Asfalt peale ja toss väljas

Sellest hiigelprojektist olen vihjamisi juba rääkinud, aga asi sai alguse Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremondist. Mingil mulle arusaamatul põhjusel oli muuhulgas vaja võtta üles ka vana teetamm ja ehitada uus ja tee-ehitajate hulgas on olemas nii peen ametinimetus nagu ladestusjuht. Seesama ladestusjuht käis paar kuud tagasi uurimas, ega kellelgi kruusa vaja ei ole...kruusa on ju alati vaja, eriti tasuta. Teemeestel omakorda mure, et saaks võimalikult lähedale viia, sest sõidukilomeeter maksab. Meil jälle hädasti vaja kohta, kus suured autod ja bussid saaksid ümber keerata.
Nii käiski kopp mingil ajal pinnast koorimas ja 11.mail tekkisid tulevasse parklasse mõnekümnetonnised kallurikoormad kruusa. Seejärel saabus vaikus. Kuni esmaspäeval helistasin ise kopajuhile, et nüüd oleks ikka juba väga vaja. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Kolmapäeval olin ise tööl, aga juurde oli tekkinud veel paar kallurikoormat.
Eilne hommik algas taas kopa jorramisega kell seitse hommikul ja ma isegi ei viitsinud reageerida, sest nendele meestele polnud vaja mitu korda seletada. Kell kaheksa hakkas rappuma terve maja ja aknaklaasid klirisesid, oli ilma välja vaatamatagi selge, et saabunud oli teerull, kes kogu kupatuse kinni rullis. Poistele teen asjaliku töö eest Aaviku Aiaseltsi nimel mingi kenasti raamitud tänukirja, mille nad saavad soojaku seinale riputada :)

Vaatepilt sissesõidu poolelt, näha on ka, et Lepatriinu on nädalavahetustel triibutamisega tegelenud :)

Pärnade-kivide ja parkla vaheline ala ongi see kuiv täisvari, kuhu ma taimesoovitusi ootan, praegu seal mingit valgust ikka on, aga kui pärnad lehte lähevad, pole lootustki. Mingi ports taimi on endal olemas ja mingi ports Järvseljalt tellitud, aga ala on suur ja lisaks on seal naat sees...

Täna sai siis uus parkla ka ära testitud, 50-kohaline Jalotoursi turismibuss keeras probleemideta ümber. Peale grupi lahkumist kustusin ära, kui seni sai rabeletud 12-13 tundi päevas puhkepäevadeta, siis oligi viimane aeg. Tutvusin omaenda aiaga ja tegin pilti.
Mõnel asjal on ikka võrratud pungad ja peaks ka varjuaeda sobima. Praegu alles potis, Aiasõbrast

Acer shirasawanum Aureum

Punasel vahtral, mis pärineb ajast sordinimipoleoluline, on võrratud õied

Muhedikult kunagi saadud kütkestav epimeedium (epimedium youngianum) õitseb minu silma all esimest korda, no on ikka nunnu

ja mõni moekas tulp näeb välja nagu purjus tolmuhari

Kõigest pilti ei teinud. Roosa puispojeng planeerib kahte taldrikusuurust õit ja esimest korda õitsev ´High Noon´samuti kahte. Kui ma leedukate otkuudajaznaajud ka maha istutan, tuleb sellest istutusalast kunagi uhke vaatepilt.
Salakesi olen muidugi õhtuti istutanud ka. Eile Staudeni püsikuid ja Cooneni põõsaid. Täna Guntis Grantsilt ostetud ja kingiks saadud aasia liiliaid.
Püsikupeenarde suurendamist aga siin majas enam ei tule. Ma ei jõua hooldada, isegi abilistega mitte. Meil on terve armee sel aastal aias möllamas olnud - fantastilised Lepatriinud, kes vist märtsist alates on kõik nädalavahetused vabatahtlikku tööd teinud. Sõbrannad. Sõbrannade lapsed. Kaks Räpina ametlikku praktikanti, väga asjalikud naisterahvad ja üks meesterahvas peaks veel saabuma. Ja ikka ei jõua ja ikka on osades kohtades naat põlvini. Mõnedes kohtades ei peagi jõudma, sest lõunanõlva nurmenuku- ja võililleväli on ka niitmata imeline

Kui seni sai püsikuid istutatud aukudesse, eelmise aasta Edromi ühistellimusest pole vähemalt minul ilmselt tänu põuale midagi alles, siis homme peab vist hakkama kaevama. Uutele pojengidele auke, selleaastased valikud on (pildid muidugi netist)
Seeing Blue

Sea Shell

Hillary

Ahvatlusi on müügiplatsil muidugi veel, aga mõistlikuks tuleb ka jääda :)

