Põletusrohimine

...on asi, millest meil on minu meelest teenimatult vähe räägitud ja kirjutatud. Ei pidavat eriti öko ka olema, hävitavat igasuguseid mutukaid. Iseküsimus, kas kõiki neid mutukaid ikka vaja ka on ja selle üle, mis on öko ja mis mitte, võib lõpmatult vaielda.
Tegemist on ülilihtsa riistapuuga, mille ühes otsas on gaasiballoon, keskel lüliti ja teisest otsast väljub suunatud leek, mis on piisavalt tugev umbrohu ärakõrvetamiseks ja piisavalt nõrk, et mitte midagi muud põlema panna. Kulu sisse või väga tihedasse peenrasse muidugi sellega ronida ei soovitaks. Umbrohujuuri ka muidugi ära ei põleta, vigastab küll. Kivide vahel ja mujal, kust juuri kätte nagunii ei saa, ideaalne. Stokkeris on see riistapuu täiesti müügil, firma Rothenberger, kahjuks ei tea hinda, sest enda oma ostsin aastaid tagasi. Kui eile käisin sellele torule uut gaasiballooni ostmas, nägin neid igatahes seinal rippumas. Kui keegi katsetada tahab, võin laenata, gaas maksab 75 krooni.
Piltidel on minu nädal aega tagasi veel täiesti hukas olnud okaspuuala. Tehnoloogia siis järgmine: nädal aega tagasi tõmbasin okaskeradele prügikotid pähe ja lasin kogu ala Round-upiga üle. Ristikule muuseas mürk ei mõjunud. Eile õhtul töölt tulles sussitasin põletusrohijaga tunnikese ja lõpuks lasin omaenda südame rahustuseks kogu kupatuse voolikust veega üle. Kuigi see poleks eriti vajalik olnud. Oleks võinud veel korralikumalt, aga kella kümne paiku õhtul sõid sääsed perfektsionisti minus lihtsalt ära. Kummardusin kogu protsessi vältel vaid paar korda, et taimede sees kasvavaid tutsakuid välja tõmmata.

Ma muidugi ei arva, et probleem sellega igaveseks lahendatud on, varem või hiljem tuleb mul see kruus üles kraapida nagunii ja geotekstiil millegi umbrohukindlamaga katta. Aga seda saab teha kasvõi sügisel, opini jäänud kuue nädalavahetuse jooksul on põnevamatki teha, näiteks roosivaatlejaid vastu võtta :). Kui keegi tulla tahab, saatku meil.

Vihma hakkas sadama, aga enne jõudsin mõned klõpsud ikka teha. Frühlingsduft võttis mul suu ammuli, ise tahab veel kibuvits olla:

Selle tundmatut sorti roosi päästis õde aastaid tagasi mahajäetud naaberkrundilt.

Vana valge pojeng avab pärast mitmeaastast ümberistutusjärgset põdemist lõpuks esimesi õisi.
Lõpuks aga need tuustid, millele nime paluks. Kui ma tõesti suutsin endale elulõnga soetada, olen hädas, sest ronijatele mul eriti kohta ei ole. Ahnus ajab upakile...

Lisa lõunasele postitusele :)

