikuraamatutes tuhnida! mina jõuan veel ainult mõelda, et peaks, tuleks, võiks...
    ja eilse päeva suurim tegu oli toalillede sissetassimine ning saunaskäik.

    aga õuetiik...oo-jeee!, õnnelik Thela!

    VastaKustuta
  6. No kui ühte päeva mahub niiiii palju, siis pole ju veel märkigi mingist vananemisest, eksju:)

    Aga see tiik on jah üks suur õnnestumine. Vaatasin neid kaht fotot kõrvuti ja mõtlesin, et oh kui vahva kui ka päriselt oleks sedasi, et sillake keskel ja puha. Äkki lasedki selle teise poole ka kaevata?
    Vasakpoolsel, s.t. uuemal fotol meeldib mulle vasak kallas, et ta pole lihtsalt sirge joon, vaid seal on ka see väike jõnks sees. Looduses on enamasti ikka jooned veidi kõverad.
    Õnneseen oled Sa küll!

    VastaKustuta