Türist ja muust

Määbruarist on saanud jamai ehk sama ilm juba viiendat kuud, jaanuarist maini. Eile hommikul 8,5, täna 6,6 soojakraadi.  Üle kümne kraadi plussi on siin mere ääres kraadiklaas ainult paaril korral näidanud ja eriti on temperatuurivahe sisemaaga näha taimedest, mis kuskil mujal kaasas on käinud, nende pealsed on hulga pikemad. Müügiplatsil on isegi pooled pojengipotid pealseteta, hortensiatest rääkimata. Juured on elus, kontrollisin, aga müüa ei saa.
Türil oli tore. Kuigi käive jäi ligi poole väiksemaks kui eelmisel aastal, polnud ju suurte punaste tuttidega hortensiaid, need, mis kaasas, ajasid alles esimesi lehti. Inventuuri pole veel lõpetanud, aga tundub, et põhiliselt müüsime pojenge, põõsaid, hortensiaid ja kärusid, huvitaval kombel seekord esmakordselt ka kolmiklilli (rootslastele ja soomlastele), kogu muu püsikukraami kaasavedamine oli lihtsalt kütuseraiskamine. Järgmine kord teab ja ei pinguta enam pihikut lõhki kogu selle kammajjaa kaasapakkimisega. Niigi olen ratasriiulite lükkamisest sinikaid täis ja küüned murdunud. Aga ei kahetse, sest Türi on nagu hea vein, mis aasta-aastalt paremaks lägeb ja juba ammu valikult isegi Siguldale pika puuga ära teeb. Sest Sigulda on kiivalt läti müüjate üritus. Türil aga on müüjaid Lätist, Leedust, Poolast ja sel aastal isegi Soomest. Ostjaid samamoodi bussitäite kaupa Rootsist, Soomest, Lätist ja tont teab kust veel.

Kojusaabumine oli ka imeline, vaimustavad Lepatriinud olid enamuse murust ära triikinud ja aed hoopis teist nägu kui lahkudes. Samuti olid rataskonteinerid autolt juba maha veerenud, kui mina autoga koju jõudsin, sest olin väsimuse tõttu sunnitud paar peatust tegema. Ning kuigi füüsiliselt väga väsinud, oli peale Türit tunne, nagu oleks kusagil reisil käinud.
***
Alustasin seda postitust tegelikult esmaspäeva hommikul, kui oli plaanis looderdada. Aga kell 8.50 Ida-Tallinna Keskhaiglast tulnud telefonikõne lõi mu närvisüsteemi nii segamini, et diivanil lebotamisest ei tulnud enam midagi välja ja läksin Türi kaupa inventeerima ja maha võtma. Kuna samal ajal korrastasin müügiplatsi, siis läks arvatust rohkem aega ja tegelikult lõpetasin alles teispäeva õhtul kella üheksa ajal, sest osa teisipäevast kulus linnaskäimisele, postipakkide pakkimisele ja muule paberijurale.
Esmaspäeval oli mahti ka mõned pildid teha. Üldiselt ostsin Türil peamiselt endale. Kolm paari jalatseid ja ilusa linase kostüümi. Aga mõned taimed hüppasid ka kaasa. Nulg Piccolo ja kanada kuusk, mille sorti lätlasest müüja ei teadnud, aga mis pidi olema ümara kasvuga kääbik. Pilt jäi miskipärast tegemata.
Puispojenge müüsid nii lätlased kui leedukat, mõlemal sordinimedeks otkuudajaznaaju. Lätlased müüsid otkuudajaznaajusid 35 euroga, selle raha eest tahaks siiski teada vähemalt värvi. Leedukatelt ostsin kastitäie sordituid 8 eurot tükk.

Ja täielik emotsiooniost soomlastelt, kes oma kättejäänud kaupa laadalt lahkujatele pea olematu hinnaga pakkusid, suvised aiakaunistajad ja kui jästi läheb, ehk suudan nad talvel ka toas ära talvitada. Tagaplaanil Mihkel, kes parasjagu kuskile astuma hakkas, õnneks mitte kallapotti.

Tänane päev algas sellega, et kell 7:08 duši alt väljudes kuulsin imelikku müra ja avastasin õuelt askeldava ekskavaatori :). Olin kopajuhile küll juba esmaspäeval helistanud, et tulgu keegi ometi ja lükaku need kaks nädalat tagasi toodud hunnikud laiali, mul peab suur buss reedel ringi pöörama mahtuma...kellaaeg oli sellegipoolest vähe üllatav ja õnneks polnud märja peaga ringi lipata ka liiga külm.

Märg ja külm

on õues ja see sobib mulle väga, sest kui oleks soe ja kuiv, peaksin olema juba ammu õues voolikutega mässamas, Luigel tuule ja päikese käes kuivasid potid korralikult läbi. Hiljem lähen ja vaatan üle, kui korralikult see öine vihm kastis ja kas on juurde vaja. Praegu teen lõunasööki, ise endiselt hommikumantlis ja nii oligi planeeritud, sest organism hakkas reedel juba kõvasti lõugama, et ta rohkem ei jaksa. Neelupõletik, vererõhk, pearinglus ja pidevad külmavärinad. Õnneks või kahjuks Luigel eriti müügitegevusega rabeleda ei tulnud, ilm oli soe, seltskond hea ja lõpuks sai pühapäevaõhtuses saunas vist viimane haigusevimm välja higistatud. Täna on endiselt küll väsimusesurin kontides, aga oligi plaan lasta füüsisel puhata.
Mis ei tähenda, et ma saaksin diivanil lebotada ja lugeda. Hommikust saadik mässan paberimajandusega ja lõppu ei paista. Arvete tegemine ja väljasaatmine. Vahepeal saabunud kauba arvele võtmine. Käibedeklaratsioon, mille tegemine läheb järjest keerukamaks ja ajamahukamaks, sest 1000-euroses ostu- ja müügiarved tuleb nimeliselt registreerida, eraldi eksport, autokütuse käibemaks (mind täiesti siiralt huvitab, mismoodi kavatseb riik kontrollida, kas ma kallasin selle bensiini traktorisse või autosse või nuusutasin ära? Viimasel juhul oleks eriti kõrge maksukoormus, sest omatarve maksustatakse ka erisoodustusmaksuga :D
Kui mõistus numbritest kokku jooksis, avasin blogimaailma ja nentisin, et pole vähemalt viis päeva siia vaadanud.
Nüüd aga paberimajanduse juurde tagasi ja kui valmis saan, luban endal õue jalutama minna, sest vahepeal tuli välja päike. Midagi meeldivat mind seal ees ei oota, põlvini hein ja umbrohi. Hirmsasti tahaks istutada, aga enne tuleks rohida, et õige koht üldse üles leida ja kaevama peaks ka, see ei kõla enam üldse huvitavalt. Täna aga on ainuke võimalus midagi aias teha, sest homme läheb jälle tihedaks tööks, Inglismaalt tuleb kaup ja Türi laata tuleb hakata pakkima ja ehk jõuab ka mõned veebipoe tellimused ära saata...neljapäeval palavikuga tegin Smarti saates mitu viga ja püüan edaspidi enam üleväsinuna mitte pabereid täita...