Jaaniralli

...no ei tahagi ära lõppeda. Kõigepealt muidugi fantastiline aiablogijate kokkusaamine. Ootamatute tagajärgedega. Pärast Muhediku võlumaailma ja teiste aedade külastust pidin ma oma õele, kelle peamine aiandushuvi senini piirdus kas imetlemise või torisemisega minu tuustide aadressil (pidavat niitmist segama), korraldama ekskursiooni meie enda aias...ja esmaspäeva õhtul kell pool üksteist tabasin ta lõhnava kuslapuu alust rohimas :DDD. Nii et nakkav.
Esmaspäeval maadlesimegi peamiselt umbrohu ja muu rohuga, mis oli meie äraolekul pikaks veninud. Siis saabus maruvahva jaanik koos naabritega, jaanituli oli vägev.Kella kahe paiku öösel käisime jaaniusse otsimas. Leidsime ka, paraku polnud nad eriti fotogeenilised, sirasid niisama. Välja jõudsime mere äärde, kus oli üllatavalt soe. Osa taimi jõudis ikka kasvukohale ka, aga jaanipäeva pärastlõunal ma ikka lausa magasin kolm tundi. Siesta, noh. Kuigi ma lubasin, et eriti taimi kaasa ei kahmi, olen ikkagi suutnud soetada kaks nutsakat, mille liiki ma tuvastada ei suuda. Eks üritan nädalavahetusel pilti teha ja appi karjuda.
Aga nii nagu ma ennustasin, on külmast kevadest hoolimata esimesed roosiõied jaanipäevaks lahti: Lubatud shokolaadikoogi retsept ka:
200 g suhkrut
300 g mõrushokolaadi kakaosisaldusega mitte alla 70%
5 muna
400 g vahukoort
4 cl konjakit või Grand Marnier-d (kasutasin konjakit)
ja originaalretseptis oli ühe apelsini riivitud koor. Kuna olen liigagi hästi teadlik, millise solgi ja mürgiga tänapäeval apelsine pritsitakse, siis ma ei taha seda süüa ja kasutasin selle asemel sukaadi.
Munakollased vahustada suhkruga, shokolaad sulatada veevannis ja segada munakollasesegu hulka. Munavalged vahustada kõvaks vahuks ja segada ettevaatlikult munakollase-shokolaadisegu hulka. Segu kallata fooliumiga vooderdatud ahjupannile ja küpsetada 180 kraadi juures 10-15 minutit. Jahutada. Vahukoor vahustada tibakese suhkruga, lisada konjak ja sukaad. Määrida jahtunud koogile ja üritada kolmeks murda (viimane oli kõige keerulisem :D).

Õuekaktuse loo aga leiab siit. Oma suureks rõõmuks sain talle Kähri juurest kaks sõpra ka.

Tasuta asjad

Kui ma 1997.aastal vanavanemate talu pärisin (pehkinud seintega maja ja kolm hektarit võsa), polnud ka mul üldse raha. Esimese muruniiduki raha kogusin terve talve. Esimesed kolm aastat sai maja tati ja kleeplindiga parandatud. Mingil hetkel sain aru, et niimoodi enam edasi elada ei saa. Jätsin armsa, kuid vähetasuva oma firma maha ja kandideerisin tööle rahvusvahelisse firmasse. Võitsin konkursi ja elu muutus. Sissetulekud said pangalaenukõlbulikuks. Maja sai vähehaaval elamiskõlbulikuks remonditud. Panga ori olen kuni aastani 2012, seni ei tohi töötuks jääda :). Kuid selle eest on mul nüüd imeline koht, kus elada.
Kui ma hommikul fotokaga ringi käisin, leidsin päris palju asju, mille eest pole sentigi makstud. Kevadistest sinilille, ülaste ja siniliiliate väljadest olen pilte juba näidanud. Mets-lõosilmade ja tõrvalillede "peenardest" ka. Suvel puhkevad metsaveeres tuhanded karikakakrad ja kellukad. Mõned tegelased kasvavad peenrasse ka, seda karukella kiskusin algul välja, aga tema võitis ja nüüd on selline uhke puhmas:Või mille poolest on üks uhke kobruleht mõnest peenest dekoratiivrabarberist kehvem?

Need laanesõnajalad on maja ees kasvanud juba kolmkümmend viis aastat. Olin vist neliteist, kui onuga need väikeste taimedena käruga metsast tõime. (taks on naabrite oma, nii et kah tasuta)
Need kadakad on kunagi mu enda istutatud ja keskel varsti õide puhkevad kuningakroonid heinamaadelt kokku korjatud.
Tamme tõime kolmveerandmeetrise vitsakesena metsast täpselt kümme aastat tagasi. Üldiselt meie kandis tamme looduses ei ole, ei teagi, kuidas see tõru männikusse võis sattuda.
Rannaroos ehk kurdlehine kibvits sai toodud mere äärest kaks aastat tagasi.
Kurekella helevioletsed õied on nii mõnestki sorditaimest kaunimad. Vaarikad on meil umbrohu eest, kust ma neid kõik välja rebinud ei ole...lillekastidest, roosidest...

