Mängimas ja hängimas

Sain just korteriselavalt sõbrannalt meili, milles ta oli kindel, et mul kui lilledega tegelejal on praegu käed-jalad tööd täis. No ega ikka ei ole küll. Peale neljapäevast sadu on mõnes kohas küll olnud võimalik mõnes kohas rohida, ilma et pool peenart kaasa tuleks, aga reedese operatsiooni "Päästke kopsurohi kägistajaastri käest" selgus, et niiskust jätkub siiski vaid pealmisesse umbes 5cm mullakihti ja allpool on purukuiv. Nii et endiselt mõtet aias suurt midagi teha ei ole. Ja kui homme lubatud äikesevihma ei tule, tuleb taas kastma hakata.
Seega olen terve viimase nädala ainult hänginud ja mänginud. Teisipäeval käisin algul Tallinnas kutsikaid vaatamas, ja siis Viivi juures Lepiku-Mardil. Viisin ära telltitud puud ja olin ise äärmiselt mõistlik, kaks pisikest pütikest, lambavaip talvel väljaläinu asemele ja üks käoking, mille nime mu 32-kraadises kuumuses võiks sulanud aju salvestada ei suutnud, peab Viivi käest üle küsima.
Koduteel võitlesin südametunnistusega, kas käia Märjamaal surnuaial või mitte, jäi käimata. Mulle tõesti ei meeldi kalmistud ja minekut ainult kohusetundest ei pea ma mõistlikuks. Ma mõtlen temast nagunii iga päev, sest ükskõik, kuhu ma vaatan, on midagi temaga seotut. Ma ei pea selleks kuskile kääpale minema.
Tee peal helistas Piret. Et tal on üüratus koguses maalamba villa, hakkame viltima. Kumbki ei oska, aga villa oli palju. Kaks lolli + kaks viltimise õpikut + mitu pudelit veini kolmapäeva õhtul andis tulemuseks kaks istumisalust, ühe äärmiselt lõbusa naisteka ja hommikul valutava pea. Õnneks läks see ruttu üle ja lõunaks olin võimeline autosse istuma ja oma noorima asenduslapse järgi sõitma. Mis need kutsikad ikka muud on, kui asenduslapsed :).
Kaheksanädalane Thunderclap Princess Alissar ehk sõpradele lihtsalt Alli saabus uude koju kennelinimele sobivalt kõuemürina, välgulöökide ja paduvihma saatel, viimased viis kilomeetrit roomasin autoga 30 kmh, sest kiiremaks sõiduks ei näinud midagi. Tegin veel Laulasmaa Comarketi juures kiire peatuse, et mingit valmistoitu kaasa haarata, sest naabrinaine helistas, et elekter lännu...Õhtu veetsin küünlavalgel kutsikaga mängides ja kell kümme läksime kogu karvase kollektiiviga magama, elekter olevat saabunud südaööl. Kõik muud tõud on ka armsad, ma armastan oma vana kaukaprouat ja tiibeti teenageri ka väga, aga minu hingeloom on ikka pikakarvaline collie

Reedel Bonnie Tyleri kontser Lohusalu sadamas. Kuna sinna poolsaare otsa viib üksainuke kitsuke tee, ei ole see parim paik selliste massiürituste korraldamiseks, aga see-eest hea lähedal. Kahjuks mitte nii lähedal, et jalgsi minna. Koopereerusime naabritega, läksime kaks tundi varem, sõime pubis õhtust ja suuremate ummikute vältimiseks lasime paar lugu enne lõppu jalga. Sõjaplaan töötas, ummikutesse me ei jäänudki, südaööks koju. Kontsert oli võimas. Ühe FB tuttava kommentaarile "63-aastane noor naine, hääl sama võimas kui 1976.aastal" kirjutan alla.
Ning laupäeval siis suve kõige kallihinnalisem üritus, aalujate kokkutulek Päikesetõusu talus. Kuigi süda natuke kripeldas kojujäetud koerabeebi pärast, ei saanud sellegipärast minemata jätta, Etteütlevalt, titt pidas seitse tundi toas vastu ilma ühegi loigu ega hunnikuta, vähem kui kahekuise kohta ikka väga tubli...
Imeline aed, mida ma piltide põhjal miskipärast palju suuremaks ette kujutasin (mitte et ta väike oleks olnud). Imelised inimesed. Natuke hingekriipimist, et üks tore pere peab selle vaid suvekoduks jätma sellistel põhjustel...ja heameel selle üle, et vähemalt kusagil mujal nii tublidest inimestest osatakse lugu pidada.