Keegi keerab kella

iga paari minuti tagant vähemalt tund aega edasi. Põhitöölt olen nüüd kaks nädalat ametlikult puhkusel, mis tähendab, et terve nädalavahetuse jooksin, nii et kannad kuklas ja jooksen niimoodi ilmselt terve järgneva kuu. Ikka midagi ei jõua. Isegi maitserohelise seemned on kastidesse külvamata, peiulilledest rääkimata. Põhiline aeg kulub klientide tellimuste tegemisele ja õhtuti olen endale natuke rohimist ja istutamist lubanud.
Maikuu algas talgutega, kus ma ise küll ainult hängimas, pilti tegemas ja suppi söömas käisin. Pankrannikust alla saamine on nüüd jälle turvalisem, vana trepp oli päris pehkinud. Käsipuuks tuleb uhke mahakantud laevaköis, mille ma oma keskkonnaalaste sebimiste käigus annetuseks sain, aga me pole veel suutnud välja mõelda, kuidas seda tükeldada.

Laupäeval sadas terve päeva paduvihma, mis õnneks ei seganud ümberpotistamist kasvuhoones. Sellega seonduvalt küsimus laiale ringile, kuidas lahti saada teomunadest? Lömastades muidugi, aga Lätis Kalsnavast tulnud taimepottides oli kohati teomune rohkem kui mulda ja see läks ikka päris tüütuks. Kiirel googeldamisel ei leidnud midagi mõistlikku. Ma lömastan aias niigi iga päev sadakond tigu, läti omad mul veel täpselt puudu olidki.
Õhtul jõudsin veel paberimajanduse järjele tõmmata ja Lepatriinudega saunatada, mõnus oli.
Pühapäeval oli ilm õnneks ilus, kuigi murul olid lombid ja kohati kippus jalg lausa sisse vajuma. Aga ikka parem kui põud ja müügiplatsi kastmissüsteemi pole ma ka veel jõudnud kokku panna, seega on iga vihmake teretulnud. Rohisin veel natuke, aga suurem aeg kulus esmaspäeval välja minevate tellimuste komplekteerimisele. Lepatriinu tõmbas triipu :), ehk talgute käigus ühe ilusa seina saanud kuut edeneb vaikselt edasi, õnneks on nii kirjut asja võimalik jupikaupa värvida, nii nagu ajakavasse mahub. Lepatriinuisand möllas mootorsaega ja mõni padrik sai jälle vähemaks ja lõkkesse. Ilma oma armsate pereliikmeteta oleksin ikka täitsa pännis, kõike on vaja kohe ja korraga teha ja naat kasvab kiirusega kümme sentimeetrit päevas.
Vahepeal oli tunne, et pilte pole üldse tehtud, aga pildid polnud erinevatest kohtadest (mälukaart, telefon, tahvel) lihtsalt arvutisse jõudnud. Mihklil on kutsika kohta huvitavad silmad, aga need võivad veel muutuda. Kolm kuud vana alles ju, kuigi kaal oli eile 17,5 kilo.

Tõsine eestlane astub ühte ämbrisse vähemalt kaks korda ja nii laduski mingite talgute käigus Lepatriinuisanda suur poeg puuriida taas kohta, kus see mitte olla ei oleks tohtinud. Muidugi ei jäänud meie mäestikukoeral võimalus avastamata.

Selle kolekoha likvideerimiseni jõuame ehk suve teises pooles, sest muid asju on nii palju teha ja ma ei kannata silma otsaski pooleliolevaid objekte. Kui midagi teha, siis korraga ja lõpuni.
Õnneks jõudis DPD pakid ära viia ja UPS kaheksa kastitäit Saksamaa taimi enne ära tuua, kui avastasin õuelt hiigelkalluri

Ehk alanud on sissesõidutee ja parklaehituse hiigelprojekt, täiesti ootamatult nagu viimasel ajal kombeks ja hetkeseisuga on mul väike mure, kuidas ma pärast lõunat välja saan, minu ja maailma vahel on umbes 75 tonni kruusa hunnikutes ja ühtegi ekskavaatorit pole veel näha olnud.
Stauden Stade taimedest aga teen eraldi postituse, sest nad on seda väärt. Praegu torman pakkima ja vajadusel püüan kinni mõne ekskavaatori, et tee lahti saada.

Ja jälle toimub ja kiire on...

