30. november 2008

Novembrilõpp aias

Hoolimata järjest napimaks jäävast päevavalgusest ja lainetavast porist sai eile päris mitu tundi aias madistatud. Lõikasin ja katsin kaks viinamarjataime, mis peavad kevadel teise kohta kolima, praegune pole mõistlik. Panin sel aastal istutatud tulbipuule fliisist mütsi pähe, see taim on Eestis riskantne, aga no eks proovib. Rooside katmise suhtes olen endiselt kahevahel, eelmise aasta soojal talvel tegi katmine pigem kahju, katsin pigem seetõttu, et kuna teadsin end enamus talve operatsioonitagajärgedest paranevat, polnud kiirreageerimine võimalik. Praegu aga mõtlen, et mullatud sai korralikult ja et kui peaks tõesti prognoos näitama, et tuleb stabiilselt alla miinus viie kraadi, jõuan ma iga kell selle kiirtreti metsa ära teha, minna on kuuseokste järele alla saja meetri.
Avastasin üllatusega, et alles sügisel istutatud roosa sügislill on vahepealsest lumeuputusest hoolimata õitsema hakanud. Ja tigude terrorist pääsenud dekoratiivkapsad näevad uhked välja. Viimastest lehtedest on torm jagu saanud, ainult roosid ja kibuvitsad on veel lehes ja ka pisut rääbakas parukapuu hoiab viimastest punastest lehtedest kramplikult kinni.
Hingehinda maksnud väidetavalt sõelutud mullahunnik rohetab nii kenasti, et hakka või rohima. Suure tõenäosusega saan jälle mõne üllatusumbrohu, eelmise mullahunnikuga tuli rakvere raibe, mida siinkandis varem üldse ei olnud. Nagu mul endal neid vähe oleks...
Ja nagu igal talvel, käivad meil külalised metsa alla kasvanud õunapuude mahalangenud õunu söömas. Tänutäheks on nad seni aiataimed rahule jätnud, ju siis on õunu piisavalt. Pilt tsuti udune, sest pildistatud läbi aknaklaasi. Kummalisel kombel ei lase kitsed end koertest ega koerad kitsedest eriti segada. Kõige naljakam juhus oli eelmisel aastal, kui pahaaimamatul jalutuskäigul olnud kolli sattus kitsekarja ja metsa vahele. Oskamata midagi muud pihta hakata, püüdis karjakoerainstinktiga koer kitsi maja poole ajada, kitsed aga vaatasid teda täieliku hämminguga, mida see loll lõugab.
Poisi abiga sai üles ka maja advendivalgustus, käisin õhtupimeduses ise eemalt vaatamas, päris ilus oli. Kahju ikkagi, et lumi ära sulas :).
Ning reedel ostsin ikkagi linnumaja ja kaks pakki linnutoitu. Külalised on kohal ja einestavad mõnuga. Ma väga loodan, et see kassile elavtoidurestoraniks ei kujune ja et ka mu töösõitude aja suudavad linnukesed läbi saada.

6 kommentaari:

  1. Ilusat advendiaega Sulle ja Su lähedastele!

    VastaKustuta
  2. lugesin üle hulga aja su kaunipildilist ja huvitavate tagasivaadetega maja ja aiablogi. Eriti põnev oli esiema eluga tutvumine ja talulugu. Ah selline minevikuga koht on nüüd sinu üles ehitada, hoida ja kaitsta. See on suur rõõm ja kohustus, eks.

    Mis mulle kõige rohkem meeldib on see, et sa ei virise ega takerdu pisiasjades. oskad olla otsustes mehelik ja härmatanud lilli pildistades nii naiselik.

    VastaKustuta
  3. oi vajutasin liiga ruttu!

    see kitseke on nii loodusesse sulanud, et enne ei märganudki. Fotokas peab sul tõesti kogu aeg taskus olema. Ümbrus on seda väärt!

    VastaKustuta
  4. 2 pakki linnutoitu? meil neid tihaseid nii palju, et pakist päevas tuleb puudu. Kassile pole isegi kellukesega rihma kaela vaja panna, kui ta oma lemmikkohta astilbepõõsasse varitsema sättis, tegid varblased talle tuule alla, hea, et silmi välja ei torgitud ja vurrud alles jäid. Nüüd vahib neid aknast, linde jahtides mitu korda 20 sm laiuselt aknalaualt maha potsatanud.
    Tõeline aiafänn! mind ei aja isegi surmanuhtluse ähvardusel praegu aeda tegutsema :)

    pagraffe - see siis laisa aedniku karistuse paragrahv või? :)

    VastaKustuta
  5. Ahh, mul need aiatööd ka rohkem sellepärast, et oleks põhjust värskes õhus viibida kogu selle töise toaskükitamise vahele. Jalutada mulle eriti ei meeldi ja lihtsalt niisama õues seista hakkab külm :)

    VastaKustuta