Taimi ja kõiki kohalviibinuid kalleid inimesi hetkel kõrvale jättes meeldis mulle kõige rohkem see mõnusalt mäekaldale paigutatud maja ja suur terrass. Kunagi noorena, kui vanavanemad veel elus olid, unistasin sellest, et ehitan Aavikule oma maja ja mõttes oli ka just kallakupealne koht. Aga läks nagu läks ja ega ma praegu siin ka õnnetu pole, rohkem maju elus ehitada ei viitsiks.
Polnud me viimased saabujad ega esimesed lahkujad, aeg jäi üürikeseks sellegipoolest. Kodus jõudsime veel isegi laupäevase sauna ära kütta ja nautida ja ma kiitsin end veelkord väga hea kerise kokkuladumise eest, kõik on kuidagi väga täpselt paigas, kivide suurus, kaal jms, , leil on lihtsalt super. Saun on minu jaoks puhastamise koht nii ihule kui hingele ja kodusest saunast paremat pole ma kusagil kogenud.
Täna peale seda tormilist nädalat põhiliselt loivasime. Minu enesetunne oli küll selline, nagu oleks mingil pikal puhkusel olnud ja ei saa asjadele üleüldse pihta. Nokkisime siit ja sealt. Vahepeal oli küll tunne, et põud on isegi umbrohu ära võtnud, aga lähemal vaatlusel tassisime nii mina kui Lepatriinu seda olematut umbrohtu korvide ja kärude kaupa komposti. Vahepeal tuli muidugi ka kutsikaga mängida ja tema tempude peale pisarateni naerda.
Ilm ei olnud täna just meeldiv, kuumus küll järele andnud, aga õhuniiskus suur ja iga tegevus, eriti päikese käes, võttis vastikult võhmale. Nii et eriti ei pingutanud. Paari hangitud potsikut seni istutama ei kipu, kui korralik vihm tuleb. Vett ei pruugi jatkuda ja eriti lisakohustusi ei taha.
Augustiõhtud on mõnusad. ritsikate sirin, vaikus (mida täna küll päev läbi täiitis purjus jauramine naabrite juurest, aga pulmad on pulmad ja sekkuma ometi ei hakanud...) ja nüüdseks paistavad järelpulmalised kustunud olevad, viimased laulud olid juba üsna vaikselt ja valesti, mu vastik muusikaline kuulmine ei talu lällamist ja ma püüdsin teisel pool maja endale tegevust leida....sellegipoolest on hea meel, et kaks meeldivat noort inimest on otsustanud ühist eluteed alustada ja olgu neil ees paljupalju ühiseid aastaid.

Isegi aedniku kass ei ole normaalne,

aednikust enesest rääkimata. Paari päeva pärast uut sünnipäeva tähistav aiakass Aalule nimelt meeldib veega mängida ja mina pole küll varem ühtki kassi näinud, kes on nõus vabatahtlikult veega mängima ja selle juures aegajalt ka märjaks saama. Müügiplatsil olen teda näinud käpaga kangast vajutamas veejoakeste tekitamiseks ja täna pakkus talle suurt mängulusti sprinkler, õigemini selle liikuvad veejoad. Kuna koolis pole Aalu käinud ja füüsikat õppinud, siis vahepeal saadi selle tegevuse käigus ka lahmakas vett kaela. Raputati kasukat ja mängiti edasi.
Kuigi algul tundus, et eriti suurt kassi sellest 770 grammi kaalunud kiisukesest ei tule

on nüüdseks kasvanud ligi viiekilone kassinoorhärra, tõsi, väga härra ta enam pole, mõned kuud tagasi sai isasest kassist kesksooline kass. Kütt on ta äge, igal hommikul on perenaisele terrassile toodud hommikusöök hiire- või linnulaipade näol. Mida ma siis koristama pean :(

Nagu eelnevast aru saada, andsin täna alla ja hakkasin lisaks müügiplatsile ka aeda kastma. Kuidas sa ei kasta, kui avanev pilt on selline