Algselt ei olnud vähimatki kavatsust Aiandusmessile minna, eelmise aasta kibe kogemus ütles, et peale tuludest kulude lahutamist ja saadu töötundidega jagamist jäi omaneda tunnitasuks 79 senti ja selle nimel 80 tundi rabada, ei näinud nagu mõtet. Aga kui Aia- ja Kodusaate produtsent peale käis ja oma stendil nurgakest pakkus vastutasuks paari ettekande eest, ütlesin, et miks ma mitte. Siis veel ei teadnud ka, et kevad selline, et mõistlikum oleks olnud postitellimusi pakkida. Aga läks nagu läks. Viisin neljapäeval veel vana autoga taimed Eesti Näitustele ja läksin autot vahetama. Autovahetuse mõte oli peas mõlkunud juba üle aasta ja sai ikka neid kuulutusi ja saite jälgitud, aga kuidagi ei käinud seda klikki ära. Ükspäev aga meelitati Citymotorsisse autotutvustusele ja ärilõunale ja voila´, seal ta mind ootaski. Neli aastat vana, tehasegarantiiga ja ainult 58 tuhat sõitnud Renault Grand Scenic III Privilege. Liisingmakse selline, et päris muru närima ja puuoksi sööma ehk ei pane ja kuna sissemaks sai kaetud peaaegu vana auto tagasiostu hinnaga, olen päris häpi. Sündinud on see tegelane seitsmeistmelisena (kuigi minu meelest mahuksid tagumistele istmetele ainult väikelapsed), aga kohe esimesel õhtul sai naabrimehe abiga viis ülearust istet autost välja sikutatud ja nüüd on mul kahe sõitjaistme ja 2m3 kaubaruumiga väikekaubik. 

Aiandusmess oli lahja, erilist ostmist ei toimunud, aga asjatundjate loenguid oli endalgi huvitav kuulata ja ega päris tühja kassaga ka tagasi ei tulnud. Konti ka eriti ei murdnud, esimene päev oli hull, aga teistel taipasin juba hommikul Olfeni plaastri seljale kleepida ja polnud häda midagi.

Mihkel sai laupäeval kolmekuuseks. Tuleb sellest alles volask. Mõmikord ei saa enam arugi, miks selliseid lollusi teeb (näiteks tuleb õuest tuppa, pissib ajalehtede peale ja läheb õue tagasi). Siis peab endale lihtsalt meelde tuletama, et ta on ikka kolmekuune titt ja tahab treenimist. 

Täna hommikul ärgates kuulsin vihmasabinat katusel. Selline mõnus vihm, mis leotab ja kastab ja paneb kõik kasvama. Potid platsil olidki juba liiga kuivad. Sõitmist ei seganud, siseruumides messitamist ammugi mitte ja õhtuse autosse tagasipakkimise ajaks tuli päike välja.
Lepatriinud olid vahepeal väikeseid imesid korraldanud, kõiki ma pole jõudnud üle vaadatagi, aga maja nägi harjumatul puhas välja ja mingi võsajupp olevat ka jälle võsade parematele jahimaadele lahkunud, igatahes täna koju jõudes nägin kõigepealt oksapõletamise tossupilve, mille hajudes hakkas lõpuks maja paistma.
Homme hommikul on ehk aega ka aias ringi vaadata, tööl pean olema alles kell kaks ja kui kõik ametid järjestada, on see kaheksas tööpäev järjest. Küll juulis puhkab.
Praegu kütan sauna ja katsun lõõgastuda. Uni tuleb loodetavasti magus.

Lühireportaaž

Päev läbi olin õues, aga aeda jõudsin ainult külalistega jalutama. Fokään on endiselt varrestamata, aega pole.
Külas käisid mulgid, kelle jaoks Pakri poolsaarele sõitmine oli peaaegu nagu maailma lõppu jõudmine. Sellest hoolimata oli tore natuke ladrata, kohvitada, aias hulkuda. Müügiplats sai pisut tühjemaks ja pangaarve pisut paksemaks.
Õhtul pakkisin DPD hiiglaslikke ja Smartposti vähemaid pakke, mis peaks ka pangaarve kosumisele kaasa aitama.
Kirjutasin alla uue auto liisinglepingule (ok, ei ole uus, ikka kasutatud), sest 18 aastat vana Volvo hakkas järjest uusi trikke välja mõtlema. Mis lõppkokkuvõttes oleks päris kalliks läinud.
Raamatupidamisprogrammi sulgesin kell 21.50 ja messiettekanded on endiselt slaidideks vormistamata. Ehk homme peale tööd jõuab.