Kui omal mõistus otsa saab, siis eelmisel aastal Maalehe kirjastuse poolt üllitatud Rein Sanderi raamat "Metsast aeda" on kindlasti abiks, ehk on raamatukogudes olemas. Päris võõra maa peale muidugi küsimata labidaga toimetama minna pole ilus, aga küsida ju võib. Kui keegi tahab meie võssa kaevama tulla, andku ette teada, me paneme koerad kinni :).

Nojah, ja meie paarsada kivimürakat toimetas viimane jääaeg ka kindlasti tasuta kohale.
Tänane metsik tuul just õuestegutsemist ei soosinud, kõik, mis maa küljest lahti tuli, lendas. Hommikul oli basseinis randunud valge laev.

Ja lõpetuseks romantiline "rõdustseen" - kass ei karda seda nähvitsat sendi eestki.

Parim päev aukude kaevamiseks

Ilm oli hommikul ühtlaselt hall, aga ei sadanud. Sooja 13 kraadi, õhk niiskevõitu, sääsed undasid vaimustusest. Proovisin ära eile ostetud looduslikud sääseplaastrid eukalüptiõliga, uskumatu küll, aga toimisid. Seoses va sõrahirmuga olen äärmiselt ettevaatlik igasuguse mürgise keemia tarbimisel, aga see idee, et mina kaevan auke maasse ja sääsed minu nahka, ka ei meeldinud. Selles suhtes on igasugused looduslikud vahendid väga teretulnud.
Aukude kaevamiseks oli see ilm aga tõesti suurepärane, töö läks nagu lennates ja ühe hooga said maha nii eilne saak kui ka poputamisel olnud kaks viimast roosi ja tamarisk, mis kavatseb kohe õitsema hakata. Päikeselise koha ma talle leidsin, aga tuulevaikusega on meil siin poolsaarel üldiselt kehvad lood...
Lõpuks hakkas küll tibutama, aga see ei seganud.
Praegu aga kallab juba täitsa korralikult ja kusagil kaugel kõmistas ka. Õhurõhk on nii madal, et sauna korstnast tulev suits laskub maha ja teeb vaatepildi veel hallimaks.
Pilditegemiseks ilm ei kõlba, aga täna avasid esimesed õied idamagunad, esimene varane punane pojeng, kuldvihm ja kurdlehine kibuvits. Roosidel on nii suured pungad, et tundub, nagu saaks sel aastal jaanipäevaks juba õisi.
Panin foorumisse üles ka ühe äraandmiskuulutuse.

Anonüümsed aiahoolikud

Vot sihukest ühingut oleks mul vist kohe hädasti vaja. Kahjuks pole sellest midagi kuulda olnud.
Ma lubasin endale pühalikult, et ei mingeid uusi tuuste enne, kui kõrgpeenratagune vahejaam on tühjaks saanud. Ja ma peaaegu pidasin sellest lubadusest kinni, täna hommikul oli ootel veel vaid tamarisk, mis pole mulle veel öelnud, kus ta kasvada tahab, ja mõned hostabeebid, mis on istutamiseks ikka veel liiga tillud.
Vahepeal aga jõudsin tatise nina ja valutava peaga Tartu Puukooliga meili teel läbirääkimisi pidada, üritades neilt rosa viridiflorat kätte saada, peaaegu oleks jälle ilma jäänud. Aga kuna Tallinnas esindab neid Haljastus- ja Teedekeskus, kelle müügiplatsilt on võimalik ka kaup kätte saada, siis ma ühe ikka lõpuks sain. No ühe roosi pärast polnud mõtet ju sõitma hakata, nii saidki saadetisse veel Rosa Mundi, Schneekoppe, Ulmer Munster, lisaks veigela Red Prince ja äädikapuu, mis eelmisel aastal ostmata jäigi.
Enne Tammepärja teele jõudmist aga jäi ette Hortes. Seal ronisid vägisi korvi pargiroosid Prairie Joy ja Morden Blush. No ja maranatel oli sooduspakkumine, neid ka kaks tükki. Viskasin pilgu ka sirelitele ja pidin pikali kukkuma, Saksamaalt toodud Sensation maksis 1700 krooni. Ei, ma ei eksinud ühe nulliga.
Veerand tundi hiljem ostsin Sensationi Juhani Puukooli Tallinna müügipunktist 206 krooniga ja see on seekord tõesti Sensation, õied on küljes. Kuna sirelitel oli 25% allahindlus, siis ühe kirjulehelise aecubaefolia ka. Helmikpöörise Lime Rickey, mille järgi tegelikult läksin :). Ja siis veel kaks veigelat ja kaks budleiat.
Auto oli täis ja kõige häbematum oli muidugi see, et rahast polnud üleüldse kahju.
Arvake ära, kes homme jälle auke kaevama hakkab...kui just lõunaeestlaste padusadu siia ei jõua. Meil on sel nädalal ainult kaks väikest sahmakat vihma tulnud, hädaga kastis peenrad ära.