Nad on ju elusad ja neil on janu. Kella neljast saadik on seega 1,2 kilovatine süvaveepump elektriarvet kasvatanud. Enne veel tuli ehituspoes käia ja voolikuid juurde hankida, juppidest pole mõtet panna, iga ühenduskoht kuigivõrd lekib, raiskab vett ja võtab survet maha. Kõigepealt uputasin pojenge, seal oli ikka tõeliselt kuiv ja kuskil kella neljast saadik sinna enam päike ei paista. Pojenge kastsin voolikust, sest ei tahtnud lehti väga märjaks teha. Vähemalt sain teada, kui kaugel pojengla majast on, 75 meetri pikkune voolik ulatus väga täpselt lõpuni.
Siis vedasin vooliku teisele poole maja, jälle 75 meetrit, panin pikas peenras sprinkleri peale ja läksin ise merre ujuma. Las Eesti Energia ja Elering siis töötavad selle raha eest....peale seda olen jupikaupa sprinklerit edasi tõstnud, aga osa aeda jääb ikka homseks, sest kella kümnest läheb peale müügiplatsi automaatkastmine ja kahele poole korraga ei jätku survet.
Koerad hakkavad ka esimesi elumärke ilmutama kella kaheksa paiku õhtul, siis veab kaukaaslaseprouhen end köögi külmalt kivipõrandalt üles ja teeb näo, et on valvekoer

(eelmisel nädalal valehäire peale G4S patrull jõudis köögis magavast koerast kaks korda mööda käia, enne kui maadam üles ärkas. Aga kui ärkas, tuli ikka päris kuri lõrr, mis mõttes, võõras mees toas...).
Tiibeti teenager koosneb selles vanuses põhiliselt ülipikkadest ja ülinobedatest käppadest ja on vahel ketis sellepärast, et küla peale ulakusi tegema ei läheks ja seejuures auto alla ei jääks.

Keskpäevane palavus on isegi minusugusele soojaarmastajale pisut liiast, täna sattusin lõuna ajal just lähimas väikelinnas olema ja koju sõites pidin ära lämbuma, sest mu vana auto konditsioneer ei taha sellisest kuumusest (auto kraadiklaas näitas +34) enam jagu saada ja konditsioneeri remontimise asemel oli vaja hoopis voolikuid osta...higi voolas otsmikult silma ja katsu niimoodi autot juhtida, õnneks oli õhtune meresuplus värskendav ja selliseid õhtuid, kus on soe, sirtsud siristavad ja üleüldse on hea ja mõnus olla, tulebki meie kliimas ainult nautida, sest külma ja niisket aega on küll ja küll. Neljapäevaks lubatakse äikest, aga sellele ma väga ei panustaks, eelmine äike läks meie künkast kenasti kahelt poolt mööda, nii idast kui läänest oli mürinat kuulda, aga meie saime vaid pilveservast piisakese vett.
Isegi penilased naudivad sumedat suveõhtut

Suvel nagu suvel

Peale niinimetatud vihma on asi läinud natuke paremaks ehk tuulisemaks. Marokos nimetatakse sellist sooja lõunatuult fööniks ja seal teeb ta palju pahandust, lennutades kõrbeliiva kõikjale, kus seda mitte olema ei peaks. Mäletan, kui kuus aastat tagasi lendasin esmakordselt päevasel ajal üle Sahara Luandasse(öösel olin varemgi lennanud) ja olin vapustatud selle ala suurusest. Vahepeal jõudis süüa, juua, magada ja lugeda ja all olid ikka luited, luited ja luited...meil õnneks nii liivane veel ei ole, aga Marokoga võrreldav temperatuur ja tuul on küll. Õnneks paneb see tuul õhu liikuma ja laseb ka endal liikuda, pole nii lämmatavalt palav kui keskmaal.
Koostegemine annab hoopis teistsuguse energia, Lepatriinuga kahe peale tegime sel nädalavahetusel ära meeletult palju, Lepatriinu rohis ja koristas müügiplatsi, tegi ära tohutu töö, peale seda hakkas sinna mingit ruumi tekkima...esimesel aastal ajas iga väljaläinud taim mind täiesti endast välja, mõtleks, ma olin noortaime eest ju nii palju raha maksnud ja nii palju tööd teinud...nüüd olen aru saanud, et elusmaterjaliga töötamisel tulebki teatud kadudega lihtsalt arvestada ja ma ei taha teada, milliseid summasid kannavad riknenud kauba pealt kahjumisse suured toidupoed näiteks...
Delfiiniumid meeldivad mulle hullult, aga ma olin oma eelmise ämbrisseastumise juba unustanud ja suutsin eelmisel aastal uued nihveldada, sest mul oli selle peenra serva kõrgust vaja. Otse loomulikult väänasid meie rannatuuled nad korgitserideks ja ülejäänuga tegid meie miljonid teod puhta töö, süües ära ka kõik müügiplatsi noortaimed, nii et kahjuks on kukekannustega nüüd jokk nii aias kui müügis, kõige ilusamast õiest jõudsin enne lõplikku hävingut ikka pilti teha