Talgud

Õigeid talutalgusid pole siinmail nüüd juba aastaid korraldatud. Külatalguid veel, et mingi ühine mure ühisel jõul ära lahendada. Lisaks suutsin sellele päevale kaks üritust planeerida, aga teisega aitas hea kolleeg hädast välja, nii et ise sain ikka kodus olla parima seltskonnaga, keda ma viimaste aastate jooksul kohanud olen.
Tegelikult olin juba reede õhtul laip, terve talv ju kontoritööl maalutatud ja neljapäeva õhtul saabunud läti püsikud ootasid tegelemist. Neljapäeva õhtul tõmbasin ainult katteloori peale, mine tea neid meie öid, eelmise aasta kurvad kogemused meeles, kui ise Türil olin, koju öökülma ei lubatud, aga tegelikult ta ikka tuli ja tegi päris palju pahandust.
Reedel siis pakkisin, sorteerisin, paigutasin kohtadele, vahetasin kaste ja olin õhtuks, kui kella kaheksa paiku Lepatriinu saabus, nii läbi, et ei jõudnud soojaku trepilt, kuhu istuma olin vajunud, õieti püstigi tõusta.
Laupäeval hakkasid saabuma esimesed talgulised ja peale tervituskohvi sööstsid nad kohe mu õnnetute püsikupottide kallale, mis alles pealsete, sambla ja muu äka eemaldamist ootasid. Ega varem poleks saanudki, sest alles reede õhtul suutsin kastide vahelt küüvitsad, deutsiad ja muu ilu välja pakkida, plats oli ju potte külg-külje kõrval talvitamiseks tihkelt täis.
Meestele toodi väga äge mänguasi, millega oleks isegi mängida tahtnud, aga kahjuks ei sattunud seda isegi lähedalt töötamas näha, aega polnud. Aga kogu aeg kostis hirmsat võsanärimist ja pärast olid kõik varem maha võetud võsa ja okste hunnikud kadunud, tekkinud multši veeti auto järelkäruga laiali ja nii mõnigi tobe auk sai täidet täis. Seda oksasodi oleks me mitu aastat põletanud. Hunnikuid on metsa all muidugi veel ja mahalangenud puude ja võsani me ei jõudnudki, aga oleks ka olnud liig seda kõike ühest päevast loota.
Ja kuigi mehed olid pärast rampväsinud, särasid nende silmad massinat vaadates endiselt.
Lõunaks hakkas tunduma, et värvimiseni me ei jõuagi, minu aeg kulus kindaid, kääre, kõplaid jms. organiseerides ja süüa tehes, aga lähemal vaatlusel selgus, et naabrinaine D oli kuuri taga juba vaikselt tegutsema hakanid ja esimesed triibud ära teinud. Saabus ka Kaarnapere, kellel ei olnud redelitega probleeme ja varsti ilmus pintseldajaid teisigi. Uskumatu küll, aga kõige suurema ja koledama seina saime kambapeale tehtud, pärast lõunat läks küll külmaks ja halliks (halliks osutus ka väidetav must värv), aga päeva protsess

  lõpptulemus siis selline:

Otsasein saab veel probleem olema, sest on väga kõrgel ja mul ei ole redelitega väga hea läbisaamine, aga saab hakkama, pole nii suur. Aga isegi esialgne tulemus meeldib väga.
Igatahes olen südamest tänulik nii tulijatele kui kaugelt kaasaelajatele ja suured tööd said tehtud.
Täna olin lihtsalt laisk. Ööseks jäänud Kaaren pakkus head seltskonda ja head kitarrimuusikat, kuni lõuna ajal teele asusid. Pealelõunal nokitsesime Lepatriinuga valmis uute taimede müügisildid, trükkisime, lõikasime, lamineerisime, lõikasime veelkord. Paras haigete kontide puhkamise töö ja see oli ka vaja ära teha.
Millalgi tegin ringi ka aias, et teha pilti eile leitud imelisest sinilillest, meenutab transilvaania sinilille, aga on ilmselgelt isetulnukas, sest ma ei mäleta end ühtki sinilille kunagi ostnud olevat. Üksik imeline õieke, ehk kosub, kui ma teda kogemata välja ei rohi.

Paar aastat tagasi Inglismaalt toodud lõokannuse sordid on mul just mitte väljarohimise huvides pottides, kus on neil ilmselgelt kitsas. Teine peaks olema Beth Evans, esimest peaksin otsima hakkama, aga ei viitsi. Sildi on ilmselt varesed pessa viinud.

Loodetavasi jõudsid kõik talgulised õnnelikult koju ja veelkord suur aitäh abi eest. Ise kavatsen kell kümme magama minna ja hommikul taas kontorirotiks kehastuda, aga küll leiab ka mõne hetke aiapoolele lipata.
Ahjah, loomad on meil ka uuesti ilmunud. Laupäeval nägi R karvavahetuseprotsessis kärpi ja õhtul jalutas allaias kolm metskitse, keda me kõik nägime. Loodetavasti on neil piisavalt pehmet ja värsket võsa närida.

Toimub

Hakatuseks panen hoopis ühe pildi, mis eelmisest postitusest välja ununes, emme Malati lapsi mängima õpetamas, laupäeva hommikul, kui Sissi veel kodus oli. Nüüd on tal ainult Mihkel kantseldada ja teda kasvatatakse hoolega.

Pühapäeval ilusana alanud päev pööras lõunast vihmaseks ja kiskus õhtuks täiesti tormiks. Vihmasajus sai veel lõpetatud ühe vaarikavõsa likvideerimine. Päris kolepilti sellest teha ei jõudnudki, R jõudis enne mootorsaega kallale minna, aga esimesele pildile katsuge allesjäänud võsatuti ja pärnade vahele padrik visualiseerida.

