Mustvalgel pildil siis kusagil 1930-ndate keskpaiku ja värvilisel pildil selle aasta oktoobrikuu keskel. Asja sellest keldrist enam ilmselt ei saa, juba paar aastat tagasi paistis valgus läbi katuse läbi ja viimasel ajal pole üldse tahtmist olnud sinna sisse minna, äkki hakkab varisema. Ja vaja teda ka ausalt öeldes ei ole. Esiteks asub ta majast üsna kaugel, ca 80 meetrit, vaat et rohkem naabrite õuel kui meie omal. Teiseks, nagu öeldud, on ta üpriski lagunenud ja nõuaks päris kapitaalset investeeringut. Mis omakorda oleks täiesti mõttetu, sest mingeid talvevarusid pole mul iialgi olnud, ühe-kaheliikmelisele perele talvekartulite soetamine on nonsenss. Moosi ma ei söö ja juurikaid kah peaaegu mitte. Kolm-neli kurgipurki, mis talve jooksul kulub, mahuvad eeskoja kappi.
Austusest esivanemate tehtu vastu pole ma siiani sealt veel kive kiskuma hakanud, aga tunne on küll nüüdseks juba selline, et kevadel tuleb siiski lammutama hakata. Esiteks on oma ideede elluviimiseks hädasti paekive vaja ja teiseks, on vist targem lammutada enne, kui mõnele pahaaimamatule lapsele või koerale midagi kaela langeb.
Appi, kui kade ma olen, kui tarbetult seisvaid maakeldreid näen! Unistan, et ühel päeval ehitaks endale - no mitte küll läbipaistva, aga sellise päris päris maakeldri.
VastaKustutaMullegi meeldib esivanemate poolt tehtu ning ajahambale vastu pidanu, neil on hoopis teine hing ja väärtus, kuid paraku mõned asjad lihtsalt elavad oma aja ära. On toosama keldergi ju auga täitnud oma missiooni ja ehk ongi nüüd käes tema aeg ümberkehastuda lillepeenra kaunistuspiirdeks või kuhugi mujale, uut funktsiooni täitma. Usun, et ka esivanemad vaatavad sellele hea pilguga, kellele ikka meeldiks vaadata aianurgas jõude seisvat kivihunnikut ja meenutada, et see oli kunagi kellegi kätega loodu, aga näe, aeg on teinud oma töö :)
VastaKustutaOi kui ilus ehitis see on olnud. Kas talle mingit uut elu ei ole võimalik välja mõelda? Suveköögiks jääb ta vist küll natuke külmaks, aga kui nätike tuunida...? Päriselt maha lammutada oleks vist ka kahju.
VastaKustutama vaatan ja imetlen ka seda keldrit ning olen tõepoolest nõus Muhedikuga.
VastaKustutaAusalt öeldes pole ma sellele keldrile aastate jooksul suutnud ühtegi asjalikku funktsiooni välja mõelda, milleks seda restaureerida tasuks ja peamiseks teguriks just asukoht. Meil on 3,6 hektarit maad ja kõike seda korras hoida nagunii ei jõua. Kuna vana rehielamu oli praegusest majast umbes 60 m põhja pool ja kelder sellest veel jupp maad põhja pool, ongi olukord selline, et kõigepealt meie uksest lugedes tuleb õu, kuur, parkla, suured puud, naabrite sissesõidutee, siis veelkord suured puud ja alles siis kelder, mis on tõepoolest suisa naabrite aia ääres ja kus mul ei meeldi üldse käiagi, millegi tegemisest rääkimata. Eks sellepärast ta nii ripakile jäänud ongi, kõike ju nagunii ei jõua, ei jõu ega raha poolest.
VastaKustutaminu blogid on nüüdsest olulistel põhjustel kinnised.
VastaKustutajätan teate: kõik, kes soovivad mu aeda ja reise ja käsitööd külastada, saatke palun oma meiliaadress: toompeale@gmail.com