Eelmisel hullpalaval nädalavahetusel mässasin suitsu sisseajanud saunakerisega, Tassisin välja korvide kaupa kive, nihutasin eest neid koos hoidnud kasti ja uhh, asi polnudki nii hull, kui ma arvasin, lihtsalt korstnajala ja kerise vaheline tulekindel isolatsioonivatt oli ära väsinud ja hingusele läinud. Panin uue, krohvisin seina, sorteerisin kerisekivid, otsisin katkiläinute asemele uued (muidu on kõik kohad kive täis, aga kui vaja, siis õiges suuruses ei ole...), pesin kivid survepesuriga puhtaks ja siis kõik uuesti sisse tagasi. Eile sai siis renoveeritud kerisega esimene saun tehtud ja küll oli hää. Kuigi suutsin kogemata esialgu liiga kõrge temperatuuri sisse kütta (uued kivid ilmselt), oli pärast ikka tõeliselt puhas ja krudisev tunne.
Kahe päevaga suutsin ise ümber potistada üle saja küüvitsa, deutsia ja veigela, vanades pottides oli muld juba tõeliselt otsas ja eile potistatud küüvitsad näevad peale leotamist ja uue toiduportsu saamist (väetist ei pannud, ainult uus muld, suve teine pool ju) totaalselt uhked välja.

Pealelõunane päike hakkas siiski ajudele mõjuma, võtsime Jasmiiniõiekese kaasa ja läksime mere äärde, seal on meil alati varjuline. Vesi oli soe nagu supp, täiesti hämmastav siin põhjarannikul, eelmisel aastal meil meri soojaks ei läinudki. Minaloll ei ujunud, ujusid Lepatriinu ja Malati, kuigi viimane seda eriti ei nautinud, peale ujunist vaatas mulle otsa, et ma nüüd ujusin, nagu sa käskisid...aga nüüd võiks parem kuskile jalutama ja mängima minna.
Siis veel paar tunnikest rohimist (Lepatriinu) ja potistamist (mina), ja uus ujumaskäik, sest mulle ei andnud rahu, et mina ei käinudki sellises soojas kodumeres ujumas. Koera jätsime seekord koju. Veetemperatuur tundus õhuga sama olevat, seega 27 kraadi ja küll oli mõnus üle väga pika aja lihtsalt meres sulistada ja lainetel end hellitada lasta, turvas, higi ja muu sodi maha pesta.... Hommikumantlis läbi küla jalutamine on siinkandis normaalne, suvel käiakse niimoodi mere ääres ja talvel naabrite saunas. Tee peal korjasime ära naabritel laenuks olnud trimmeri ja ässitasime nemad ka ujuma. See on üks õnnelik kant, kus me elame, ilma kurjuse, intriigide ja naabrivaenuta ja ma olen tõeliselt õnnelik, et see nii on. Pole vaja põdeda põuda, vaid nautida seda soojust, mis ümbritseb.
Pilti tegin ainult soojast õhtusest merest.

Kõrb ja kaamel

Aed on kõrb ja mina olen kaamel. Üleeilne vihm oli täielik naerukoht, õhtuks säras jälle päike ja peenrapinda oli niisutatud vähem kui poole sentimeetri ulatuses. Eile õhtuks olid isegi ristirohtude lehed lääbakil. Tegin südame kõvaks ja suunasin voolikud peenardesse. Kaugematesse kohtadesse küüru ehk käruga, see 80-liitrine veekott oli ikka üks õige ost, kuigi sellega manipuleerimine on tõsine jõutrenn, mida ma tegelikult teha ei tohiks. Traktori kärusse jälle ei julge panna, seal on nii palju teravaid nurki ja plastik on plastik, võib katki minna. Vett läks vist oma paar tonni ja pärast haises kraanivesi nagu tuleks sealt puhast joodi, väkk.
Pojenge peaks ka tegelikult kastma, muidu pole järgmisel aastal mingit õitsemist, põuaga õiepungad ei moodustu,  aga need on majast ju sigakaugel, 80 taime ´a vähemalt 10 liitrit vett. Phh.
Õhtustes varjudes pildistasin päevaliiliaid, need pole külll põua käes kannatanud, kuigi pole tilkagi lisavett saanud, sordinimede teemal sõna ei võta, nii mõnigi on ilmselt tulnud vale nime all, näiteks ilusa kollase topeltõie juures ilutseb M käekirjaga silt Double Red Royal...mõned pildid on topelt ja üks liiliapilt ka sisse sattunud, aga tont temaga.