Eilne päev möödus arvuti taga palgatöid tehes, aga täna hommikul läks juba aiapoehooaeg tõsiselt lahti. Kell üheksa hommikul saabus esimene rekka kolme kastiga Hollandist.

ja lõuna paiku järgmine rekka kastiga Lätist

Läti puud põõsad tulid LVM-st, mis on meie Järvseljaga sarnane riigiasutus ja kahjuks pean tõdema, et ma rohkem sealt vist ei osta...hinnad on kõrgemad kui Hollandis ja Saksas, aga põhiprobleem on kvaliteet...taimed on imepisikestes pottides, juurestik välja kasvanud, potid umbrohtunud ja maksasammalt täis, enne klientidele saatma hakkamist pean kõik korda tegema ja see on üldse mitte teretulnud lisatöö. Järvselja kvaliteet on kirjeldamatult parem.
Ma ise ka ei uskunud, aga kella poole viieks oli mul kõik lahti pakitud, üles rivistatud, üle loetud ja enamus ka vastavalt seisundile kas platsile või kasvuhoonesse veetud. Kasvuhoonesse läksid need, mida oli ka saatja juures ilmselgelt kasvuhoones hoitud. Vabandan osade piltide kvaliteedi pärast, seda aednikutelefoni CAT ei soovita ma mitte kellelegi, sest ta kõlbab ainult helistanuseks ja selleks on ilmselt odavamaid aparaate, kaamera on tal igatahes täielik õnnetus.
Jaapani kerria Pleniflora on mul endal kenasti aias kaks talve üle elanud

Grööni kailust Helma saaks ilusa madala heki :)

Jaapani küüvits Valley Valentine on väga nummi

Ja tõeliselt armsad nupsikud on narbikud, mille ma olen kodulehele panemata unustanud ja pean hakkama alles nende hingeelu uurima

Kasvuhoone sai üsna lilleliseks

Ees ootab veel lehekülgede kaupa arvete laoprogrammi kandmist, aga homme on hoopis teine töö ja neljapäeval tuleb uus sahmakas kaupa. Praegu lähen aga ja vedelen tunnikese kuumas vannis. Küll ma järje peale jõuan.
Ahjaa, vahepeal jõudis paanikas Malati, kellel oli titt kadunud (Mihkel istus minu autos, et mitte rekka alla jääda) mulle kuuri lumesaju korraldada. Mitte ei saa aru, kuidas ta end nii kaugele venitada suutis. Emme teeb meil rohkem lollusi kui kutsikas. Tegemist siis pakkide pehmendusmaterjalidega, ka see jäi täna koristamata, siis ma lihtsalt enam ei jaksanud.

Heast vaimust vaevatud

Esimene tõeline aedlemispäev, ilm soe ja tuuletu, isegi lõkke sai üles teha. Sellega tegelesid põhiliselt metsaalust koristavad ja võsaga tegelevad Lepatriinud. Mina möllasin püsikupealsete ja rohimisega. Vähemalt kaks korda panin tööriistad kasvuhoonesse ära, et nüüd aitab, muidu olen homme laip mis laip ja sama palju kordi võtsin need uuesti kasvukast ja läksin tagasi peenardesse. Vanasti öeldi selliste kohta, kes paigal ei püsinud, et kurjast vaimust vaevatud. Aga aiavaim pole ju kuri, nii et ikka heast vaimust vaevatud. Püsikupealsetega on nüüd ühel pool, rohida on paar jupikest veel jäänud. Rohimiseks on maa praegu mõnus, isegi orasheinatuustid tulid supsti välja.
Peab uurima, kas kuskil neid vaskplekiribasid müüakse...selgus, et mu kadunukspeetud kukekannused on täitsa elus ja hea tervise juures, nüüd peab midagi ette võtma, et neid tigudehordide eest kaitsta, muidu süüakse jälle ära. Mingeid graanuleid ma kutsika tõttu kasutada ei taha.
Miku õde Sissi sõitis eile hommikul uude koju Aegviidus ja Mihkel sai esimest korda päev läbi vabalt aias sekeldada, aitas mul rohida ja Lepatriinudel lõket teha, õhtuks oli kutsikas nii laibastunud, et kui R ta õhtul esikust magamisasemele tõstis, ei olevat silmigi lahti teinud.
Õhtul tegime sauna ja pehmitasime konte. Täna polegi nii hull, kui eile arvasin.
Tiigis käib äge väikeste konnade tootmine. Lõikasin just võhumõõkade pealseid tiigisilla läheduses, kui kummaline hääd tähelepanu äratas. Kahel pool sillakest krooksus ja pulmitas kümneid konni. Muidugi siis, kui ma kaameraga tagasi tulin, otsustasid nad vait jääda ja videot ei saanud. Proovin täna uuesti.

Pilte teha eile suurt ei jõudnudki, sest fotoka aku sai tühjaks. Täna üritan enamat.

Pühadejärgselt

Pole eriline pühadeinimene, pidu on hinges, kui on. Laupäeval oli eriliselt jube ilm, siis sai küll looderdatud, loetud ja mängitud. Pidevalt tilkuva vihmaga ei saanud õieti kutsikaid väljagi, paaril korral jalutama. Müramine käis toas ja kuna noor emme osaleb mõnuga kutsikate mängudes, oli vahepeal küll tunne, et mööbel tuleks poltidega põranda külge kinnitada nagu laevas,

Pühapäeval kahekuuseks saanud Mihkel kaalub üle kümne kilo ja süles tassida ma teda väga enam ei taha.

Õde Sissy leidis endale lõpuks pere ja läheb täna-homme uude koju. Kui siiamaani olen suutnud kutsikad kuivade silmadega ära saata, siis selle viimase puhul võib see natuke keeruliseks kujuneda. Neil on kahekesi nii vahva olnud ja minul ka. Oli see kutsapere ootamatu ja sugugi mitte soovitud ja tööd oli nendega palju, samas on need kaks kuud olnud täis selliseid õnne- ja heldimushetki, mis jäävad veel kauaks südant soojendama. 