Murelapsed

No see viimaste päevade kõige suurem murelaps, mina ise, hakkab vaikselt toibuma, palavik on alla läinud ja kuigi nina veel tilgub ja bronhides ragiseb, on vähemalt mõte liikuma hakanud. Enam ei viitsi diivanil lamaskleda ja peab end pooleldi jõuga toas hoidma. Isegi mõte rohimisest tundub ahvatlevana. Üritan täna siiski veel diivani ja meega teega leppida.
Mõte liigub sellegipoolest. Okaspuuala on pooleldi hukas, vana osa, mis paar aastat tagasi sai mööbli vaheriidega kaetud, on täiesti umbrohuvaba. Aga uus osa, kus kergkruusa all on geotekstiil, näeb välja nagu dzungel. Nüüd küsimus: kas aitaks tehnoloogia, et puukestele kott pähe ja kogu ülejäänud ala Round-Upiga üle? Või ikka tuleb kõik uuesti üles kiskuda ja uus materjal pinnakatteks panna?

Kaks Kordese roosi, Mein Schöner Garten ja Roter Korsar, toibuvad ikka veel. Nüüd on hakanud lõpuks tillukesed lehekesed ilmuma. Las kosuvad.

Meserva iileks "Blue Angel" aga näeb tõeliselt rääbakas välja ja ma ei saa üldse aru, mis temaga juhtus ja mida ma nüüd ette võtma peaksin. Oli ilus terve talve ja ligi kuu aega tagasi kuivasid lehed ära. Päikesepõletus maja põhjaküljel? Arusaamatu. Maja ees aga on põhiliselt vaja pealehakkamist, tõstvat jõudu ja aega. Graniidikamakad kokku koguda ja teisele poole maja vedada. Kogu ala katte ja paekiviga ääristada. Siis kergkruus peale ja ongi okaspuualaga kenasti kooskõlas. Jääb loota, et tervis tuleb tagasi. Ja terve suvi on ju alles ees :)

Veigela ja iirised

Pärast rohkem kui kahekümneneljatunnilist lapiti maas olemist suutsin end lõpuks korraks värskesse õhku vedada. Ja ennäe, mu tilluke, eelmisel aastal istutatud kaunis veigela "Korea" on õitsele puhkenud:

Need aga olid mu vanaisa lemmiklilled, üle elanud talu vahepealse võssakasvamise perioodi ja ikka endiselt massina õide puhkemas. Kui keegi oskaks mulle öelda, mis iiristega tegu, oleksin tänulik. Ma pole ühestki raamatust sellist õit leidnud. Väike vihje ka, augustis on plaanis seda peenart harvendama hakata, nii et huvilised, pange kirja.
Uued iirised aga ei kavatse ilmselt ka sel aastal õitsema hakata, ühtegi õievart pole tulemas. Nende juurdeostmisest olen loobunud, sest senised kasvatavad juba neljandat aastat ainult lehti.