Vähemalt laskis äikesejärgne õhk hingata ja midagi ära teha. Niitsin majaümbruse muru, sest see tutilisus käis lihtsalt närvidele. Rohisin ära paar peenraserva. Käis paar klienti.
Pean vaikselt hakkama põõsaid suurematesse pottidesse potistama, aga see on nii igav ja nüri töö, et olen seda aina edasi lükanud. Pealegi mulda veab küll traktor, aga kühveldab ikka kondimootor ja +30 kraadiga varjus ma seda küll teha ei suutnud, vee vedamine võttis niigi võhmale. Lõpmatuseni siiski edasi lükata ei saa.
Lähemaks kümneks päevaks lubavad kõik ilmajaamad üksmeelselt sooja 25-30 kraadi ja ei tilkagi taevavett. Peab ilmselt hakkama täiendavaid voolikusüsteeme vedama ja leppima joodihaisulise joogiveega.

Ainult suures plaanis

Nagu ka kõik aiapidajad, leian ma oma arvuti pildikaustast ikka kõige rohkem õite pilte. Ja aastataguseid pilte vaadates olen kahetsenud kõige rohkem seda, et üldvaateid nii vähe pildistatud on. Mingi taimeliik või sort näeb ju aastast aastasse üsna sarnane välja, aed aga muutub ajas kogu aeg.
Täna on endiselt 30 soojakraadi varjus ja ma pole vist juba kümme päeva aias midagi teinud. Õigus, pühapäeval niitsin traktoriga. Väike niiduk võib ju ise vedada, aga isegi tema järel jalutamiseks on liiga palav. Rohimine ei tule kõne allagi selle kuuma ja kuivaga, kuigi mnjah, maltsal pole põuast sooja ega külma, tema kasvab endiselt lopsakalt.
Kuna suurest olesklemisest on mul taas selg valutama hakanud ja paremale jalale toetumine hakkab probleemiks muutuma, läksin vähemalt jalutama. Et teen vähemalt krundile ringi peale...pildid vastupäeva jalutuskäigust, mõnes kohas polnud ma vist tõepoolest kevadest saadik käinud.
Läänesuund ja tiigiaed

Läänest lõunasse, paremat kätt padrik, kus ei saa kivide tõttu peaaegu et isegi trimmeriga niita. Mõistate, miks ma suuri puid juurde ei soovi...vasakul ala, mida tinglikult saab niita, kuigi nii traktori teri kui terapukke läheb meil mõistetamatus koguses katki...

Kuu aega niitmata lõunanõlv saab ainult keskpäevapäikest ja seepärast põuaga ei niidagi, oleks pruun ja kõrbenud

 Hiiepaik

Lõunapiirilt põhjapiirile on kahesaja meetri kandis

 Tagasipööre vaatega lõuna poole. Paremat kätt jäävad vanavanaonu naise igivanad sõstrapõõsad, mis tuleks lõkkesse ajada, need marjad jäävad nagunii lindudele, samuti on siinkandis M istutatud noored viljapuud, mis sel aastal ei tundu midagi kandvat.

1963.aastal välgulöögist maha põlenud vana lauda vundamendi suhtes on ka teatud mõtteid, mis ootavad paremate aegade saabumist. Põlenud hoone kohale uut ehitada ei luba vanarahvatarkus, aga see ei saagi hoone olema. Aeg annab arutust. Seni on moodsad varemed maltsa- ja põdrakanepitihnikuga

Müügiplatsil oleks alati midagi teha, kärpida, ümber potistada. Aga ausalt selle kuumaga ei suuda, Hortensiatel on pidu, neile see soojus meeldib ja öine automaatkastmine annab ka piisavalt juua.

