1. september 2010

Püsikumaratoni lõpp

Peale kaht enam-vähem talutava temperatuuriga õhtupoolikut õnnestus suurem osa püsikualast valmis saada. Kõik vedelevad püsikututsakad ka ära istutada. Mõned ka ümber istutada. Deia delfiiniumi jaoks on veel koht olemas, aga rohkem ei mahu küll midagi.
Jäänud on veel mõned puud ja kümmekond põõsast. Viimased lähevad ilmselt pottidega maasse, kui see rohi viimaks ometi kasvamise ära lõpetab. Kohti mul nende jaoks praegu ei ole ja ei suuda hetkel ka välja mõelda. Ja üleüldse on tunne, et enam pole mitte millegi jaoks kohta ja ma ei taha enam ühtegi peenart juurde teha. Juba praegu kipub asi hoomatavuse piiridest minu jaoks välja libisema. Mare mainis vist ühes kommentaaris, et kui mõni koht korda teha, hakatakse seal ka käima...meie aias see küll ei kehti. Käiakse ainult kindlates kohtades ja nii juba aastaid. Isegi õuegrilli on sel aastal vaid kolm korda kasutatud, üks kord mais ja kaks korda augustis.  Oleme sel aastal niidetavat ala üksjagu kokku tõmmanud ja pole sellest keegi puudust tundnud, käidi seal enne ainult murutraktoriga ja nüüd lihtsalt ei käida üldse. Lisaks olen aiast avastanud nii mõnegi kaugemal oleva põõsa või püsiku, mis on täiesti märkamatult ära õitsenud ja mul pole halli aimugi, millised ta õied välja nägid. Nii et jääme mõistlikkuse ja haaratavuse piirimaile.
See aasta jääb ka viimaseks, kui pika, kolmenädalase suvepuhkuse saime. Järgmisel aastal saame omaniku otsusega ühe nädala märtsis, ühe detsembris ja kaks suvel. Money talks.
Sügisnukrus on vist peal, see hammasteplagistamise aeg jõudis minu jaoks vist liiga ootamatult ja vara kätte. Tegin peale istutamist veel krundil ringi, toomingad on lehtedest lagedad. Pihlakate  ja hobukastani lehed on kollakaspruunid, kased on paari päevaga kollakaks tõmmanud ja pillavad lehti. Saarel on õnneks veel lehed küljes, nii et alla nulli ei tohiks minna, mul on toalilled alles õues.
Kui nädalavahetuse ilm lubab, tuleb puud ära istutada, uus püsikupeenar katta ja puudealuseid korrastada, eelmise aasta ajalehtedest on ainult peenike puru alles, millest umbrohi mõnuga läbi vohab. No ja ka peenardes pole neid va võililli üldse mitte vähe...

3 kommentaari:

  1. Tuttav lugu. Igasügisesed tõotused, mis kevadel enam midagi ei maksa.

    Aga te seal ei ela vist mitte teises riigis, vaid kuskil mujal mandril. Meil pole isegi mitte lehekribalad veel kollakaks tõmbunud ega varisema hakanud. Kui mitte arvestada pruunide lehtedega murdunud oksi, mis lõkkeplatsil põletamist ootavad:)

    VastaKustuta
  2. Lugesin täna Maalehe viimselt lehelt sügisprognoose ja otsustasin siis septembrit nautida nii palju kui saab. Tänavu pikka sügist ei tulevat, eks saame näha. September läheb soojaks tagasi, kuigi ööd vist mitte.


    Meie oleme Muhedikuga ühes kandis, nii et ei paista veel jah kusagilt.

    Nii, aga tertasin pilku selle ajalehtedega katmise koha peal. Millal ja kuidas?

    VastaKustuta
  3. Ajalehtedega võid katta millal iganes. Oluline on, et katmisele minev maa oleks tehtud umbrohupuhtaks niipalju kui võimalik ja kindlasti tuleb peale panna mults. Heaks ajalehe paksuseks on 5 cm, siis püsivad nad vähemalt 3 aastat. Otsi üles mu postitus hostapeenra tegemisest.

    VastaKustuta