Pühapäeval ajasin end välja ja potistasin ära ülejäänud pojengid. Lõuna ajal ilmusid ootamatult Lepatriinud, kes sai kohe tööle rakendatud :). Lepatriinuisand möllas mootorsaega ja lahendas ära võsas kõdunevad saarepakud, mida keegi liigutada ei jõudnud. Lepatriinu tekitas terrassile piirde. Oli see terrass pea kümme aastat piirdeta, aga eelmisel aastal avastasid koerad, et lillekastidest saab otse läbi jalutada, pealegi kippusid toolid ka lillekastidesse vajuma. Pilt pole eriti dekoratiivne, aga ajaloo huvides jäädvustatud, Kui ilm soojemaks läheb, peab üle ka võõpama. 

Esmaspäeva hommikul oli maa härmas ja kraadiklaas näitas 0,6 miinuskraadi. Õnneks päike juba soojendab. Kui pärast meilindusega tegelemist lõpuks õue jõudsin, oli juba varjus +3,8 ja kahel pool maja täiesti erinev kliima. Põhja pool lõikavalt külm tuul ja kui ma prügikotti konteinerisse viima läksin, oli tunne, et rebib kõrvad peast ja püksid jalast. Lõuna pool roosipeenardes soe, vaikne ja kevadine ja isegi krookused tegid õied lahti, vahepeal oli juba tunne, et õitsevad ära ilma õisi avamata. 

Küll kavatsen kindlasti juurde hankida võrkiiriseid ja kui mujalt ei leia, tuleb ikkagi Amandist tellida, nii head valikut kui neil, pole ma mujalt leidnud. Nende puhul on sügiseste tarnete puhul lihtsalt risk, et kaup tuleb detsembris :). Teised alles alustavad, aga Katherine Hodgkin laseb juba täiega ja on minu suureks rõõmuks ka tõhusalt paljunenud. 

Valevlilled on ka ilusad

Puškiiniate pilt jäi vilets, aga ka nemad tunduvad kenasti paljunevat.

Näpistasin mõne tunni aedlemiseks ja tegin vereurmarohust, linnurohust ja roomavast tulikast puhtaks roosipeenrad. Püsikupeenardesse ei julge veel nina toppida, tont teab, mida ma sealt välja tõmbaksin. Vahel olen mõelnud, et olen küll kõik oma lapsepõlvesuved veetnud kohas, kus ma praegu elan, aga loodust ma ei tunne, ei tunne taimi ega linde, rääkimata putukatest. Muidugi polnud ka mind tollal kasvatanud vanavanemad, Peterburis sündinud vanaema ja Pariisis hariduse saanud vanaisa, erilised looduseinimesed ja lapsena meeldis mulle kas lugeda või vanaisaga koos meisterdada või niisama hulkuda, lilled ja liblikad jätsid mind külmaks.

Tänu eilsele aedlemispausile aga on täna selge, et arvuti tagant püsti suurt ei saa. Tähtajad suruvad peale. Kui emme töötab, on kutsikad arestis. 

Autot pole mul endiselt ja isegi ei tea, kui kauaks. Võõrastes kätes miskipärast käivitub laitmatult ja kutid ei leia viga üles. Täna proovitakse  uuesti ja kui asi ikka venib, tuleb homme bussiga poodi minna, sest toit saab lihtsalt otsa, isegi sügavkülmiku varud hakkavad ammenduma. 

Õhus on kevadet

Ma tean küll, et Suurel Reedel ei tohiks isegi mitte rohi kasvada, aga kui tegemist vajavate tööde nimekiri ulatub pooleteisele leheküljele ja kuuri all ootab viis kasti eile Inglismaalt saabunud paljasjuurseid taimi, pole mina küll võimeline diivanil vedelema. Kuna ilmateade lubas tänaseks vihma ja lund, istusin hommikul kõigepealt arvuti taha ja murdsin end läbi raamatupidamisest ja maksudeklaratsioonidest. Kohus riigi ees täidetud, tuli hoopis õues päike välja, aga mina asusin hambaid kiristades hoopis koristama, nelja koeraga, neist kaks kutsikad ja kaks kevadiselt karvaajavad hiigeltüdrukud, saavutab majapidamine üsna kiirelt staadiumi, mida ma enam välja ei kannata. Väljas oli küll vaid paar kraadi sooja, aga vähemalt sain nii kutsikad kui nende emme koristamise ajaks õue komandeerida.
Koristamine lõpetatud ja põrandad läikimas, sai veel häid pühi soovima tulnud naabritega natuke ringi jalutatud ja kutsikatega hullatud, siis algas töö kasvuhoones. Sadakond püsikut sai pottidesse, seitsekümmend viis pojengi jäi homseks. Nii vähe siis paljasjuurseid sel aastal, kõik ülejäänu saabub potistatuna. Kasvuhoones vähemalt pole nii külm kui õues.
Kella kaheksa paiku veel uus ring metsa all kutsikate ja nende emmega ning siis tuppa õhtust sööma ja puhkama. Polegi ammu ühel päeval nii palju füüsilist teinud :).
Täna oli esimest korda selline tunne, et kevad on tõepoolest kohal. Kuigi sooja oli vaid kolm kraadi ja võrkiirised meil endiselt peaaegu ei õitse. Umbrohi, naat ja vereurmarohi, kasvavad see-eest jõudsasti.