Lausa valges, valged õied käes

Täna tädi sünnipäevaks aiast lilli vaadates selgus, et enamik praeguseid õisi on valged:Sünnipäevalapsele lõikasin siiski esimesed hommikul puhkenud iirised, neid pildistada ei jõudnudki.
Muidu oli nädalavahetus nii ja naa. Eile kuulusin sellesse parteisse, kelle trimmerisse Trumm vett kallata tahtis...aga ma püüdsin terve nädala varjuaia naate kurja pilguga mõjutada, see kahjuks ei toiminud. Teeäärtega sama lugu. Karistuseks sain nohu, kas siis tuuletõmbest või on see allergia mingi näkkulennanud taimemahla suhtes. Täna on pea päev läbi paks olnud ja nina niriseb. Püüdsin hommikul küll viimaseid suvikuid istutada, aga tilkuva ninaga peenras olla polnud üleüldse lõbus. Viimased astrid jäid järgmiseks nädalavahetuseks ja neli garden.ee-st eile kohale jõudnud pinnakatteroosi peenraveerde ootama.
Nüüd kobin voodisse ja võtan Dontsova viimase kriminulli kaissu.

Kuus kuni kaheksa

...kraadi on täna näidanud kraadiklaas akna taga. Mitte et mul sellest väga midagi oleks, toas on soe ja nagunii olen olnud tööahelatega arvuti külge aheldatud. Ongi hea, et õues ahvatlusi ei ole.
Selline see Eestimaa suvi on, kord ligi kolmkümmend, kord ligi kolm.
Vihm jäi vist järgi,sest õu on süüa otsivaid linde täis. Tegin ka ise õues ühe ringi, käisin kasvuhoones tomateid totutamas ja vaatasin muidki asju. Istutatud hostadele-roosidele ja muudelegi on see padusadu vist meeldinud, kasta pole ilmselt tükil ajal vaja. Õue unustatud 180-liitrine käru oli triiki vett täis, nii et võib arvata, kui palju seda maasse sai.
Kahjuks on vihm mõjunud kosutavalt ka umbrohule ja meie kultuurheinamaale, mida me suurustavalt muruks nimetame. Aga sellele mõtlen siis, kui ümbrus on vähe tahedamaks tõmbunud.
Nüüd aga panen tööasjad kokku ja kavatsen hakata nädalavahetust nautima.

Kollanokk kassiga kasvuhoones

Löödagu mind või maha, aga mulle see vihm meeldib. Istutatud taimed vajavad leotamist ja mõningane jahedus aitab kevadõitel kauem kaunitena püsida. Lõppude lõpuks tahavad ka selg ja käed natuke puhata. Ma olin päris õnnetu, kui kodu poole sõites hakkas taevas lääne pool nagu tavaliselt heledamaks kiskuma, ja peale Keilat oli maantee juba peaaegu täiesti kuiv. Õnneks jõudis vihm lõpuks ka meieni.
Üks töö vajas siiski veel tegemist. Kasvuhoonesse on külvikastidesse jäänud veel suvelilledest astrid, virgiinia tubakas ja südaseemik. Püsikutest lupiinid ja kobarpead. Üldse ei läinud idanema käokingad (Vilmorin), rohkem ei osta. No ja muidugi tomatid. Lisaks Köögikata käest saadud kolmele taimele tõi naabrinaine mulle terve hunniku. Nüüd olen mina, kes ma ei tea köögiviljakasvatusest mitte mukitki, tomatitega hädas.
Kasvuhoones mul peenraid ei ole, ilmselt ei saagi olema. Neid asju, millele mõeldes kasvuhoone soetasin, saab ette kasvatada pottides või kastides. Seega tuleb ka kolmeteistkümnel tomatitaimel potti elama jääda. Kuna osa neist kipuvad juba õitsema hakkama, siis oli tagumine aeg nad suurematesse pottidesse ümber kolida. Kuna kartulipotindus jäi aja- ja seemnekartuli puudusel katsetamata, said tomatid suured potid endale.
Lappasin nüüd lisaks oma aiaraamatute riiulit, no mida kõike seal ei ole...istutamise, multshimise, võrakujunduse jne.jne. kohta. Tomatite kohta ei sõnakestki. Olen kuskilt ähmaselt kuulnud, et tomateid tuleb lõigata, aga mida sealt ära lõigata ja millal?
Häda mõistuse pärast...õigemini selle puudumise pärast.
Aga miks koos kassiga? No kust mujalt see vaene kass ikka vihmavarju otsima pidi, kui perenaine kasvuhoones kükitas.