 Majaesise hostaheki väljavõtmiseni ja jagamiseni kahjuks ei jõudnudki, aega polnud.

 Peenardes on selline värvide pidu, et kaamera ei taha seda haarata,

Läänest on lähenemas vägagi oodatud vihm, tumedaid pilveservi on juba näha ja tuul pillutab juba mitu tundi asju mööda õue. Vihma on vägaväga vaja, muru kõrbeb, hostade leheservad on kõrbenud ja isegi floksid on longus. Hortensiaid olen jõudnud ikka ülepäeva ämbriga kasta, aga kogu aiast jõud ja veevaru üle ei käi.

Türgi saun

Uskumatu lugu, meil täna sadas. Nii oma kakskümmend minutit tihedat vihma. Vähemalt kastis natukenegi. See ei päästa küll müügiplatsi õhtusest vihmutamisest, aga ehk aitas kõige janusemaid aias. See-eest tekitab niiske soojus peale sadu tõelise hamami tunde, kuigi temperatuur pole hullumeelselt kõrge, vaid 25 kraadi.
Eelmise nädala must meeleoluauk...kullakesed, kui mul on must masendus, ei tähenda see kohe, et ma äriasjadele mõtleksin. Isegi suured ärimehed ei mõtle 24/7 rahast, rääkimata väikeettevõtjatest. Musta masenduse põhjustas viirustõbi koos kuumusega. See-eest oli hästiajastatud viirus, temperatuuriga +27 kuni +30 varjus poleks nagunii midagi tarka teha suutnud. Tänaseks on nina veel tatine, aga pea töötab ja depressioon oma auku tagasi aetud.
Tööasjus teevad mind pahuraks kaks asja. Peamiselt see, et idee Eestis vähelevinud ja põnevaid taimi müüa kahjuks ei tööta üleüldse, klientuur on nii kaduvväike, et sellel pole lihtsalt mitte mingit mõtet. Ja mul puudub vähimgi soov ümberorienteeruda suvelillede või mingite tavapäraste tuustide ja kapsaste müügile, neid müüjaid on Eestis piisavalt, pealegi ei pakuks see töö mulle vähimatki moraalset rahuldust. Ja asju, mida mulle tegelikult teha ei meeldi, olen ma nõus tegema ainult otsese pankroti- või näljasurmaohu korral, õnneks ei ähvarda mind hetkel veel kumbki :). Pankrotti saab minna ainult võlgade olemasolul, aga ma ei võlgne mitte kellelegi sentigi. Näljasurm on tõenäolisem, sest eelmisel nädalal ei saanud ma jälle söömisega läbi, aga ma töötan selle kallal, täna on juba päris hästi välja tulnud.
Aga aega mõelda on, suve teine pool on alati nii mõnusalt rahulik, hein ei sirgu päevaga põlvini ja kui kuskilt mõni malts välja vahibki, siis jumal temaga, küll tuleb ka tema kord. Hingega aednikku minust ikka vist ei saagi, sellist, kes igal võimalikul hetkel peenardesse siblima sööstab. Suur plaan huvitab mind oluliselt rohkem kui iga eraldiseisva taimekese hingeelu ja tõsist botaanikahuvi ei paista ka kuskilt juurde tulevat.

Mõnesse põõsasse kohe ei tohigi nina pista, sest seal käib kibe töö ja tulemuseks võib olla endisest mitu korda suurem nina, kui töömehi vihastada...

Karusõra õisi näen esmakordselt, vaimustav

Tiikidega olen jännis, kaks põuast suve on neid oluliselt kuivatanud ja kõik on vetikat täis

Tänase ennelõuna veetsin autoremonditöökoja õuel raamatut lugedes, midagi pole teha, kui ümbruskonna parim töökoda asub kohas, mis on kodunt 18 ja lähimast linnakesest 3 kilomeetri kaugusel, nüüd peaks suksu jälle korras ja reibas olema. Koju jõudes toppisin usina Lepatriinu poolt eile õhtul korjatud mustsõstrad külmutuskottidesse ja panin sügavkülma, ülejäänud jäävad lindudele, mul kehva magusasööjana veel eelmisest aastast sügavkülmas marju alles. Natuke palgatööasju ja ongi õhtupoolik käes. Palav õhtupoolik, mis ajab taas varjulisele terrassile. Ja kui tervis enam ei nöögi, on siin päris mõnus lebotada ja ritsikate sirinat kuulata.