Ups

Seda platsi hakkasin ma planeerima tegelikult juba eelmisel aastal. Õuel on kitsas, seesamune elektripost keset õue, suurte puude oksad jne. ja suurte autode ümberpööramine siin tupikus alaliselt probleemne olnud. Õigemini sõltunud sellest tihendist, mis rooli ja istme vahel istub. Olen kuulnud nii hädakisa kui vingumist ja kui lõpuks üks turismibuss elektriposti otsa tagurdas /mitte selle, mis nüüd pihta sai) investeerisingi juba mõnisada eurot uude keeramiskohta, pilt möödunud aasta septembris.

Oleks teadnud, mis edasi saama hakkab, oleks võinud muidugi selle raha investeerimata jätta, aga pole kahjuks selgeltnägija. Teada ju oli, et Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremont jõuab uuel aastal meieni ja ähmane lootus sealt mingit teetäitematerjali saada ju oli, aga kas ja millise raha eest, sellele ei vastanud tollal keegi, kuigi me isegi püüdsime uurida. 

Tegelikkus osutus optimistlikumaks isegi kõige optimistlikumatest unistustest. Suured ehitusmasinad tegid endale pesa otse meie sisseõidutee kõrval. Naabrinaine lubas oma vaba hoone voolumõõtjast neile soojakusse voolu. Üles võetakse ja uuesti täidetakse kogu vana teetamm, kolmekordsete majade kõrgused killustikuhunnikud on juba kohal. Kuna see kogu ülevõetav materjal on vaja kuhugile ladustada ja mida lähemale, seda parem, ollakse seda lahkesti ladustama meie sissesõiduteele ja korralike teemasinatega ka hööveldama ja rullima ja mida iganes seal veel vaja teha on.

Tänaseks oli kokku lepitud auto remontiviimine, päeva jooksul. Väga hommikul ei tahtnud minna, päeva esimesel poolel liigub ühistransport hõredalt. Keskpäeva paiku olin just meie sissesõiduteelt välja sõitmas, kui nägin kätega vehkivat naabrinaist, mingid mehed seltsiks. Et näidaku ma nüüd kopajuhile ära, kui suurt platsi ma tahan. Kuna kiiret väga ei olnud, keerasingi otsa ringi ja näitasin. Küsisin veel, kas kännud oleks mõistlik välja võtta. Kopajuht arvas, et oleks tark tegu jah, täpsustas, kuhu panna. Sellest, et täna midagi toimuks, ponud üldse juttu.

Kui ma neli tundi hiljem vaikses kevadvihmas olin kolm kilomeetrit rongijaamast koju jalutanud, ootas mind ees selline vaatepilt. 

Pinnas kooritud, kännud välja juuritud, kopp ise tukkus teeotsas aedikus ja juht oli kadunud, isegi seda ei saanud küsida, mis talle töö eest maksma peaks...no ilmselt tuleb neid minust kõrgemaid kännujurakaid natuke ka liigutada, aga see kopp jääb siia veel paariks kuuks kindlasti.

Nüüd ei jää vist muud üle, kui hakata uurima, kuidas neid prints Charlesi peenraid tehakse ja mis seal kasvada võiks, kuigi sellist plaani kohe üleüldse polnud. Alla ka kändudele midagi ei saanud tänu ootamatusele, aga kuna seal on lahja liivamaa, kus eriti palju umbrohtu ei kasva, saame ehk hakkama. 

Põhiline on aga see, et me saame endale korraliku sissesõidutee ja meie talu ka parkla. 

Hollandist saabusid eile hommikul okasnumpsikud ja täna rändas suur osa neist juba Ida-Virumaa poole, andis seda rasket pakki hommikul pakkida, selg oli märg. Minu saak:

Chamaecyparis lawsoniana "Filip´s Golden Sprinklers" on Edwin Smiti enda aretus ja tõeliselt ilus, aga ka teistega olen rahul. Rahvusvaheline vedu läks kalliks, aga see on puude püstivedamise puhul paratamatus, maksta tuleb ruutmeetri eest, kahjuks. Lõpptulemus oli ikka odavam, kui näiteks Nurga Puukoolist Poola toodangut ostes. Viimane aeg on selle aasta taimetabel avada. Olen kutsikatega krundil hulkudes avastanud, et mul on ikka päris palju enda istutatud okkalisi,mis pärinevad perioodist minustaednikkueisaa ja mille kohta puudub mul igasugune logiraamat. Peaks vist mõne dendroloogi külla meelitama, äkki määrab mõne ära. 

Kutsikad kasvavad praegu eelkõige kõrgusesse, Mihkel paneb mulle lõdvalt juba käpad sülle. Side kutsikaga, keda oled vastsündinuna näinud, on kuidagi eriline. Õde Sissy tahaks ka väga minu koer olla, magab mu jalgade peal ja tahab sülle, aga talle ma loodan järgmisel nädalal siiski pere leida, neli koera oleks minu praeguse elu ja töö juures natuke liig. Emme Malati mängib mõnuga kutsikatega ja vahel käib hele titakisa taevani, aga viga pole veel keegi saanud. Lisaks on noor emme hakanud ise käituma nagu kahekuune, sööb tennisepalle, plastikpudeleid ja sandaale, nii et igav ei ole mul kohe üldse mitte :).